Veiste viirusdiarröa viirus – nähtav ja nähtamatu vaenlane veisekarjades

Kerli Mõtus
Eesti Maaülikooli karjatervise dotsent

Veiste viirusdiarröa viirus (VVDV) on laialdaselt levinud veiste haigus kogu maailmas, põhjustades sellest tingitud erinevate haiguste tõttu ulatuslikku majanduslikku kahju. Eestis uurisime aastatel 2006–2007 kokku 99 piimaveisekarja, kus peeti enam kui 20 lehma ja 24% nendest karjadest olid VVDV-ga nakatunud. 2019. aastal uurisime kokku 40 piimaveisekarja, kus peetakse enam kui 100 lehma ning neist 40% olid VVDV suhtes positiivsed. Igal aastal tuvastame mitmeid abordipuhanguid, mis on tingitud VVDV nakkusest ja seostame nakkust sageli erinevate vasikate haigustega.

Kuidas VVDV nakkust karjas ära tunda?

VVDV põhjustab karjades erisuguseid probleeme. Haigus kulgeb leebemalt täiskasvanud hea immuunsusega loomadel ja võib tihti jääda üldse märkamata – pärast 5–7 päeva pikkust inkubatsiooniperioodi tekib nakatunud loomadel palavik, kerge kõhulahtisus ja mööduv immuunsuse langus. Noortel vasikatel on haigus sageli raskem, sest nakatumine VVDV-ga loob eeskätt viiruse immuunsust pärssiva toime tõttu soodsa pinnase teiste nakkuste tekkimiseks. Nii võib VVDV-d sageli seostada vasikate kopsupõletike ja kõhulahtisusega. Seda eriti neil juhtudel, kui ternespiimaga saadava immuunsuse ülekanne ei ole hästi õnnestunud. Harvadel juhtudel võib VVDV nakkus kulgeda ka raskekujulise ja enamasti surmaga lõppeva hemorraagilise sündroomina, mille korral lisandub ülalloetletud tunnustele verine kõhulahtisus, ninaverejooks, verevalumid limaskestadel või silmas.

VVDV-ga kaasnevad sageli erinevad sigimisprobleemid, sest tiine looma nakatumisel läbib viirus alati platsenta ja jõuab looteni. Seejuures sõltub nakkuse tagajärg lootele tiinusjärgust. Sage probleem VVDV korral on embrüonaalne surevus või abordid, viimased tekivad igas tiinuse faasis. Kui tiine loom nakatub tiinuse esimese nelja kuu jooksul ehk enne, kui loote immuunsüsteem on välja kujunenud, tekib loote püsiinfektsioon (PI) VVDV-ga. PI-loomad kannavad viirust kogu elu, eritavad seda igal ajahetkel suurtes kogustes ja on seega nakkusallikaks teistele loomadele. Sageli näevad PI-loomad halvad välja – nad on juba sündides alakaalulised, põevad sageli erinevaid haiguseid, mis ei allu hästi ravile. Kirjanduse andmetel on PI-loomade esimese eluaasta elumustõenäosus ca 50% ja enamasti sellised loomad põhikarja ei jõua. Siiski oleme ka meie tuvastanud Eesti farmides PI-lehmi, kelle välimik või toodangunäitajad ei viita püsinakkusele VVDV-ga.

VVDV nakkuse korral võivad tekkida loote väärarengud – seda eriti nakatumisel tiinuse 100–150 päeva vahemikus, mis on aktiivne loote organite, närvi- ja immuunsüsteemi kujunemise staadium. Viirus tekitab elundites põletikke, mis pärsivad rakkude kasvu ja põhjustavad ka nende ulatuslikumat hävimist. Selle tõttu võib sündinud või aborteerunud lootel näha erinevaid skeleti-lihaskonna, närvisüsteemi või ka näiteks silmakudede väärarenguid.

Kuidas viirus karja tuuakse ja seal levib?

