Papillomatoos veistel

Papillomatoos on inimesel ja loomadel esinev viirushaigus, mida kutsutakse ka käsntõveks ning millele on iseloomulik käsnaliste kasvajate tekkimine nii limaskestas kui nahas. Veiste papillomatoosi kutsub esile Bovine Papillomavirus. Erinevatel andmetel on kindlaks tehtud viis kuni kuus viirustüüpi, kuid enamus nakkusjuhte on tingitud vaid kahest tüübist. Looduses kandub papillomatoosi viirus ühelt loomalt teisele edasi kontakti teel. Laudas kandub viirus edasi lisaks loomade otsesele kontaktile ka loomi hooldava personali kätega, lüpsiseadmetega ja juhul, kui mitmel lehmal kasutatakse sama udarapuhastuslappi, ka hooldusvahenditega. Sageli levib viirus ka lendavate putukate ja loomadel esinevate parasiitidega. Sobivas keskkonnas püsib viirus elujõulisena kuni paar kuud. Viirus satub looma organismi peamiselt kehal esinevate haavade ja vigastatud naha kaudu. Nakkuse levikut soodustavateks teguriteks on looma immuunsüsteemi nõrgenemine ja looma halb üldine tervislik seisund.

Papillomatoosile on vastuvõtlikumad just noorloomad vanuses kuni 2 aastat. Looma nakatumisel ilmnevad papilloomid ehk käsnad 3,5-4 kuu pärast. Kõigil viirust kandvatel loomadel ei pruugi siiski käsnasid tekkida. Noorloomadel kaovad käsnad tavaliselt 4-6 kuuga ka ilma ravita. Vanematel loomadel aga üsna sageli käsnad ilma ravita ei taandarene ega kao. Juhul, kui 20% või enam looma keha pinnast on käsnadega kaetud, on tema paranemise tõenäosus väga väike ja loom tuleks karjast praakida. Papillomatoosi läbipõdenud loomad on haigustekitaja suhtes immuunsed keskmiselt 16 kuud kuni kaks aastat.

Papilloomid võivad loomadel esineda näol, kaelal ja õlgadel ning udaral ja nisade pinnal üksikult või hulgaliselt korraga mitmes kohas. Harvem esineb loomadel käsnasid jalgadel. Käsnad võivad olla erineva kuju ja suurusega. Osa neist on madalad ja ulatuvad vaid pisut naha pinnast kõrgemale. Sellised käsnad üldjuhul looma kehalt iseenesest ei kao, kuid ei vaja ka veterinaarset sekkumist. Naha pinnast märgatavalt kõrgemad käsnad, mille suurus võib varieeruda herneterast kuni tennisepalli suuruseni, kaovad küll aja jooksul ise, kuid kuna nende vigastamise oht on reaalselt olemas, võib nende kirurgiline eemaldamine vajalikuks osutuda.

Sagedasemad käsnade tüübid veistel

Papilloomid kutsuvad esile loomade kõhnumist ja piimatoodangu vähenemist. Mõningatel puhkudel võivad käsnad tekkida ka suguelundite ümbrusesse ning muuta seemendamise ja paarituse võimatuks. Kui käsnasid esineb udaral ja nisadel, segavad need normaalset lüpsi.
Papillomatoosi viirus on väga nakkav. Kui laudas avastatakse haige loom, tuleks see koheselt tervetest loomadest eraldada. Teiste loomade nakatumise vältimiseks tuleks sel perioodil hoiduda karjas tehtavatest rutiinsetest töödest nagu sõrgade värkimine ja udarate pügamine. Vasikate märgistamisel tuleb märgistamistangid pärast iga looma märgistamist puhastada verest ja desinfitseerida näiteks nõrgas formaliini lahuses. Ka ei tohiks loomad osaleda näitustel ja konkurssidel.

Kui käsnasid vigastada, võib tekkida sekundaarne infektsioon. Mõned papillomatoosi vormid võivad muutuda pahaloomulisteks ja selline olukord võib osutuda loomale eluohtlikuks. Seepärast on vajalik papillomatoosi võimalikult varajane diagnoos ja ravi.

Infoleht on koostatud internetis avaldatud materjalide põhjal


Viimati uuendatud 04.07.2014

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)
  • Mobiiltelefoni number

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)