Mõned soovitused piimakarja majandamiseks keerulistel aegadel

Aadi Remmik
Eesti Maaülikooli Majandus- ja Sotsiaalinstituudi doktorant

Alustada tuleks sellest, et enamus rasketeks aegadeks antavaid soovitusi pädevad sama hästi ka parematel aegadel, aga selle erinevusega, et parematel aegadel on nende rakendamiseks rohkem ressursse. Samas on selge, et madala piimahinna perioodil ei ole mõtet heietada teemadel, mis nõuavad alustuseks suuri investeeringuid (loe: täiendavat ressurssi, mida on ka ilma nendeta puudu) või annavad rahakotis tunda alles mitme aasta pärast kui turuolukord võib olla hoopis teine. See muidugi ei tähenda, et lühiajalise kasu nimel peaks tegema pikaajalisi vigu, sest siis ei lõpe keerulised ajad kunagi ära.

Ettevõtte edu aluseks on töötajate motivatsioon. Aastakümnete tagune populaarne loosung “Kaadrid otsustavad kõik!” on äärmiselt aktuaalne ka tänapäeval ja eriti piimatootmissektoris, kus iga töötaja teadmatusest tehtud valesamm või hoolimatusest tegemata jäetud liigutus võib madala piimahinna tingimustes olla see viimane tilk karikasse, mis ettevõtte maksejõuetuks muudab. Kui juhil/omanikul puudub endal motivatsioon, ei tasu seda loota ka töötajatelt – ning vastupidi, motiveeritud ning sihikindla juhi vedamisel suudab meeskond imesid teha ka väga rasketes oludes.

Piima omahind. Piima omahinna küsimus kerkib alati teravalt üles siis, kui müügihind hakkab sellest allapoole vajuma. Tulevikuks tuleks ära märkida, et piima omahind peaks olema kogu aeg ja iga piimatootja jaoks küsimus nr 1, sest headel aegadel tähendab iga omahinnalt säästetud euro täiendavat kasumit ning ettevõtjatena pole ju piimatootjate eesmärgiks toota mitte piima, vaid kasumit. Kuna piima müügihind on üldjuhul tootja kontrolli alt väljas, siis reguleerib kogu ettevõte kasumit ainult piima omahind koos müüdava piima kogusega.

SRE_1

Väga laias laastus võib piima omahinna komponendid jagada kolmeks: (lüpsikarja) söödakulud, püsikulud ja noorkarja kulud. Madala piimahinna perioodil on söödakulude ja püsikulude omavahelise seose optimeerimine eriti oluline, kuna püsikulud ei sõltu piima toodangust ja kui kokkuhoid söödakuludelt toob kaasa piimatoodangu languse, suureneb püsikulude osakaal piima omahinnas. Kui püsikulude tõus toodetud piima ühiku kohta on suurem kui söödakulu vähenemine, siis piima omahind tõuseb, hoolimata söödakulu vähenemisest.

Püsikulude osas tasub eraldi tähelepanu juhtida tööjõu kasutamise efektiivsusele, sest siin põrkuvad lausa kaks negatiivset asjaolu – tööjõu kättesaadavus ja kõrge hind ning piima enda madal hind. Soovitada võiks üksipulgi (stopperiga, ilma naljata) üle mõõta, millistest tegevustest töötaja vahetus koosneb ning kui palju iga tegevuse peale aega kulub. Halenaljakas olukord, kus mingit töölõiku alustades on töötaja ning tema tööriist alati lauda eri otstes, illustreerib kahjuks hästi paljude farmide töökorraldust. Tööoperatsioonide peenhäälestuselt (see väljend on siin õiges kohas!) säästetud sekunditest ja minutitest saavad kiiresti tunnid ja isegi terved töökohad. Sarnase karja suuruse ning tehnoloogiaga farmide tööjõuvajadus kuus kõigub lehma kohta rohkem kui 3 tundi – edukamad ettevõtted säästavad kuus terve töökoha!

