Ketoos (atsetoneemia)

“Inimesed, kes põevad ketoosi ja kellel on maksa kahjustusi, tunnevad ennast äärmiselt halvasti ja kurnatuna ning me võime põhjendatult arvata, et sama painavalt tunneb ennast ka lehm.” (Professor Webster, piimakarjakasvatuse ekspert)

Ketoos on kõrgetoodangulise piimakarja üks levinumaid ainevahetushaigusi, mis tekitab suurt majanduslikku kahju, vähendades oluliselt lehmade piimatoodangut, suurendades vajadust lehmi praakida ja põhjustades ka loomade hukkumist. See asjaolu sunnib head piimakarjapidajat oma karjas ketoosi esinemist kontrolli all hoidma. Käesolevas artiklis käsitletakse kokkuvõtlikult ketoosi olemust, tekke põhjusi, diagnoosimist, ravi ja profülaktikat.

Olemus

Ketoos on ainevahetushaigus, mida iseloomustab hüpoglükeemia ehk suhkru vähesus veres, hüperketoneemia ehk ketokehade rohkus veres, ketonuuria ehk ketokehade esinemine uriinis ja ketolaktia ehk ketokehade esinemine piimas. Ketoosi ilmingud võivad väljenduda juba kinnisperioodi lõpul, kuid enamasti avalduvad laktatsiooni esimesel-teisel kuul: pärast poegimist kuni 30. laktatsioonipäevani 90,3%juhtudest ja vastavalt 30.–60. päeval 6,3%, 60.–90. päeval 0,9% ja hiljem 2,5% (Weigel 2001). Ketoos võib esineda karjades sporaadiliselt, mispuhul haigestuvad üksikud lehmad, ja endeemiliselt, mille korral haigestuvad paljud lehmad karjast. Esimesel juhul tuleb haigestunud loomale tagada õigeaegne ravi. Kui karjas haigestub ketoosi järjepidevalt palju lehmi, tuleb kriitiliselt üle vaadata kinnisperioodi ja laktatsiooni alguse söödaratsioon. Et ketoos esineb enamasti kõrgetoodanguliste lehmadega karjades, on selle peamiseks põhjuseks asjaolu, et lehmad ei saa oma geneetilisele tootmispotentsiaalile vastavat kvaliteetset tasakaalustatud sööta.

Ketoosil eristatakse kahte vormi: primaarset ehk esmast ja sekundaarset ehk teise haiguse tagajärjel tekkivat.

Põhjus

Primaarseketoosi põhjuseks on glükoosi tootmiseks vajalike süsivesikute vähesus. See võib tuleneda nende ebapiisavast sisaldusest ratsioonis või lehma vähesest söömusest laktatsiooni alguses. Süsivesikute puudus võib tekkida ka rohkelt vatsas lõhustuvat proteiini sisaldava ratsiooni söötmisel. Ketoosi põhjustab samuti võihapperikka silo söötmine.

Glükoosi (suhkru) vähesus veres ja keharakkudes põhjustab keharasvade intensiivse lagunemise. Glükoosi toodab lehm söötades olevatest süsivesikutest, mida on eri söötades erinevas koguses. Tiinuse lõpus suunatakse glükoos tavapäraste ainevahetusprotsesside käigus vasika arenguks. Lüpsma tulles vajab lehm kohe glükoosi piimasuhkru (laktoosi) ja -rasva moodustamiseks. Vajadus glükoosi järele on niivõrd suur, et selle varud veres kahanevad kiiresti (hüpoglükeemia). Lehm vajab iga liitri piima kohta 50 g glükoosi laktoosi moodustamiseks ja 30 g rasva tootmiseks (4% rasva). Kui lehma söödaratsioonis ei ole piisavalt vajalikke süsivesikuid glükoosi tootmiseks, siis hakkab maks seda tootma keha varudest, milleks on peamiselt kehas ladestunud rasvad. Kui vajadus glükoosi järele on suur, siis keharasva laguneb rohkesti ja “kõrvalsaadusena” tekivad maksas ketokehad. Osa ketokehadega saab organism probleemideta hakkama, kuid kui neid tekib liialt palju, siis väljuvad ketokehad uriini ja piimaga. Ühelt poolt rahuldab organism maksa kaasabil vere suhkrutarvet, kuid samas põhjustab see ketoosi ilminguid.

Sekundaarseketoosi põhjuseks on eelnev haigus, milleks võib olla libediku paigalt nihkumine, vatsa atsidoos (ülihappesus), rasvunud maks, liigne udaraturse, udarapõletik, päramiste peetus, emaka infektsioonid. 

Diagnoosimine ja ravi

Ketoos avaldub kliiniliselt ehk nähtavate haigusilmingutega või subkliiniliselt ehk varjatult.

Kliinilise ketoosi tunnusedon isu vähenemine, aeglustunud vatsatöö, piimatoodangu vähenemine, piima happesuse suurenemine, loomade higistamine rasvavarude kahanemise tõttu, mäletsemise nõrgenemine või puudumine, väljahingatavas õhus on tunda atsetoonilõhna ja piimal atsetoonimaitset, loomad kõhnuvad kiiresti.

