Toitumuse hindamine piimaveistel - miks ja kuidas?

Marko Kass
Eesti Maaülikool

Kuigi veise toitumuse hindamine on siinsele piimakarjakasvatajale teada ligikaudu paarkümmend aastat, oleks paslik tuletada meelde selle olulisus ja kasutamine praktikas. Kitsamalt määratledes on lüpsilehma toitumushinne hinnang tema kehavarude olemasolule. Teisisõnu, kas loom on kõhn või paks, vihjates toitainetega varustatusele. Laiemalt võttes on toitumushinne aga omamoodi tööriist hindamaks lehma üldist seisundit ja söötmiskorraldust. Pealegi on toitumushinne üks olulisemaid lehma heaolu näitajaid, peegeldades konditsiooni kõrval ka looma produktiivsust, terviseseisundit ja karjaspüsivust.

Põhjus toitumushinde kasutusele võtmiseks piimakarjakasvatuses oli eelkõige asjaolu, et kehamassi ja selle muutuste põhjal pole võimalik üheselt mõõta lehma energiavarusid laktatsiooni jooksul. Kehamass üksinda ei ole hea iseloomustamaks lehma kehavarusid, sest seda mõjutavad tegurid nagu laktatsioon, laktatsiooniperiood, luustiku suurus, tiinus ja ka tõug. Lisaks, kuna kudedes oleva kehavarude mobiliseerimine laktatsiooni alguses toimub ajal, kui kuivaine söömus suureneb, võib rasvkoe vähenemist varjata seedetrakti massi suurenemine. Seega kehamassi muutused ei kajasta muutusi rasvkoes. Pealegi on mitmed varasemad teadusuuringud näidanud, et sarnase kehamassiga lehmade kehavarud võivad varieeruda isegi kuni 40% ulatuses.

Kuna toitumushinde määramisega soovitakse lisaks kehavarudele saada tagasisidet ka söötmistaseme vastavusest toitainetega varustatusele, siis on olulisteks märksõnadeks selle kasutamise lihtsus ja hindamise kiirus. Teine oluline aspekt on see, et hindamine on arvuline, mis võimaldab hinnete võrdlemist ajas ehk toitumushinne on seotud laktatsioonistaadiumiga. Kuigi toitumust võib hinnata regulaarselt kord kuus, siis mitme hindamissüsteemi puhul tuuakse välja kolm nö kriitilist perioodi laktatsioonis, mil seda kasutada. Esmajärjekorras soovitatakse lüpsilehma toitumust määrata poegimisel, 100. laktatsioonipäeval (alternatiiv esimesel seemendusel) ja kinnijätmisel. Üks põhjusi, miks toitumust määrata poegimisel, on asjaolu, et esimesel laktatsiooninädalal esineb rohkem haigusi võrreldes järgnevate perioodidega. Taanlaste hinnangul esineb I laktatsiooni lehmadest igal kuuendal ning III laktatsiooni lehmadest igal üheksandal loomal mõni haigus või terviseprobleem just esimesel nädalal pärast poegimist.

Hindamine koosneb lehma tagakeha visuaalsest vaatlemisest ja komplemisest. Vaatlemisel on soovitav seista loomast 5 kuni 10 meetri kaugusel nii, et kogu tagakeha on hästi vaadeldav. Vaadeldavateks kohtadeks on lehma nimme- ja sabajuurepiirkond ning puusa- ja päraluunukkide vaheline ala (joonis 1). Komplemisel tuleks katsuda laudja, päraluunukkide, puusanukkide, sabajuure jt piirkondi saamaks ülevaade nahaalusest rasvkoest. Hindamise juures on veel oluline, et hindaja oleks eelnevalt koolitatud ning toitumuse määramisel kasutatakse ühte ja sama hindamissüsteemi. Sarnaselt teadusuuringutes levinud praktikale, on farmis soovituslik lehmade toitumushinde määramisel arvestada kahe hindaja poolt antud hindeid. Sageli kipuvad hindajate poolt antud toitumushinnete tulemused lahknema just äärmuste puhul, siis kui loom on liialt lahjunud või rasvunud.

SRE_1

Joonis 1. Lehma toitumushinde määramisel hinnatavad kehapiirkonnad (punasega).

