Paratuberkuloos

1. Mis on paratuberkuloos?

Paratuberkuloos või Johne haigus on krooniline seedetrakti nakkushaigus mäletsejalistel, mis on põhjustatud Mycobacterium paratuberculosis (M. avium subsp. paratuberculosis) poolt. Paratuberkuloosi haigestuvad veised, lambad, kitsed, pühvlid, kaamelid, hirved jt kodu- ja metsloomaliigid. Üksikud juhtumid on registreeritud hobustel, rebastel, hirvedell, sigadel. Paratuberkuloosi inkubatsiooniperiood on väga pikk: 2-6 kuust kuni 2-6 aastani. Kliinilisteks sümptomiteks veistel on kõhulahtisus ja muud seedetrakti häired ning kurnatus. Haiguse progresseerumisel loom hukkub. Paratuberkuloosi nakkuse allikaks on nakatunud loomad, kes võivad eritada mikroobe koos fekaalide, sperma ja piimaga. Nakatumine toimub peamiselt alimentaarsel teel.

2. Mida toob kaasa looma nakatumine tema tervise seisukohast ja majanduslikust küljest?

Veiste paratuberkuloosi levik on seotud väga suure majandusliku kahjuga. Haiguse subkliinilises staadiumis toimub loomade kõhnumine ning toodangu mahu ja kvaliteedi langus. Paratuberkuloosi efektiivset ravi ei ole välja töötatud, haiguse diagnoosimisel peab haiged loomad karjast välja viima. Paratuberkuloosist põhjustatud arvestuslik majanduslik kahjum USA piimakarjades on 1,5 miljardit dollarit aastas.

3. Olukord Eestis ja mujal maailmas?

Veiste paratuberkuloos on enzootilise levikuga Inglismaal, Prantsusmaal, Taanis, USA-s, Austraalias jt. arenenud põllumajandusega riikides. Tööstuslikult pastöriseeritud piima uurimisel Tšehhi Vabariigis isoleeriti paratuberkuloosi tekitaja 1,6% ja Iirimaal 6,9% proovidest. Paljudes maades levib paratuberkuloos sageli ka lammastel ja kitsedel. Objektiivsed andmed paratuberkuloosi leviku kohta Eestis praktiliselt puuduvad. Veisekarjade seroloogilise (ELISA) seire tulemusena 2002. aastal avastati 1,9% paratuberkuloosi seropositiivseid loomi. Samas tuleb märkida, et M. avium-mükobakterioosi laialdase leviku tõttu võib positiivsete reaktsioonide põhjuseks olla lindude tuberkuloosi tekitaja, mis on paratuberkuloosi tekitajaga geneetiliselt väga sarnane (uue taksonoomia järgi klassifitseeritakse paratuberkuloosi tekitaja kui M. avium alaliik -M. avium subsp paratuberculosis). 2007. a. diagnoositi Eestis esmakordselt (vaatluse periood 40 aastat) paratuberkuloosi juhtum veisel, mis leidis kinnitust nii bakterioloogilise kui ka PCR identifitseerimise tulemusena.

4. Kas paratuberkuloos on ohtlik ka inimestele?

Antud küsimus on üheks kõrgendatud huvi põhjuseks paratuberkuloosi uurimise vastu kogu maailmas. Paljud uuringutulemused näitavad, et M. paratuberculosis omab tähtsat rolli ka inimeste patoloogias, nimelt Crohni tõve (raske krooniline soolepõletik) ja ultseratiivse koliidi etioloogilise põhjustajana. Selget vastust sellele küsimusele veel ei ole. On arvamusi, et Mycobacterium paratuberculosis võib olla üheks inimeste haiguse põhjustajaks, mis avaldub teatud päriliku eelsoodumuse foonil.

5. Kuidas diagnoosida?

Diagnoosimisel kasutatakse kliinilisi ja laboratoorseid meetodeid, sh seroloogilised testid (ELISA, komplemendi sidumise reaktsioon, immuundifusioon), ülitundlikkuse testid Johniini ja lindude tuberkuliiniga. Otsustava tähtsusega paratuberkuloosi diferentsiaaldiagnostikas on nakkustekitaja isoleerimine ja identifitseerimine patoloogilisest materjalist või roojaproovist. Mükobakterite identifitseerimisel on kaasajal järjest laiemalt levinud molekulaarsed meetodid, mis annavad maksimumilähedase usaldusväärsusega tulemusi. DNA polümeraas-ahelreaktsioonil (PCR) baseeruvate metoodikate suureks eeliseks on määramistulemuste saamise kiirus, mis on eriti oluline väga aeglase kasvukiirusega paratuberkuloosi tekitajate tuvastamisel.

6. Kuidas hoiduda?

Paratuberkuloosi profülaktikaks noorloomadel on katsetatud erinevaid vaktsiine, kuid nende kasutegur on suhteliselt madal. Paratuberkuloosi kontrolli efektiivsem viis on paratuberkuloosi kahtlusega (kliiniliste tunnustega, patomorfoloogiliste muutustega, seroloogilise ja ülitundlikkuse testide positiivsete tulemustega) loomade laboratoorne uurimine ja haigusetekitaja identifitseerimine.
Bakterioloogilisi ja PCR uuringuid on võimalik läbi viia Eesti Maaülikooli Mükobakteriooside laboratooriumis, mis on Eesti Vabariigi referentlabor veiste tuberkuloosi ja tuberkuliini valdkonnas, aadress Kreutzwaldi 62, 51014 Tartu, ml@emu.ee, tel: 731 3250; 731 3251.

Mihhail Sudakov
Eesti Maaülikool
Mükobakteriooside laboratoorium
mihhail.sudakov@emu.ee
Tel: 504 1503