VESI JA SÖÖMUS
Puhas ja värske joogivesi on lehma toodanguvõime seisukohast sama oluline kui tema geneetiline potentsiaal, tervis või sööda kvaliteet. See on aga asjaolu, mida sageli ei arvestata. Vesi moodustab piimast enam kui 80% ja puhta ning tervisliku vee õigel moel pakkumine nõuab vajalikku tähelepanu.
Lisaks muudele näitajatele sõltub loomadele antava sööda ja vee kogus sellest, milline on neile ligipääs. Efektiivse söötmise seisukohast ei ole määrav mitte ainult ratsioon, vaid ka kuidas seda loomadele antakse. Sööt ja vesi peavad teineteist täiendama ja neid tuleb pakkuda loomadele õigetes kohtades. Eriti söltub joodava vee kogus selle kättesaadavusest. On tähtis, et loomad ei peaks jootjateni jõudmiseks läbima pikki vahemaid. Kõrgetoodangulised loomad joovad enamasti pärast igat toitumiskorda. Seepärast peaks jooturid asuma söötmisalade läheduses. Sageli katkestavad loomad toitumiskorra, et juua. Seejärel aga suunduvad toitumise jätkamise asemel hoopis puhkealale, vaatamata sellele, et nende maod on vaid osaliselt täis. Põhjuseks on asjaolu, et jooturid asuvad söötmisalast liiga kaugel. Lautades, kus betoonpõrandad on väga libedad või muul põhjusel loomadele liikumiseks ebamugavad, eelistavad loomad peaaegu alati pärast joomist liikuda puhkealale, selle asemel et söötmisalale tagasi minna. Ka sellisel juhul on jooturite paiknemine olulise tähtsusega.
Kui loomi karjatatakse, ei tohiks jooturid või joogikoht asuda loomadest kaugemal kui 200 m.
Mida kuivem on ratsioon, seda suurem on loomade veetarve ja joogikordade sagedus. Sõltuvalt looma vanusest ja toodangutasemest võib lehma veetarve olla kuni 150 liitrit päevas. Kui loomi karjatatakse ka kuumade ilmadega, tuleks jooturid paigutada kas varjualuse või looduslike varju pakkuvate puude-põõsaste lähedusse mitte kaugemale kui 10 m.
Vee tähtsus
1 liitri piima tootmiseks kasutab lehm 8 liitrit vett.
1 kg kuivaine seedimiseks kasutab lehm 8 liitrit vett.
Loomade vee- ja söödatarve on omavahel seotud. Pärast toitumist veetase looma maos langeb ja instinkt sunnib looma jooma. Pärast janu kustutamist on loom võimeline uuesti toituma.
Kui ratsiooni kuivainesisaldus on üle 50%, tuleks jälgida, et kõikidel loomadel on pidevalt tagatud vaba juurdepääs jooturitele. Sellise kuivainesisalduse korral peaksid loomad toitumise vahel saama janu kustutada, ilma et nad oleksid sunnitud söötmisalale naasmise asemel valima muu tegevuse.
Vee temperatuur. Joogivee temperatuur ei tohiks olla liiga madal. Külm vesi aeglustab looma vatsa seedetegevust. Looma organism peab ise soojendama vee kehatemperatuurini ja iga järsk jahtumine vähendab vatsamikroobide aktiivsust.
Näiteks kui lehm joob korraga 25 l vett, mille temperatuur on 4 °C, siis selle soojendamiseks on vaja 880 kcal energiat, mille tootmiseks kulub looma organismil umbes 1 tund. 25 liitri 4-kraadise vee jõudmisel vatsa, mille mahtuvus on umbes 125 liitrit, langeb seal temperatuur 38 kraadilt umbes 32 kraadini. Sellise jahtumise kompenseerimiseks võtab organism vatsa ümbritsevatelt kudedelt ja organitelt suures koguses soojust, mis omakorda aeglustab ka nende talitlust.