Tänapäeval on toitumuse hindamine laialdaselt kasutusel lisaks põllumajandusloomadele ka lemmikloomade puhul. Lüpsilehmade ja laiemalt veiste kohta leiab teaduskirjandusest mitmeid toitumuse määramise süsteeme. Näiteks kui Suurbritannias on levinud kuuepalline (0–5) toitumuse hindamise skaala, siis Austraalias on kasutusel kaheksapalline (1–8) ning Uus-Meremaal kümnepalline (1–10) toitumuse hindamise skaala. Maaülikoolis on nii teadus- kui õppetöös kasutusel USA teadlase Edmonsoni ja tema kolleegide (1989) poolt väljatöötatud hindamisskaala, kus lüpsilehma toitumust hinnatakse viiepallisel skaalal (1–5). Skaalal tähistab „1“ lahjunud ja „5“ rasvunud lehma ning hinnatakse 0,25- või 0,5-punktise sammuga (joonis 2). Senine kogemus näitab, et Edmonsoni jt loodud hindamisskaala on kõige sobivam eelkõige meie vabariigis domineerivale holsteini tõugu piimaveisele.

SRE_1

Joonis 2. Holsteini tõugu lüpsilehma toitumuse hinded – lahja (2) ja rasvunud (5).

Maaülikooli söötmisteaduse õppetooli ainevahetuse uurimisrühm on aastatepikkuse uurimistöö tulemusel välja selgitanud, et eesti holsteini tõugu lehma optimaalne toitumushinne poegimisel on 3,25–3,50. Sealjuures tuleks tähele panna, et toitumushinne ei langeks poegimisjärgsetel nädalatel liialt suures ulatuses, seoses negatiivse energiabilansi perioodiga. Senine soovitus on olnud, et poegimisjärgselt ei tohiks toitumushinne langeda rohkem kui 0,75 palli võrreldes poegimisel määratud toitumushindega. Liialt suur toitumushinde langus seab ohtu kehavarude taastumise järgmiseks laktatsiooniks. Kolmanda laktatsioonikuu lõpuks peaks lüpsilehma toitumushinne olema tõusnud ning jõudma kinnisperioodi alguseks vahemikku 3,25–3,50 palli. Kinnisperioodil tuleb lehmi aga sööta selliselt, et toitumushinne püsiks stabiilselt optimaalses vahemikus. Teisisõnu, kinnisperioodil toitumushinne muutuda enam ei tohiks, välja arvatud juhul, kui loom on liialt lahja või rasvunud.

Üldiselt on lüpsilehma toitumushinne negatiivselt seotud kuivaine söömusega. Seega on lehmal, kes on kinnisperioodi lõpul üle optimaalse toitumuse (>3,5), suurem risk söömuse vähenemisele üleminekuperioodil. See toob omakorda kaasa ülemäärase toitumishinde languse ning negatiivse energiabilansi süvenemise pärast poegimist, kuna rasvunud lehm mobiliseerib rohkem kehavarusid. Kuivaine söömuse vähenemisel on aga oluline mõju piimatoodangule, soodustades ketoosi, nihkunud libediku või muude ainevahetushaiguste teket.

Tehnoloogia arenguga on loomapidajatele abiks automaatsed toitumuse hindamise süsteemid, mis registreerivad lehma toitumushinde lüpsiplatsilt või -robotist lahkumisel. Viimane on suureks abimeheks eelkõige suurfarmides, kus lehmade pidev toitumuse määramine oleks liialt ajamahukas. Pealegi igapäevane lehmade automaatne toitumuse määramine annab võimaluse selle seostamiseks laktatsioonistaadiumi, laktatsiooni numbri ja söötmisgrupiga, kasutades karjahaldusprogrammide abi. Nii on võimalik operatiivsemalt reageerida toitumushinde muutustele ning vajadusel korrigeerida kas söödaratsiooni energiasisaldust või liigutada looma sobivamasse söötmisgruppi.

Toitumushinne on suurepärane tööriist hindamaks lüpsilehma nahaaluse rasvkoe osakaalu. Lüpsilehma toitumuse määramine on muutunud rutiinseks nii teadustöös kui praktikas, kus seda kasutatakse kombinatsioonis piima- ja verenäitajatega hindamaks lehmade energiabilanssi. Kui seda tehakse regulaarselt, saab toitumushinnet kasutada söötmiskorraldusega seotud probleemide ennetamiseks ning parandada piimakarja tervist, heaolu ja seeläbi tõsta produktiivsust.

 

 


Viimati uuendatud 07.09.2021

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)