Karjamaa ümarusside nakkus noorveistel ja nende tõrjevõimalused

Kerli Raaperi
suurloomakliiniku vanemloomaarst
karjatervise dotsent
Eesti Maaülikool

Peagi algab uus karjatamisperiood ja seoses sellega tuleks mõelda karjatamisperioodil levivate parasitaarhaiguste ennetamisele. Peamised parasitaarhaigused, mida karjatamisperioodil kogetakse, on veiste seedetrakti ümarusside nakkus ning kopsuusstõbi ehk diktüokauloos. Esmakordsel seedetrakti ümarussidega nakatumisel võib haiguse avaldumine olla väga äge – loomadel tekib isutus, kõhulahtisus ja kehvveresus. Leebema haigusvormi korral muutub karvastik tuhmiks, loomad kurtuvad ning ei võta kaalus juurde. Kopsuusstõbi seevastu põhjustab meie tingimustes tihti ägedaid haiguspuhanguid, mille korral lisaks noorveiste kõhnumisele ja ebapiisavale kasvuiibele tekib paljudel loomadel tugev köha, hingeldus ning harvad ei ole ka surmlõpped.

Kus ümarussid elavad?

Parasiidi täiskasvanud vormid ehk ussid elavad ja paljunevad veise organismis, nende toodetud munad (kopsuussi puhul esimese kasvujärgu vastsed) aga väljutatakse roojaga karjamaale, kus neist arenevad soodsates ilmastikutingimustes paari nädalaga nakkusvastsed. Parasiidi vastsed liiguvad roojamassist taimedele, kus need on loomadele hõlpsasti kättesaadavad.

Millest sõltub loomade nakatumine?

Munade koorumiseks ja parasiidi vastsete arenguks on vajalik mitmete tingimuste olemasolu, millest olulisemad on õhutemperatuur ja niiskus. Soojas ja niiskes kliimas on vastsete areng ja liikumine roojamassist taimedele kiirem. Madalamatel temperatuuridel (+5 °C juures) on nakkuslike vastsete arenemine juba vähe tõenäoline, samuti on vastsete arenemine tugevalt pärsitud üle 35 °C juures. Vihm soodustab vastsete väljapääsu roojamassist ning piisava niiskuse korral tekib taimedele veekile, mille kaudu vastsed taimedele liiguvad. Külmadel ja lumevaestel talvedel hävib suur hulk vastseid ja karjamaad puhastuvad parasiitidest. Siiski võivad mõnede parasiidiliikide nakkusvastsed lumikatte all ka talvituda. Veiste nakatumine sõltub ka sellest, milline on loomade tihedus karjamaal. Mida rohkem on loomi karjamaa ruumala kohta, seda enam satub sinna parasiidimunadega saastunud rooja. Üldiselt ei toitu veised kohe roojamasside ümber olevast rohust, kus parasiidi vastsete arv on kõige suurem. Intensiivse karjatamise korral, kui söödabaas on piiratud ja loomade arv suur, on nad sunnitud sööma ära kogu karjamaa rohu, suurendades seeläbi nakatumise tõenäosust. Parasiitide nakkus kulgeb kõige ägedamalt esimest aastat karjatatavatel noorloomadel, kellel puudub parasiitidega eelnev kokkupuude. Vanematel veistel on üldjuhul parasiitide vastu välja arenenud immuunsus, mistõttu neil haigestumist üldjuhul ei teki. Samuti ei ole nad ka olulised parasiitide eritajad. Sügisel võivad vastsed jääda looma organismi nn soikeseisundisse ja aktiveeruda alles kevadel. Nii toimub karjamaade uuesti saastumine parasiitidega ka juhul, kui talvega on vastsed karjamaal hävinud.

Millal loomad haigestuvad?

Seedetrakti ümarussidest tingitud haigestumist näeb tavaliselt kõige enam juuli keskpaigast kuni oktoobrini. Kui aga eelneval karjatamisperioodil toimus karjamaa tugev saastumine parasiitidega ning talv oli soe, võivad esimesed haiguspuhangud ilmneda juba 4–6 nädalat pärast loomade karjamaale laskmist. Varakevadine diktüokauloosi puhang on tingitud soikevastsete aktiveerumisest ning võib seetõttu ilmneda juba aprillis-mais. Suvis-sügisene diktüokauloosi puhang tekib seevastu sooja kevade ja suve puhul juulis, jahedama ilma korral augustis-septembris.

Kuidas võtta parasiitide proove?