Viirus tuuakse tavaliselt karja kas VVDV-ga püsivalt või mööduvalt nakatunud loomadega. Viimaste puhul võib nakkuskandja farmi tuua nö “trooja hobusega” ehk tiine loomaga, kes ise nakkuse püsikandja ei ole, küll aga on selleks tema loode. Samas on võimalik nakkuse karja toomine ka vahendatud ülekande teel bioturvalisuse võtete eiramisel. Viiruse kandjad eritavad seda kõigi keha sekreetidega (ninaeritiste, sülje, sperma, uriini, rooja, piimaga jm), mistõttu nende sekreetidega saastunud käed, riided, jalanõud, transpordivahendid, seemendus-/veterinaartarvikud jt võivad olla nakkuse vahendatud ülekandeteeks. Õnneks allub viirus hästi enamikele desinfektsioonimeetmetele. Sperma kogumiseks kasutatavad pullid on EL-i seadusandluse kohaselt VVDV nakkuse suhtes hästi ja järjepidevalt kontrollitud, küll aga on esinenud juhtumeid, kus nakkus on karja toodud eelnevalt uurimata teise karja paarituspulliga. On leitud, et viirus on pulli munandites immuunsüsteemi rakkude eest üsna hästi kaitstud ja võib seal mõnda aega püsida, mistõttu võib toimuda selle eritamine spermaga pikema aja jooksul.

VVDV nakkuse karjas püsimine ja levik toimub eeskätt tänu PI-loomade pidevale nakkuse eritamisele ja uute mööduvate nakkuste tekitamisele. Kui karjas on PI-loom, siis eriti loomade tiheda asustuse korral levib infektsioon kiiresti ja lühikese aja jooksul saab nakkuse enamus loomi. PI-loomade puhul on ka nende elusalt sündinud järglased alati nakkuse püsikandjad.

Kas minu kari on VVD viirusega nakatunud?

Et kindlaks teha, kas kari on VVDV-ga nakatunud, tuleks nakkuse antikehade suhtes uurida vereproove väikselt hulgalt noorloomadelt (sageli piisab vaid 10-15 proovist), kes on vanemad kui 6 kuud. Proovid peaksid hästi esindama erinevaid üksuseid/gruppe ja katma kõiki vanusegruppe. VVDV nakkuse levikust lehmade hulgas annab informatsiooni tankipiima uurimine VVDV antikehade suhtes.

Kuidas VVDV nakkust karjast tõrjuda?

Kuna nakkus püsib karjas tänu PI-loomade nakkuse pidevale eritamisele, tuleb nad üles leida ning praakida. Selleks on vajalik teha kõigi karjas olevate loomade ühekordne testimine. Kuna nakatunud karjas segavad noorte vasikate uurimist viiruse suhtes ternespiimast saadud antikehad, ei saa vasikaid vereproovidest viiruse suhtes testida enne, kui nad on 10 nädalat vanad. Sageli seotakse piimafarmides vasikate testimine nende võõrutusega. Siiski on võimalik nakkuskandjaid testida juba sünnijärgselt kõrvatüki proovi uurimisega. Ka Eestis on mitmed farmid, eeskätt lihaveisekarjad, seda meetodit rakendanud. Selleks saab Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS-ist tellida spetsiaalsed kõrvamärgid, mille küljes on proovikapsel (DNA-kõrvamärgid). Kõrvamärkide vasikale paigaldamisel võetakse proovikapslisse uurimiseks vajalik koetükk. Koeproovide laboratoorne uurimine on vereproovi testimisega võrreldes mõnevõrra kallim, kuid eeliseks on see, et info vasika viiruskandvuse kohta saadakse kiiresti pärast sündi, mis võimaldab viiruse eritaja kiiremat karjast väljaviimist. Sellest tulenevalt võib tõrjeprogramm kujuneda lühemaks ja seeläbi odavamaks. Ka ei vaja loomapidaja siinjuures veterinaararsti abi proovide võtmisel.

Üldise reegli kohaselt peab vasikate testimisega jätkama vähemalt aasta pärast viimase PI-looma karjast väljaviimist. Iga tuvastatud PI-vasikas pikendab uurimisperioodi vähemalt aasta võrra. Loomade testimise lõpetamiseks annab kindluse seroloogiliste uuringutega kinnitatud viiruse karjas ringlemise lõppemine.

Juhtudel, kui on tõenäoline, et uurimata vasikad puutuvad kokku tiinete loomadega, on sigimishäirete ärahoidmiseks vajalik rakendada teatud aja jooksul ka loomade (sagedamini mullikate) tiinestamiseelset vaktsineerimist. See annab loomale tiinuse ajaks kaitse, mis suure tõenäosusega hoiab nakkuse saamisel ära viiruse liikumise lootesse ja ebasoovitavate tagajärgede (abort, väärareng ja püsinakatunud loode) tekkimise.

Tuleb rõhutada, et tõrjeprogrammi edukuse tagab täpne ja järjepidev arvepidamine, mis välistab võimaluse, et mõni loom jääb VVDV suhtes testimata ning hea koostöö loomapidaja ja tõrjeprogrammi nõustava loomaarsti vahel.