Kuidas vähendada antibiootikumide kasutamist loomadel?
Ja milleks?

Birgit Aasmäe,
Lektor, Eesti Maaülikooli katsefarmi juhataja
Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Kuigi käesoleval ajal on mitte ainult veterinaaria ja loomakasvatuse erialakirjandus, vaid ka igapäevameedia järjest enam pööramas tähelepanu sellisele teemale nagu „mikroobide resistentsus antibiootikumide suhtes“, tundub, et siiski paljud inimesed, nende hulgas ka paljud loomaarstid ja loomakasvatajad (ei üldista, andku tublid inimesed andeks!), ei adu probleemi tõsidust ning arvavad selle olevat kusagil mujal, mitte oma farmis. Miks üldse peaks kõik inimesed, olenemata oma tööst ja tegevusvaldkonnast, olema teadlikud mikroobide resistentsusest ja mõistlikust antibiootikumiravist? Sest vastasel juhul aitame kaasa selle oksa saagimisele, millel ise istume, kusjuures saetud on juba aastakümneid ning palju pole enam jäänud...

Kas asi on tõesti nii hull? On küll, seletame lahti. Küllaltki suure osa põllumajandusloomadel esinevatest haigustest moodustavad bakteriaalsed haigused, mille ainsaks ravivõimaluseks on antibiootikumide manustamine. Antibiootikumid toimivad aga ainult siis, kui haigust põhjustav mikroob on antibiootikumi suhtes tundlik. Veel kord – antibiootikume saab kasutada ainult bakternakkuste raviks, antibiootikumid ei mõjuta viiruseid, samuti pole antibiootikumist mingit abi, kui ühtegi haigustekitajat organismis ei ole, vaid haigus on põhjustatud näiteks hoopis söötmisvigadest, samuti ei toimi nad parasiitide nakkuse korral. Antibiootikume manustades ei mõelda paraku kunagi sellele, et ükski antibiootikum ei suuda hävitada 100% kõiki haigusetekitajaid. Pärast iga antibiootikumravi jääb alles väike hulk haigustekitajaid, kes on kasutatud antibiootikumi suhtes resistentsed. Ravi tulemusena hävib enamik haigust põhjustanud baktereid, väike hulk n-ö elab ravi üle, säilitab endas info, kuidas antibiootikumirünnakus ellu jääda, ning edaspidi annab selle info järgmisele põlvkonnale ja/või teistele bakteritele edasi. Mida sagedamini ja mida rohkem erinevaid ja laiema spektriga antibiootikume kasutame, seda laiemat resistentsuse fooni kujundame, seda keerulisem on järgmisi bakterhaigusi ravida.

Eestis on veistelt ja sigadelt võetud roojaproovidest isoleeritud E. coli (tavaline soolebakter) multiresistentsus (s.o samaaegne resistentsus kolme või enama antibiootikumi suhtes) vahemikus 50–60%, s.t umbes 60 isoleeritud E. coli tüve 100-st  on multiresistentsed!

Ainuüksi Euroopas sureb mikroobide resistentsuse tõttu igal aastal 25 000 inimest ning infektsioonide raviks kulub umbes 2,5 miljonit täiendavat ravipäeva. Loomade kohta taolised andmed hetkel puuduvad, kuid mikroobide resistentsus on kogu maailmas plahvatuslikult kasvav probleem.

Kui loomadele on asjatundmatult manustatud antibiootikume ning seeläbi pikemat aega suurendatud resistentsete mikroobide hulka, tähendab see loomaomanikule otsest kahju ravile tehtud kulutuste ning saamata jäänud toodangu näol. Kindlasti ei leevenda antibiootikumid kehvadest söötmis- ja pidamistingimustest põhjustatud olukorda karjas.

