Kas 60 on hea number?

Millele tasub mõelda enne, kui kavandada, mitmendast poegimisjärgsest päevast alustada lehmade seemendamist või milline võiks olla kinnisperioodi pikkus?

60 on number, mida piimakarja majandamises võib kohata üsna sageli, eriti seoses poegimisele eelneva kinnisperioodi või poegimisele järgneva plaanitud ooteperioodi (ajavahemik poegimisest esimese seemenduseni, inglise keeles voluntary waiting period VWP) pikkusega. Mis on siis selles numbris nii erilist?

1996. aastal avaldatud Pennsylvania Ülikooli täiendkoolituse trükises kirjeldati kinnisperioodi olulist osa piimalehma udara laktatsiooniks ettevalmistamisel. Trükises olid ära toodud uuringute tulemused, mis näitasid, kui oluline mõju on lehma kinnisperioodi pikkusel sellele järgneva laktatsiooni piimatoodangu suurusele. Kokkuvõttes leiti, et 60 päeva on ideaalne kinnisperioodi pikkus selleks, et saavutada maksimaalset piimatoodangut. Alates 1996. aastast on avaldatud palju teadustööde tulemusi ja piimandusvaldkonna spetsialistide soovitusi, mis kõik peavad parimaks piimalehma kinnisperioodi pikkuseks just 60 päeva.

Üldiselt vajavad lehma suguteed pärast normaalselt kulgenud sünnitust poegimisjärgseks taastumiseks (paranemiseks ja normaalmõõtmete taastumiseks) 30–40 päeva. Sigivusnäitajad paranevad kuni umbes 100. lüpsipäevani. Selleks ajaks on ületatud negatiivse energiabilansi periood, poegimisjärsed terviseprobleemid ning on taastunud regulaarne sigimistsükkel. Lühike ajavahemik (vähem kui 60 päeva) poegimisest esimese seemenduseni (edaspidi “ooteperiood") annab loomapidajale lisaaega inna avastamiseks ja kordusseemendusteks, enne kui liiga pikk uuslüpsiperiood muutub probleemiks. Kuigi liiga pikk ooteperiood võib tekitada probleeme, oleks 70–80-päevane periood kasutatav karjades, kus kasutatakse efektiivselt inna sünkroniseerimist (esimese seemenduse saab teha kitsas "ajaaknas") ja kus tiinestuvus on suhteliselt kõrge.

Mida näitavad uuemate teadustööde tulemused

2011. aastal avaldatud Hollandi piimakarjade majandustulemusi käsitlenud uurimistöös leiti, et ooteperiood, mis on pikem kui 45 päeva, on loomapidajale majanduslikult kahjulik. Siiski leidsid uurimistöö autorid, et pikk ooteperiood on soovitatav mõnele esmaspoeginud lehmale, poegimisjärgsete terviseprobleemidega loomadele, madala piimatoodangu korral või kui piima tootmiskulud on väikesed.

Võrreldes traditsioonilist 60-päevast ja lühemat kinnisperioodi leidsid van Knegsel jt (2013), et kinnisperioodid, mis on lühemad kui 30 päeva, põhjustasid järgnenud laktatsioonil umbes 1,3 kg piimatoodangu languse päevas looma kohta. Juhul kui kinnisperioodi pikkus on 0 päeva, siis on piimatoodangu langus looma kohta ca 6 kg päevas. Kuigi piimatoodangu langus on lühikese kinnisperioodi negatiivne külg, eksisteerib siiski ka positiivseid aspekte, mida tasub mainida. Lühikese või olematu kinnisperioodi puhul on üldiselt vähem drastilisi muudatusi ratsioonis ja piimatoodangus, millega looma organism peab kohanema. On täheldatud, et seetõttu paraneb märkimisväärselt energiabilansi tasakaal, loomade poegimisjärgne tervis ja sigivusnäitajaid. Arvestamata ei tohiks jätta ka piimatoodangut, mis on saadud kinnispäevade arvelt.

Chen jt (2016) tutvustasid oma töös tulemusi, mis saadi lehmade kahte esimest kinnisperioodi ning neile järgnevaid laktatsioone jälgides. Loomad olid jagatud kolme erineva kinnisperioodi pikkusega gruppi: 0, 30 ja 60 päeva. Noortel lehmadel, kelle kinnisperiood kestis 0 või 30 päeva, oli madalam laktatsioonikõvera tipu toodang, nad jõudsid selleni hiljem ning ka hilisem laktatsiooni kogutoodang oli madalam. Samas pärast järgmist sama pikkusega kinnisperioodi ei olnud need kinnisperioodi pikkusest tulenevad erinevused enam nii märgatavad. Nende loomade laktatsioonikõvera tipu toodang oli küll madalam, kuid toodangukõvera tipu aega ja 305-päevase laktatsiooni toodangut kinnisperioodi pikkus enam oluliselt ei mõjutanud. Laktatsiooni püsivust, mis üldjuhul on noortel lehmadel parem kui vanematel, kinnisperioodi pikkus märkimisväärselt ei muutnud. Kok jt (2017) leidsid oma töös, et eelmise kinnisperioodi pikkus ei mõjutanud järgmisele kinnisperioodile järgneva laktatsiooni toodangut kuigi oluliselt.

Erinevate allikate levinud seisukoht on, et pikast ehk 60-päevasest kinnisperioodist on rohkem kasu pärast esimest laktatsiooni, sest noorte lehmade udar jätkab veel arengut. Seega juhul, kui karjas otsustatakse lühema kinnisperioodi kasuks, tuleks esmaspoeginutele enne järgmist laktatsiooni võimaldada pikemat puhkust kui vanematele lehmadele.

Ühes uute uuringutulemuste avaldamise ja tehnoloogiliste abivahendite arenguga on vaid aja küsimus, millal jõuavad turule rakendused, mis aitavad määrata lehma ideaalset oote- või kinnisperioodi pikkust. Seni on aga küllalt palju tegureid, mida kaaluda enne, kui karjas lühemat perioodi rakendada.

  • Karjale sobiva ooteprioodi pikkuse leidmisel tuleb analüüsida, lehmade poegimisjärgset tervist, inna avastamise efektiivsust, tiinestumist esimesest seemendusest ning laktatsiooni viimase kolmandiku eeldatavat piimatoodangut. Kõrge toodanguga karjades, kus kasutatakse inna sünkroniseerimist, võiks ajavahemik poegimisest esimese seemenduseni olla ~70–80 päeva.
  • Sobiva kinnisperioodi pikkuse leidmisel tuleb analüüsida karja udaratervist, sööda hinda ja tööjõukulusid.

 

Kuigi mitmetel puhkudel on kohandamine täiesti põhjendatud, on 60 siiski päris hea number, millega oma karja majandades arvestada.

 

Infolehe koostamisel on kasutatud Pennsylvania Ülikooli kodulehel avaldatud materjale.


Viimati uuendatud 02.08.2019

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)
  • Mobiiltelefoni number

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)