Peeter Järv, Haldja Viinalass
Eesti Maaülikool

Lihaveiste arv on Eestis aasta-aastalt suurenenud. Selle põhjuseks on nii huvi lihaveisekasvatuse vastu kui viimastel aastatel muutunud majandussituatsioon, kus paljud endised piimaveisekasvatajad on läinud üle lihaveisekasvatusele. Käesoleval ajal on Eestis ligi 41 000 lihaveist (tabel 1), s.o ligi viis korda enam kui 2003. a ning nende arvukus suureneb jõudsalt. PRIA-s on registreeritud 13 lihaveisetõugu ja ligi 1400 lihaveisekasvatajat (farmi). Tuginedes PRIA põllumajandusloomade registri andmetele, kasvatatakse Eestis kõige enam abrediin-anguse, herefordi ja limusiini tõugu lihaveiseid (tabel 1). Vähem atraktiivsemad on kasvatajaile simmentali, šarolee, belgia sinine, akviteeni hele ja šoti mägiveise tõud. Väikesearvulistena on esindatud piemondi, gallovei, deksteri, aubraki ja saksa šorthorni tõug.

Kõige levinum on lihaveisekasvatus Saare- ja Läänemaal, kõige vähem Tartumaal (tabel 2).

Jõudluskontrollis on registreeritud 40 886 lihaveisest 17 104, s.o 41,8% 11 tõust (tabel 3). Jõudluskontrolli teostab 273 omanikku, s.o 19,5% kõigist lihaveisekasvatajatest. Kõigist jõudluskontrollis olevatest lihaveistest oli lehmi 6069 (35,5%) ja lehmikuid 6546 (38,3%). Ehkki jõudluskontrollis on ligi 42% Eestis kasvatatavatest lihaveistest, on jõudluskontrolli näol tegemist siiski sündmuste registreerimisega. Kõige ebaühtlikum on 200 ja eriti 365 päeva kehamassi registreerimine. Ainult osaliselt edastatud andmed ei anna adekvaatset teavet lihaveiste jõudlusnäitajate kohta ja on takistuseks ka lihaveistealase uurimistöö läbiviimisel. Jõudluskontrollis olevate lihaveisekarjade struktuur näitab puhtatõuliste lihaveiste vähesust (20,0%) ja väga suurt ristandite osatähtsust (80,0%). Ammlehmadest 77,5% (4706) ja lehmikutest 83,5% (5466) on ristandid. Ristanditest ligi poole moodustavad I põlvkonna ristandid, kelle hulgas on ka puhtatõuliste lihatõugude omavahelised ristandid.

Kõige enam puhtatõulisi lihaveiseid on šoti mägiveiste hulgas (puhtatõuliste osatähtsus 80,8%). Puhtatõulised on ka kõik hiljuti imporditud aubraki tõugu veised. Ülejäänud tõugude hulgas on puhtatõuliste lihaveiste osatähtsus 1,1–27,6%. Ehkki lihaveiste ja introdutseeritud tõugude arv suureneb, on Eestis probleemiks lihaveiste tõulisus ja puhtatõuliste lihaveiste vähesus, mis piirab oluliselt võimalusi teenida tulu tõuloomade müügist. Varasematel jõudluskontrolli andmetel on välja toodud jõudluskontrollis olevate lihaveiste tõulisus (tabel 4).

Kõige enam on esimese põlvkonna (F1) ristandeid – 48%. Nende hulgas on ka palju lihatõugude omavahelisi ristandeid. Lihatõuge omavahel ristates on järglane I põlvkonna ristand, kusjuures mõlemad vanemad võisid ise olla puhtatõulised. IV põlvkonna lihaveiseid (F4) on 19,3%, mis näitab, et meie lihaveisekarjades tegeldakse peamiselt ristamisega. Suhteliselt suur on nn nullpõlvkonna (F0; verelisusega alla 50%) ristandveiste osatähtsus (13%). Selline olukord tekib tavaliselt siis, kui pulliku/lehmiku isa ei olnud puhtatõuline lihaveis või puuduvad looma põlvnemisandmed. Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasi info võimaldab analüüsida nii lihaveiste põlvnemis- kui lihakombinaati realiseeritud lihaveiste tapaandmeid. Kokku analüüsiti 871 lihakombinaati realiseeritud veise andmeid (tabel 5).