Mitmed antibiootikumid on inimmeditsiinis kriitilise tähtsusega, sest need on kas ainsad või ühed vähestest toimeainetest, mida mõne eriti raske bakteriaalse haiguse korral saab kasutada. Neid antibiootikume soovitatakse veterinaarmeditsiinis üldse vältida, et säästa nende toimet inimeste raskete haiguste raviks.

Mida teha? Kes peaks tegema? Loomakasvatuses ja loomse toidu tootmises on kõigi valdkonnaga seotud inimestel kogu inimkonna tervist silmas pidades moraalne kohustus teha kõik endast olenev, et mikroobide resistentsuse kujunemine viia miinimumini.

Mingil juhul ei tohi ilma spetsiaalsete teadmisteta, igaks juhuks või lihtsalt suvalisi olemasolevaid antibiootikume manustada. Kui aga ravi on määratud, tuleb etteantud ravikuurist täpselt kinni pidada, järgides õigeid doose ja manustamisintervalle. Ravikuuri määramiseks kutsu loomaarst!

Mitte kasutada antibiootikume profülaktiliselt! TERVED LOOMAD EI VAJA ANTIBIOOTIKUME! Iga kokkupuude antibiootikumiga kujundab välja mingi hulga resistentseid baktereid. Kui haigustekitajat ei ole ja lihtsalt igaks juhuks manustame antibiootikume, kujuneb resistentne bakteri-populatsioon normaalmikrofloora hulgas. Kui nüüd millalgi satub organismi haigustekitaja, antakse talle elutähtis info kohe edasi ning ravi on palju keerulisem ja kulukam. Lisaks levib resistentsuse info nii bakterite kui bakteritelt pärineva geneetilise materjali vahendusel ühelt loomalt teisele, loomalt inimesele (ka inimeselt loomale), samuti sööda, joogivee ja loomse toidu vahendusel.

On täiesti tarbetu ja vastutustundetu näiteks kõigile vasikatele pärast sündi manustada antibiootikumi, lootuses ära hoida mingeid tulevasi infektsioone. Selline tegevus ei taga suuremat hulka terveid vasikaid, vaid suurema hulga resistentseid mikroobe vasika organismis, iga järgnevat infektsiooni on keerulisem tõrjuda ning resistentsuse infot levitatakse laialt – kogu farmi loomadele ja personalile.

Sama tarbetu ja vastutustundetu on rutiinselt kõigile lehmadele manustada enne poegimist ketoosi ärahoidmiseks vatsasisest ravivahendit, mis pika aja jooksul vabastab toimeainet – monensiini. Vastupidiselt mõnede ravimimüüjate poolt jagatavale infole on monensiin ionofooride rühma kuuluv antibiootikum, mis pikka aega organismis kohal olles käivitab mikroobides täpselt samasugused mehhanismid resistentsuse kujunemiseks nagu ükskõik milline teine antibiootikum. Näiteks Rootsis ei lubatud seda ravimit turule, sest oli oht, et seda hakatakse kasutama mõtlematult ja laialdaselt – täpselt nagu Eestis on juhtunud. See preparaat on ravim, mida vajadusel võib kasutada üksikutel loomadel. Ketoosi profülaktika on õige söötmine, mitte söötmisvigade varjamine antibiootikumiga, sealjuures sihikindlalt resistentsete bakterite hulka suurendades ja levitades! Ei saa kuidagi nõustuda väitega, et nimetatud ravimi kasutamisega resistentsuse kujunemist ei kaasne. Mitmete uuringutega on tõestatud, et ka üliväikesed kogused antibiootikumi, mis isegi ei mõjuta mikroobide elutegevust, siiski sunnivad neid välja arendama resistentsuse mehhanisme.

Selge on see, et kui loom on haige, tuleb teda ravida, ja kui vaja, siis ka antibiootikumidega. On aga terve rida farmiloomade haigusi, mille puhul pigem ollakse harjunud manustama antibiootikume, kuid mis tegelikult paraneksid ilma antibiootikumiravita, paljude bakterhaiguste korral aga aitab esimese valiku antibiootikum penitsilliin.