Kõige suurem reserv on keskmise Eesti piimafarmi jaoks endiselt söötmise efektiivsuses – kui palju kulutatakse söödale ja kui palju selle eest vastu saadakse. Mitu aastat oleme Agroinfo projekti raames mõõtnud piima jääktulu ehk piima müügitulu, millest on lahutatud lüpsikarja lisasöötade kulu. Endiselt teenivad parimad farmid iga söötmispäeva kohta 1–2 eurot rohkem kui keskmine ja 3–4 eurot rohkem kui nõrgimad farmid. Söötmise viletsal efektiivsusel võib olla mitu põhjust: kesine põhisööt, vilets karja tervis, ebamõistlik söödaratsioon, kesine karja geneetiline potentsiaal. Arusaadavalt tuleb karja tervisega tegeleda kogu aeg, aga sealt ei ole muudatustega kuudes mõõdetavas ajaskaalas rahakotti erilist lisa loota. Sama probleem on karja geneetilise potentsiaali puhul, kuid ignoreerida seda ka ei saa. Kui karja piimatoodangu suhteline aretusväärtus ei ole kuigi kõrge, siis sellises karjas ei ole mõistlik kalli söödaratsiooniga  kõrget toodangut taga ajada. Söödaratsiooni ülevaatamine võib aga küll kuudega mõõdetavas perspektiivis tulemusi anda, kas siis täiendava piima, vähema lisasöödakulu või mõlema kombinatsiooni näol.

Teine suur valdkond, milles on enamusel Eesti piimatootjatel suur kasumireserv peidus, on noorkarjakasvatus. See puudutab nii noorkarja söödakulusid kui väljaminekut. USAs peetakse normiks, et erinevatel põhjustel võib poegimiseni jõudmata välja minna kuni 10% sündinud lehmvasikatest. Eestis on ainult mõni üksik ettevõte, kelle tulemused on enam-vähem selle piiri peal. Keskmises farmis läheb välja pigem 20% lehmikutest, paljudes veelgi enam. Praktika näitab, et vasikate suremuses võib suuri muutusi saavutada üsna väikeste töökorralduslike muudatustega või isegi lihtsalt õigest töökorraldusest kinnipidamise tagamisega (õige söötmine/jootmine õigel ajal ning hügieenireeglite järgimine). Ka vaktsineerimisskeemid on kindlasti arutelu koht – vaktsiinid ei ole üldiselt kallid ning 1–2 täiendavat seemendusealist (isegi mitte tiinet) mullikat võivad oma müügihinnaga juba tehtud kulud tagasi tuua. Vaktsineerimisprogramm võib aasta jooksul suuremas karjas säästa aga kümneid lehmikuid.

Samuti tasub kriitiliselt üle vaadata noorkarja söödakulud. Parimad farmid kulutavad noorkarja lisasöödale stabiilselt 0,2–0,25 eurot päevas ja saavutavad seejuures väga häid tulemusi. Keskmine noorkarja lisasöödakulu kipub aga olema pigem 0.5 eur/päev suurusjärgus ja harvad pole ka veel kõrgemad näitajad. 500 lehmiku puhul tähendab see täiendavat kulu vähemalt 150–200 eurot/päevas ehk ~50 000 eurot aastas. See on ülekulu, mida saab vähendama hakata piltlikult öeldes homsest.

 

Artiklis on kasutatud MAK 2014–2020 meetme 16.2 projekti Tulemusmõõdikute süsteemi rakendamine teadlikuma otsustusprotsessi juurutamiseks ning tootmise efektiivsuse tõstmiseks piimatootmisettevõtetes (Agroinfo) raames kogutud andmeid. Kõik piimatootmisettevõtted on teretulnud projektiga liituma, et teada saada, millised on nende tootmisprotsessi tulemused võrreldes keskmiste ja parimatega. Liitumiseks võtke palun ühendust telefonil 509 6830 või agroinfo@agroinfo.ee.

 

 


Viimati uuendatud 26.11.2020

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)