Nagu tabelist 5 selgub, oli lihakombinaati realiseeritud lihaveistest puhtatõulisi ainult 8,9%, III põlvkonna ristandeid oli 5,1 ja II põlvkonna ristandeid 18%. Kõige enam oli realiseeritud lihaveiste hulgas I põlvkonna ristandeid – 68%. Lihakombinaati realiseeritud lihaveistest moodustasid enamuse noorloomad vanusega kuni 24 kuud. Oli ka praagitud ammlehmi, kelle keskmine kasutusiga oli 66 kuud. Kõigi realiseeritud lihaveiste keskmine vanus oli 28,9 kuud. SEUROP-i järgi klassifitseeriti 871 lihaveise rümbast (tabel 6) kõige enam O- lihakusklassi (rahuldav) – 538 (60%). Neist 2/3 rümba mass oli 250–300 kg. Üle 300 kg massiga rümpadest klassifitseerus O-lihakusklassi 23%. Keskmine O-lihakusklassi rümbamass oli 295,6 kg. O-lihakusklassiga oli kõige rohkem simmentalide (67%), aberdiin-anguste (64%), herefordide (62%) ja limusiinide (52%) rümpasid.

Kõrgemaid lihakusklasse, U (väga hea) ja R (hea), oli vastavalt 2 (18%). U- lihakusklassi kuuluvad rümbad olid tavaliselt juba üle 400 kg – keskmine rümbamass 434,6 kg. Ka R-lihakusklassiga rümpade keskmine mass oli suur – 396,3 kg. Kõrgemate lihakusklasside rümpade arv oli kõige suurem limusiini tõul, kuid suhteliselt palju oli neid ka šarolee, akviteeni heledat ja belgia sinist tõugu veistel. Madalasse lihakusklassi (P – lahja) klassifitseerus 20% rümpadest. Nende hulgas oli palju haiguste pärast praagitud alakaalulisi loomi rümbamassiga alla 200 kg. Kõigi realiseeritud lihaveiste keskmine rümbamass oli 335,6 kg. Rahule võib jääda ainult lihaveiste rasvasusega. 64% rümpadest hinnati 2. rasvasus-klassi – kergelt rasvane. 1. rasvasusklassi (vähe rasvane) hinnati 17 ja 3. rasvasusklassi (keskmiselt rasvane) 16% rümpadest. Rasvaseid (4. klass) rümpi oli kokku 3%. Tagasihoidlike lihakusnäitajate põhjusteks on nii pidamis- ja söötmistingimused (levinud ekstensiivne pidamine ja lõppnuuma puudumine) kui ka lihaveisekarjade heterogeensus ja madal tõulisuse aste. Eespool nimetatud põhjustel on lihaveisekasvatusest tulu saamine problemaatiline. Selleks et suurendada lihaveisekasvatuse kasumlikkust, on uuringute põhjal vaja selgitada, kuidas mõjutab enne realiseerimist lõppnuuma läbiviimine rümba kvaliteeti erinevate tõugude puhul, milliste tõugude omavahelist ristamist Eestis soovitada, et lihakehad klassifitseeruksid kõrgematesse kategooriatesse, ja millised on optimaalsemad strateegiad suurendamaks lihaveiseliha kvaliteeti ja selle kaudu ka lihaveisekasvatuse kasumlikkust. Samuti peaks loobuma või oluliselt vähendama meil laialt praktiseeritavat piimaveiste ristamist lihatõugu pullidega, et alustada või edendada lihaveisekasvatust. Selle asemel tuleks osta juba puhtatõulisi või lihatõugude suhtes 50%-lise verelisusega tiineid mullikaid. Lihaveiseid võiks omavahel ristata ainult tarbekarjades, kuid ka siis hoolega kaaludes, milliseid tõuge omavahel ristata ja milline on kasutatav tõumaterjal. Aretuskarjades tuleks rakendada kas puhasaretust või vältavat ristamist, et saada puhtatõulisi lihaveiseid. Ilmselt tuleks lihaveisekasvatusele kasuks ka see, kui lihaveisekasvatajad kas või osaliselt spetsialiseeruks, näiteks osa farme kasvatab vasikaid kuni võõrutuseani ja siis müüakse need nuumafarmidesse, kus peetakse veiseid kuni tapaküpsuse saavutamiseni. Lihaveisekasvatus saab olla ainult siis edukas ja kasumlik, kui pööratakse enam tähelepanu selle kvaliteedile, mitte ainult kvantiteedile.