  • Lüpsilehmade mastiit – haigustekitajad on eri farmides erinevad, tekitajaid ja nende antibiootikumitundlikkust tuleks aeg-ajalt laboris määrata. Paljudel juhtudel on mastiiditekitajateks streptokokid, mis 99,9% juhtudest alluvad penitsilliiniravile. E. coli tekitatud mastiidi puhul aga ei ole antibiootikumiravi reeglina üldse vajalik. Kinnislehmadele manustada antibiootikume selektiivselt – ainult neile loomadele, kellel on enne kinnijätmist kõrge somaatiliste rakkude arv (nt 150 000–200 000 (r/ml), teised antibiootikumi ei vaja. Konsulteeri loomaarstiga!
  • Sõrgade haigused – reeglina antibiootikumiravi ei vaja, toimib lokaalne ravi mitteantibiootikumidega. 
  • Lehmade emakapõletik – antibiootikume kasutada ainult ägedal juhul, reeglina toimib penitsilliin, enamik juhte aga antibiootikumiravi ei vaja.
  • Enamik vasikate kõhulahtisuse juhte, päramiste peetus, haavade lokaalne ravi, viirushaigused – nende seisundite puhul ei ole tarvis rutiinset antibiootikumiravi. Kindlasti leiab loomaarst sobiva, ja mis peamine – odavama – alternatiivi.

Mitte kasutada loomade raviks inimmeditsiinis eriti olulisi antibiootikume, nt fluorokinoloone, 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiine ja makroliide!

Kui söötmine ja pidamine on korras, loomad enamuse ajast terved ning vajaminevad raviplaanid hoolega läbimõeldud, ei ole paljudel seni harjumuspäraselt antibiootikumiga ravitud juhtudel tegelikult antibiootikume tarvis ning enamik seni antibiootikumidele kulutatud raha jääb ju alles!

Nii farmis kui kodus peame meeles pidama, et mikroobide resistentsust aitavad lisaks antibiootikumidele kujundada ka desovahendid. Ka neid tuleb kasutada ainult õigel ajal õiges kohas. Enamik baktereid meie kehas on meile eluks hädavajalikud ja meie ümbruses süütud keskkonnabakterid, vale käitumisega hävitame eelkõige neid ning saastame keskkonda.

Aeg-ajalt on kasulik end ka teiste riikide kogemustega kursis hoida. Näiteks Hollandis suudeti üsna hiljuti vähendada loomakasvatuses kasutatavate antibiootikumide hulka viie aasta jooksul 50%. Üheks suureks tõukeks selle saavutamisel oli juhtum ühe farmeri tütrega, kes sattus haiglasse, kuid keda ei õnnestunud ravida, sest tüdruk oli nakatunud farmiloomadelt pärineva MRSA bakteriga (metitsilliiniresistentne stafülokokk, üliresistentne, praktiliselt ühelegi antibiootikumile allumatu suberbakter). Pärast seda juhtumit astus televisioonis ja ajakirjanduses üles tüdruku isa, kes kutsus kõiki loomakasvatajaid ja loomaarste tegema kõik endast oleneva, et sellised juhtumid ei korduks.

Igaüks meist, kes on loomakasvatusega veidigi seotud, saab teha väga palju, et antibiootikumide kasutamine ja resistentsete bakterite kujunemine loomadel väheneks. Ei ole ju tarvis ära oodata raskeid juhtumeid meie endi või meie lähedastega, tark õpib ka teiste kogemusest ja tegutseb kohe.

Antibiootikumide ja teiste antimikroobsete ainete vastutustundlik kasutamine veterinaarmeditsiinis tagab, et loomad ei muutu resistentsete mikroobide reservuaariks ning et ka meie lastel ja lastelastel on võimalik antibiootikume ravivahendina kasutada.

 

 


Viimati uuendatud 06.05.2019

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)
  • Mobiiltelefoni number

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)