Sõratervise korraldamine on mitmetahuline

Kalmer Kalmus, DVM
Eesti Maaülikool

Lüpsilehmade sõrahaigused on Eesti veisekarjades väga levinud haigusrühm. Sõrahaigused põhjustavad valu ning seetõttu mõjutavad nad väga suurel määral loomade heaolu. Valu tõttu alaneb piimatoodang, loomade sigivus ning vastupanuvõime teistele haigustele. Seetõttu ei tohi sõrahaiguste avastamist, diagnoosimist ega ravi alahinnata. Sõrahaiguste ennetus ja ravi koosneb mitmest etapist, kusjuures ainult väga väike osa sellest kuulub erinevate ravimite manustamisele. Sõrahaiguste täpne äratundmine ja korrektsed ravivõtted vähendavad oluliselt antibiootikumide ebaotstarbekat kasutamist ja seeläbi keskkonnas elavate mikroobide resistentsuse arenemist. Lehma sõrgade korrektne hooldus koos lehma pidamistingimuste pideva jälgimisega aitab ära hoida sõrahaigustesse haigestumist ning suurendab seeläbi farmi kasumlikkust. Nii nagu karjades kasutatakse igapäevaselt udaratervise, ainevahetushaiguste ja vasikate tervise kontrolli, peab see toimuma ka sõrahaiguste osas. Sõrahaiguste ärahoidmise ja tõhusa raviga alustamisekstuleb saada kõigepealt vastus alljärgnevatele küsimustele.

Kui palju on minu karjas lonkavaid loomi tegelikult?

Kogu karjast ülevaate saamine on esmane tegevus, et saada aru, kui suur on lonkavate loomade osakaal. Ilma sellelaadse uuringuta ei ole tulevikus võimalik hinnata kasutusele võetavate tõrjemeetmete (näiteks sõravannid, kõnniteede parem puhastus) mõju ega ka ravi tulemuslikkust. Selleks tuleb kõik karja lehmad hinnata nende rahuliku kõndimise ajal ning nende lonkamise hinne kirja panna (0 – terve loom, 1 – kerge lonkamine, 2 – keskmine lonkamine ja 3 – tugev lonkamine). Sõratervise olukorra saab karjas lugeda heaks, kui üle 65% loomadest ei lonka üldse ning tugevalt lonkavaid loomi ei esine. Lonkamise hindamist võiks karjas teha vähemalt kolme kuu tagant ning andmed tuleb registreerida.

Millised sõrahaigused põhjustavad minu karjas lehmade lonkamist?

Sõrahaiguseid on mitmeid, mistõttu ka nende tõrje ning ravi on mõnevõrra erinev. Kui farmis ei registreerita sõrahaiguste diagnoose ei ravitöö ega sõrahoolduse ajal, siis ei ole võimalik ka sõrahaiguseid süsteemselt vältida ning tõhusalt ravida. Lonkamine ei ole diagnoos, vaid sõrahaiguse tunnus. Kui haigus ise jääb diagnoosimata ning ravitakse „lonkavat, jalahaigusega looma“, siis sõrahaiguste arv farmis ei vähene. Seega on väga oluline, et kõik lonkamist põhjustanud sõra-/varbahaigused saaks diagnoositud ja registreeritud. Sama tähtis on regulaarse sõrahoolduse (hooldusvärkimine) käigus kirja pandud diagnoosid. Andmete analüüs annab farmis esmase info, millised sõrahaigused on ülekaalus. Näiteks, kui analüüsist selgub, et karjas on tugevalt levinud lehmalt lehmale nakkav digitaaldermatiit, siis saab edasi liikuda täpse tõrjeplaaniga. Samas, kui ülekaalus on  mittenakkavad sõrahaigused, näiteks tallahaavandid, siis ei ole nakkava sõrahaiguse tõrjeplaanist kasu ja tähelepanu peab pöörama teistele riskiteguritele.

Kas ja kuidas on minu karjas korraldatud igapäevane sõrahaiguste avastamine ja ravi?