Tuleb meeles pidada, et vaid väike osa loomadest (15–25% kogupopulatsioonist) on need, kes peamiselt parasiite eritavad ja karjamaid saastavad. Seetõttu tuleb roojaproove laboratoorseks uuringuks võtta igast loomagrupist. Vasikad, kuni üheaastased noorloomad ja pullid on kõige suuremad parasiidimunade eritajad. Kindlasti tuleb nakkuse taset kvantitatiivselt uurida (munade arvuline määramine), sest kui see on madal ja loomad ei haigestu, ei ole neid ka vaja ravida. Sellisel juhul saavad loomad parasiitide nakkusega ise hakkama ja kujuneb välja soovitud immuunsus.

Hingamisteede haiguse tunnustega hukkunud loomade puhul tuleb kindlasti kohale kutsuda loomaarst, sest kopsuussi nakkuse diagnoosimise kõige kiiremaks ja täpsemaks viisiks on looma lahang. Kopsukoesse lõikeid tehes on võimalik bronhide valendikus näha pikki, peenikesi, valgeid usse. Kopsuussi elupuhuseks diagnoosimiseks tuleb aga laborisse saata roojaproove, mis on võetud haigustunnustega loomadelt.

Parasiitide keemiline tõrje – anthelmintikumide kasutamine

Parasiitidevastased ravimid on retseptiravimid ja neid määrab alati loomaarst. Enne ravima asumist tuleb teha laboratoorseid uuringuid, tuvastamaks loomagrupid, mis on enim tabandunud ja vajavad ravi. Palju on probleeme anthelmintikumide väära kasutamisega. Tihti hinnatakse loomade kaalu silma järgi, mille tulemuseks on ravimi kasutamine aladoosides. Nii toimides ei sure nn doosist sõltuvad parasiidid ning pidevate aladooside kasutamise tagajärjel areneb parasiitidel välja resistentsus kasutatud toimeaine suhtes ja ravim kaotab oma toime. Ka üledoseerimisel puudub mõte, sest ravitõhusus sellest ei parane, küll aga on see seotud liigsete kuludega.

Ühe karjatamistsükli jooksul ei tohiks toimeaineid vahetada, vastasel korral võib tekkida resistentsus mitme toimeaine suhtes. Soovitatav on kasutada ühte ravimit nii kaua, kuni ravitulemused on head. Ravimite vahetamist võiks teha aasta kaupa. Kuna varakevadised parasiidid jäid alles eelmisest sügisest ja on tõenäoliselt resistentsed eelmisel aastal kasutatud toimeainele, võiks uue ravimi kasutusele võtta just kevadel.

Karjamaade saastumise vähendamiseks peab kevadel enne loomade väljalaskmist metafülaktiliselt ravima eelmisel suvel karjamaal käinud noorveiseid. Samuti on otstarbekas noorloomi dehelmintiseerida soikevastsetesse toimivate ravimitega sügisel, pärast loomade lauta jätmist. Kui on soov karjatada loomi parasiitidega nakatunud karjamaadel, tuleb alates 3. nädalast pärast karjamaale viimist loomi korduvalt (3–5nädalaste vahedega) dehelmintiseerida. Võimalik on ka looma vatsa viia ravimit pidevalt vabastav püsibool.

Karjamaade nakkuse vähendamise võtted

Kui karjatatavat maad on palju, peab seda kasutama rotatsiooni korras, lastes vahepealsetel aastatel karjamaal puhata või karjatada seal teist liiki loomi. Kui karjamaid on vähe, võiks ühel karjamaal loomi karjatada suve keskpaigani. Enne juulikuus asetleidvat nakkusvastsete arvukuse järsku suurenemist tuleks loomad dehelmintiseerida ning viia uuele karjamaale. Kui lisakarjamaade kasutamine ei ole võimalik, on ainus võimalus loomi pidevalt metafülaktiliselt ravida eeltoodud skeemi järgi.

Nakkuse ülekande vähendamiseks sobib ka erineva vanusega loomade rotatsiooni korras karjatamine. Selle kohaselt luuakse ohutud karjamaad noorloomadele, vanemaid immuunseid loomi kasutatakse karjamaade “puhastamiseks” parasiitidest. Samuti võib positiivset efekti anda loomkoormusega manipuleerimine. Peaks jälgima, et loomad karjamaid liiga paljaks ei sööks, abinõuna tuleks luua lisasöötmise võimalused. Kindlasti tuleks loomadele karjamaal luua puhtad jootmiskohad ja mitte joota neid looduslikest veekogudest.

Kuna karjamaal talvitunud vastsed hävivad tavaliselt juunikuu jooksul, võib loomad karjamaale lasta juuli alguses. Tulemuse parandamiseks võib rohumaadelt teha esimese võimalikult madala niite, misjärel suvine päikesekiirgus peaks omakorda parasiitide vastsete arvu tugevalt vähendama.


Viimati uuendatud 01.08.2014

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)