Raske algus mõjutab vasika hilisemat elu

Vasikad, kelle elu algus on olnud komplitseeritud, seisavad välisilmaga kohanedes silmitsi terve rea väljakutsetega. New Yorgi osariigi vasikate ja mullikate spetsialist Sam Leadley mainib poegimise probleeme käsitlevas infolehes uuringut, kus jälgiti 7500 piimatõugu vasikat (Lombard jt) esimesed 120 päeva pärast sündi. Selle uuringu tulemuste kohaselt oli kõige raskemate poegimiste (vajasid kirurgilist sekkumist) vasikate suremus üle kuue korra suurem kui vasikatel, kes poegimisabi ei vajanud või vajasid seda vähesel määral.

Lisaks sellele esines kõige raskemate poegimiste käigus ilmale tulnud vasikatel kõhulahtisust 1,3 korda sagedamini ja hingamisteede haigusi 1,6 korda sagedamini kui vasikatel, kes sünnitusabi ei vajanud või vajasid seda vähe.

Teise uuringu tulemuste kohaselt (Wells) oli abi vajanud lehmvasikate suremus esimese 21 elupäeva jooksul umbes neli korda suurem kui vasikatel, kes abi ei vajanud.

Leadley hinnangul esineb holsteini tõugu lehmadel  raskeid poegimisi sagedamini kui punasel (džörsi) tõul ja esmaspoegijad vajavad sünnitusabi sagedamini (19% kõigist poegimistest) kui vanemad lehmad (11% kõigist poegimistest). Esmaspoeginutel on raske poegimise peamiseks põhjuseks loote-emaslooma suuruste vale suhe (loode/vasikas liiga suur). Vanematel lehmadel aga on peamiseks põhjuseks loote vale asend või emaslooma probleemid.

Colorado Ülikooli veterinaarmeditsiini professori Franklyn Gerry hinnangul tuleks vasikatesse, kes on vajanud sünnitusabi (pole vahet kui suurel määral) suhtuda kui riskigrupi loomadesse isegi juhul, kui tundub, et nad on igati terved. Professori sõnade kohaselt on raske poegimise järgselt vasikad sageli alajahtunud, nende vere hapnikusisaldus on madal, neil on metaboolne ja/või respiratoorne atsidoos ning vähenenud võime omastada ternesest antikehi, mille tulemusena jääb puudulikuks passiivse immuunsuse ülekanne emasloomalt vasikale.

Franklyn Gerry hinnangul on raske poegimise käigus ilmale tulnud vasikad võrreldes sünnitusabita sündinutega vähem aktiivsed ning nende südame ja hingamiselundkonna funktsioonid on pärsitud. See aga mõjutab mitmete teiste  organismi süsteemide normaalset talitlust. Selliseid vasikaid saab aidata järgmiselt:

  • Ergutades hingamist – ninasõõrme ärritamine puhta heina- või õlekõrrega, jäävee kallamine vasikale pähe ja vasika kõhuli keeramine võivad aidata vasikal pärast sündi puhastada kopsud ja alustada normaalset hingamist.
  • Soojendamine ja stimuleerimine – jahtunud vasikad hingavad vaevaliselt ning nad on sunnitud kasutama oma energiareservi selleks, et reguleerida kehatemperatuuri ja nii halveneb nende seisukord veelgi. Kuivatage vasikas kuiva ja puhta rätikuga tugevalt hõõrudes. Mõned loomapidajad kasutavad ka fööni, selleks et kuivatada ja muuta kohevaks vasika karvkate. Paks, kuiv ja puhas allapanukiht ning vasika viimine tuulekoridoridest-tõmbetuulest eemale on samuti äärmiselt olulised.
  • Ternespiima jootmine – jootke vasikaid puhta, kvaliteetse ternespiimaga esimesel võimalusel pärast sündi. Holsteini tõugu suurt kasvu vasikatele on soovituslik  ternese kogus ~3,5 liitrit. Enamus sünnitusabi vajanud vasikatest ei ole võimelised lutipudelist ternest imema, seepärast tuleb nende söötmisel tõenäoliselt  kasutada maosondi. Vasikad, kelle hingamine ja hapniku transport kudedesse on pärsitud, omastavad ternespiima antikehi madalama efektiivsusega, kuid hea uudis on see, et nad on võimelised seda tegema tavapärasest pikema aja jooksul. Seepärast on soovitatav neile esimestel elupäevadel pakkuda täiendavaid ternespiima söötmiskordi. Kõigele lisaks on ternespiim neile stressis vasikatele suurepäraseks toitainete, vedeliku ja soojuse allikaks.
  • Atsidoosi ravi – sünnitusabi vajanud vasikatel esineb atsidoosi keskmisest sagedamini. Nõrkadele ja loidudele vasikatele tuleks manustada elektrolüüdilahust.

Üldisemas plaanis on professor Gerry soovitused raskete poegimiste vähendamiseks järgmised:

  1. Koostöös loomaarstiga koolitada kõiki laudatöötajaid, et nad teaksid ja tunneksid ära sünnitusjärgud, tekkida võivad probleemid ning teaksid, millal ja kuidas sünnitusel aidata.
  2. Valida karjale (nii noortele kui vanematele lehmadele) kõrge poegimiskerguse näitajaga seemenduspulle.
  3. Dokumenteerida iga poegimine ja selle kulg selleks, et luua farmile andmekogu, mida saab kasutada karja olukorra hindamiseks ja edaspidiste otsuste tegemiseks.

 

Infolehe koostamisel on kasutatud internetilehel www.dairyherd.com avaldatud materjale


Viimati uuendatud 03.10.2019

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)
  • Mobiiltelefoni number

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)