Kliinilise ketoosi ravimisel on vaja kiiresti taastada organismi glükoosi tasakaal. Selleks tuleb esmalt süstida veeni kiire toimega, kuid lühiajalise mõjuga glükoosi- või dekstroosilahust, teha hormoon- ja vatsaseedet stimuleeriv ravi. Ravi teostab loomaarst ja vajadusel tuleb seda korrata. Järelraviks tuleb lehmale joota propüleenglükooli või glütserooli 200–250 ml 1–2 korda päevas 2–5 päeva jooksul. Täiendavalt aitab B-rühma vitamiinide suukaudne manustamine.

Subkliinilise ketoosi määramisekson mitmeid võimalusi.

  • Kinnisperioodi lehmade toitumise hindamine (ingl body condition scoring – BCS). Kui kolm nädalat enne loodetavat poegimist on 10% kinnislehmade BCS > 4, siis esineb karjas ülimalt suure tõenäosusega subkliiniline ketoos. (vt Samarüütel 2001)
  • BHB (beetahüdroksüvõihape) määramine verest.
  • Ketokehade määramine uriinist vastavate testribade abil (Keto-Test jt).
  • Ketokehade määramine piimast vastavate testribade abil (Ketolac BHB jt).
  • Jõudluskontrolli Keskuse (JKK) proovipäeva piimaanalüüsid:

 - piima rasva ja valgu suhe (R : V) on  ≥ 1,33 

(näiteks R 4,6 ja V 3,0, siis R : V on 4,6 : 3,0 = 1,53).

Subkliinilise ketoosi diagnoosimist piima rasva ja valgu suhte järgi uurisid Kanada teadlased 1995/1996. aastal 25 karjas. Saadud oskusteavet on hiljem rakendanud sealsed piimakarjakasvatajad. Subkliinilise ketoosi diagnoosimise tõenäosus selle meetodiga on 69% (Duffield 2004). Sarnast subkliinilise ketoosi diagnoosimise mudelit kasutavad Hollandi piimakarjakasvatajad. Hollandlaste vastavat oskusteavet jagas Eesti piimatootjatega käesoleva, 2006. aasta suvel Hollandi Veepro piimakarjakasvatuse nõustaja Fokko Tolsma.

Ketoos on peamiselt laktatsiooni alguses esinev haigus, seepärast on oluline JKK piimaproovi võtmise päev pärast lehma lüpsma tulemist. Samas, piimaproov võetakse nagunii, ja kui 1. – 3. poegimisjärgse kuu jooksul jälgida lehma piima rasva-valgu suhet, siis on suur võimalus ketoosi avastada ja ravida subkliinilises järgus.

Subkliinilise ketoosi avastamisel on soovitatav raviks kohe joota  200–250 ml propüleenglükooli või glütserooli 1 kord päevas 1–3 päeva järjest. Täiendavalt soodustab paranemist B-rühma vitamiinide suukaudne manustamine.

Profülaktika

Ketoosi profülaktikaks on kõrgetoodangulistele lehmadele kinnisperioodi lõpul ja laktatsiooni alguses tootmisintensiivsusele vastavas koguses vajalike süsivesikute söötmine. Söödas peavad olema süsivesikud, mille fermentatsioonil tekib propioonhape, mis on oma olemuselt glükogeenne prekursor. Profülaktikaks on hea 1–2 nädalat enne ja 1–3 kuud pärast poegimist propüleenglükooli või glütserooli jootmine või neid aineid sisaldavate spetsiaalsete söötade vajalikus koguses söötmine. Hästi toimib ka söögisooda söötmine 50–200 g päevas. Söötade kiudainet aitab paremini omastada ja seega parandab lehmade söömust spetsiaalse pärmi eluskultuuri lisamine söödaratsioonile.  

Kokkuvõte

Ketoos on kulukas piimakarja haigus. Kõik, mida piimakarjapidaja oma karjas ketoosi vältimiseks või avastamiseks ja ravimiseks subkliinilises järgus ette võtab, tasub ennast ära:

  • tervetelt lehmadelt saab rohkem piima,
  • vähenevad ravikulud,
  • enneaegselt praagitakse vähem loomi,
  • hukkub vähem lehmi.

 Ketoosi vältimine piimakarjas aitab saavutada eesmärki: 

TERVETELT LOOMADELT PALJU MAITSVAT PIIMA!

Nelly Oinus, DVM MSc
Anu Ait OÜ söötmisspetsialist
GSM 53 301 291

Kasutatud materjalid ja kirjandus:
Duffield, T. F. 2004. Monitoring strategies for metabolic disease in transition of dairy cows. 23-rd WBC, Quebec City, Canada
Ellinbank, G. M. 1998. Acetonemia (ketosis) of dairy cows. Agriculture notes: 1–2 Sept.
Weigel, K. A. 2001. Genetic improvement of dairy cow surwival, presentation: 30.
Samarüütel, J. 2001. Lehma toitumuse hindamine. JKK Infoleht, juuli.
Säre, R., Jalakas, M. (koostajad) 1984. Loomatervise käsiraamat II. Pärn, H. Piimalehmade ketoos, Tln: Valgus, 228-230.  


Viimati uuendatud 04.07.2014

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)