Sõrahaigused avalduvad lehmal kõigepealt lonkamisena ning kuna rohusööjad on looduses saakloomad, siis ei näita nad oma haavatavust (valu) välja. Seega nähtavalt lonkav loom on sõrahaigust põdenud juba pikemat aega, tema söömus ning piimatoodang on ammu vähenenud. Näiteks tallahaavand areneb nähtavaks läbivaks sarvtalla kahjustuseks ca 4 kuud, see tähendab, et kaotame piimatoodangus pikka aega enne kui näeme lonkamist ja saame diagnoosi panna. Õigeaegselt avastamata jäänud sõrahaigused ning ebaadekvaatne või üldse puuduv ravi tekitavad n-ö „lumepalliefekti“ – tekib palju krooniliselt lonkavaid loomi, karja sõratervis halveneb järjest, sest krooniline haigus allub ravile oluliselt halvemini kui äge haigus. Sellest tulenevalt peab igas suuremas karjas olema väljaõppinud töötaja, kes pidevalt hooldab ja ravib äsja lonkama hakanud loomi. Ainult sel viisil on võimalik parandada karja üldist sõratervist ja ära hoida lonkavate loomade arvu suurenemist.

Kas ja kuidas on minu karjas korraldatud regulaarne sõrgade hooldusvärkimine?

Hooldusvärkimine on tegevus, millega antakse sõrale tema õige kuju ning seeläbi ennetatakse sõrahaiguste tekkimist. Sõrahooldust tuleb teha enne, kui sõrad on hakanud üle kasvama, mistõttu hooldusvärkimise sagedus ja skeem võivad olla karjade lõikes erinevad. Kindel on, et karja hooldusvärkimist tuleb teha minimaalselt 2–3 korda aastas.

Sõrgade värkimist, eriti ravivärkimist võib teha ainult väljaõppinud inimene, sest valede võtete kasutamisega kaasneb rohkem kahju kui kasu.

Kui karjas on regulaarselt registreeritud lonkamise hindamise tulemused, samuti ka sõrahaiguste diagnoosid, siis saab aja lõikes hinnata nii hooldusvärkimise kui ka ravitöö tõhusust. Teisisõnu, te teate pidevalt milline sõratervise olukord karjas on.

Kas ma oskan üles leida oma karjas sõrahaiguseid põhjustavaid riskitegureid?

Sõrahaiguste tekkimist põhjustavad erinevad riskitegurid.Nende tuvastamine ja mõju vähendamine karjas on aluseks, et sõratervis hakkaks paranema.

Nakkavate sõrahaiguste (Mortellaro haigus, sõravahemädanik) põhjuseks on eelkõige lehma liikumisteede ja lamamisasemete ebapiisav hügieen. Mida rohkem on lehma ümbritsevas keskkonnas sõnnikut, seda parem on haigust põhjustavatel bakteritel paljuneda ja lehmi nakatada.

Mittenakkuslike sõrahaiguste (tallahaavand, valgejoonehaigus) riskitegurid on teistsugused. Tallahaavandi rohke esinemise põhjuseks on harva toimuv või ebaõige värkimine (vale sõra kuju), pikk sunnitud seismine (ülerahvastatus grupis, pikk lüpsiaeg) ja lühike puhkeaeg. Valgejoone haiguse suure osakaalu puhul peame esimese asjana üle vaatama põrandate ja käiguteede seisukorra. Põrand peab olema hea haardega, korrektse mustriga ning loomad peavad saama kõndida rahulikult ilma järskude pööreteta.

Seega on kõik looma heaolu mõjutavad tegurid need, mis farmis sõratervise olukorda määravad.

Kas mul on meeskond kellega koos luua sõratervise parandamiseks tegevuskava?

Sõratervise meeskonda kuuluvad loomaarst, värkija ja farmer, kelle omavaheline koostöö ja infovahetus peab hästi toimima. Erinevad tööülesanded peavad olema selgelt sõnastatud ning erinevate sõratervise eest hoolitsevate inimeste vahel jagatud. Sõrahaiguste vältimisel tuleb alustada tegevustest, mis on kõige olulisemad. Näiteks mittenakkavate sõrahaiguste ülekaalu korral ei ole mõttekas alustada sõravannide tegemisest, vaid esmalt tuleb sisse viia korrektne ja regulaarne hooldus- ja ravivärkimine.

 

Sõratervise heal tasemel hoidmine on kompleks lehma heaolust, õigest ja kiirest ravist, keskkonnast ja inimestest. Sõrahaiguste ennetamiseks peab üheaegselt ja regulaarselt läbi viima kõiki järgnevaid tegevusi: järjepidev andmete registreerimine ja analüüs, korrektne hooldusvärkimine, õigeaegne sõrahaiguse avastamine ja ravi ning riskitegurite kõrvaldamine. Kui jätame mõne nimetatud tegevuse tähelepanuta, siis karja sõratervis ei parane.


Viimati uuendatud 02.06.2021

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)