Et loomadel ei tekiks vajadust juua korraga suures koguses, peaks neile olema loodud võimalus juua nii sageli, kui nad soovivad.
Loomade joogivee temperatuur peaks olema 10–15 °C. Külmal ajal on tungivalt soovitatav mitte ainult kaitsta jootureid jäätumise eest, vaid lisaks sellele hoida joogivee temperatuur soovitaval tasemel. Torustiku ja jooturite soojustamine ja vee soojendamine parandab märgatavalt lehmade söömust ja seeläbi piimatoodangut külmal ajal.
30–33-kraadine vesi parandab lehmade kuivaine söömust 3,5–6%.
Vabapidamislautades peaks jootureid olema üks iga viie lehma kohta. Et lehm saaks normaalselt juua, peaks jooturi täitumiskiirus olema 16–20 liitrit minutis.
Vee puhtus. Sageli kasutatakse loomade jootmiseks suuri grupijootureid või künasid, kuhu mahub korraga jooma kuni 20 looma. Seda põhjendatakse vajadusega joota võimalikult palju loomi lühikese aja jooksul, näiteks pärast lüpsilt tulekut.
Lehmad võivad tarbida 30–50% päevasest veevajadusest 1 tunni jooksul pärast lüpsi. Suuremahuliste jooturite puuduseks on aga see, et neid ei lasta kunagi päris tühjaks ega puhastata piisavalt. Nii muutuvad sellised jooturid bakteritele soodsaks kasvukeskkonnaks ja bakteriaalse saastumise allikaks. Sama juhtub sageli ka lõaspidamislautades kasutatavate individuaal-jooturitega. Pole vahet, millist jootmissüsteemi laudas kasutatakse, igal juhul tuleks hoiduda sööda ja allapanu osakestest tekkiva roiskuva kihi tekkimist jooturi põhja. Põhimõtteliselt peaksid jooturid olema nii puhtad, et ka farmer ise on nõus neist jooma.
Puhas sööt ja söömus.Lehmad söövad ninaga, see tähendab, et kõigepealt otsivad nad söödast üles need osad, mis lõhnavad paremini. Seega sõltub loomade poolt söödava ratsiooni kogus selle lõhnast. Lisaks söödale sõltub loomade tarbitav söödakogus ka söödakäigu või -küna puhtusest. Selle igapäevane harjaga puhastamine on piisav, et eemaldada söödaosad, mis eriti soojal ajal hakkavad väga kiiresti haisema. Põhjuseks on niiskuse ja soojuse toimel riknevad orgaanilised söödajäägid ning tekkiv hais rikub ka puhastamata söödakäiku pandud värske sööda lõhna. Samuti mõjutab söödaküna ehitus loomade söömust, sest näiteks valesti paigutatud piirded ei lase loomadel normaalselt sööda juurde pääseda ja nende tarbitav söödakogus väheneb. Õige kõrgusega söödasõim ja selle piire takistavad loomade esijalgade sattumist söödakäiku, mis aitab vältida sõnniku ja allapanu segunemist söödaga.
- Söödasõim võiks olla 10 cm kõrgem põrandast, millel loomad seisavad.
- Söödasõime piire võiks olla 55–60 cm kõrgem põrandast, millel loomad seisavad.
Lehmade veetarve
Kinnislehm - 30–60 l/päevas
Toodang 10 kg piima päevas - 30–70 l/päevas
Toodang 30 kg piima päevas - 90–150 l/päevas
Toodang 50 kg piima päevas - 100–200 l/päevas
Noorloom kuni 1-aastane - 5–15 l/päevas
Noorloom 1-2-aastane - 15–25 l/päevas
Kui lehmal jääb saamata 40% päevasest veevajadusest, siis langeb tema toodang ~25%.
Artiklis on kasutatud ajakirja VEEPRO MAGAZINE materjale.