Ristamine lihaveisekasvatuses

Lihaveisekasvatuses on laialt levinud ristamine. Ristandveisteks nimetatakse neid loomi, kelle isa on üht ja ema teist tõugu (ema võib olla ka ristand või tõutu), järglane saab aga isa tõu. Ristamist ei tohi ära segada hübridiseerimisega, mille puhul vanemad on eri liiki loomad, näiteks seebu ja veis või hobune ja eesel.

Näiteks kui paaritatakse holsteini lehma limusiini tõugu pulliga, saadakse järglane, kes on limusiini tõugu. Viimane ei ole aga puhtatõuline, kuna tema ema ei olnud puhtatõuline limusiin. Järglasele pärandab isa enda omadusi 50% ulatuses ja ema niisama palju. Ristandeid eristatakse tõulisuse astme järgi kas esimese, teise või kolmanda põlvkonna loomadeks. Veresuse protsendi järgi on esimene põlvkond 50, teine 75 ja kolmas 87,5% veresusega. Alates neljandast põlvkonnast tunnistatakse lihaveiste puhul nad puhtatõulisteks. Sellist ristamismeetodit nimetatakse vältavaks ristamiseks. Selle meetodiga said paljud piimaveisekasvatajad muuta oma karja lihaveisekarjaks. See on eesmärgi saavutamiseks küll kõige odavam meetod, kuid võtab aega vähemalt 7-8 aastat.

Tavaliselt paaritati meil hulgaliselt holsteini ja eesti punast tõugu lehmi aberdiin-anguse või limusiini tõugu pullidega ja lihaveisekasvataja staatuse sai omanik juba esimese põlvkonnaga. Pullmullikad realiseeriti lihaks ja lehmikud aretati edasi. Tähtis on vaid see, et paaritamiseks kasutatav pull oleks puhtatõuline.

Enamikes riikides toodetakse veiseliha esimese põlvkonna ristanditega. Ka puhtatõuliste veistega võib liha toota, kuid see on ebaökonoomne, sest tõuveis maksab rohkem kui lihaveis. Puhtatõulisi lihaveiseid on kogumassiivist vaid 15‑20% ja noorpullid müüakse tootmiskarjadesse emasloomade paaritamiseks.

Eesti tingimustes sobivad meie piimatõugude paaritamiseks peaaegu kõik tõud, välja arvatud väikesed lihatõud nagu šoti mägiveis, gallovei, dexter. Kõige sobivamad on suured ja lihaselised tõud nagu šarolee, limusiin, akviteeni hele jt. Nende tõugudega saadakse ristandite puhul häid tulemusi, järglaste nuuma- ja lihaomadused on märgatavalt paremad kui ematõugudel. Kui paaritada väikest tõugu pullidega meie piimaveiseid, saadakse suhteliselt väikesed loomad, kellega lihatootmine ei ole ökonoomne. Erandina on meil eesti maakarja lehmi seemendatud kõige väiksema, dexteri tõugu pulli spermaga, et vältava ristamisega saada miniloomi.

Välisriikides on lihatõugu veiseid paaritatud omavahel, et saada väga heade nuuma- ja lihaomadustega järglasi. Ristamist tuleb alati teha kindla eesmärgiga, tuleb teada, mida oodata ühelt või teiselt tõukomponendilt. Kas tahetakse järglastel saada paremaid sigimisomadusi, suuremat kasvukiirust, paremat rümbakvaliteeti jne. Näiteks suuremat ammlehma piimatoodangut pärandab simmental, häid sigimisomadusi hereford ja aberdiin-angus, suurt kasvukiirust šarolee, võimsat lihastikku akviteeni hele, šarolee, belgia sinine jne. Vältida tuleb kaksiklihaseid omavat tõugu veiste omavahelist ristamist nagu belgia sinine ja piemont. Näiteks belgia sinise puhtatõuliste puhul saadakse vasikad ilmale vaid keisrilõike abil. Kahe sellise tõu ristamine muudaks poegimise veel raskemaks. Üldiselt belgia sinise ja piimatõu esimese põlvkonna ristandid sünnivad võrdlemisi kergelt, aga teise põlvkonna puhul tuleb olla juba ettevaatlik, sest meil on selles osas veel kogemusi vähe.

Ka meil Eestis on ligi 80% lihaveistest erineva veresusastmega ristandid, nii et omanikel tuleb otsustada, kas minna suuremat kulutust, tähelepanu ja täpsust nõudvat puhtatõuliste lihaveiste aretuse teed või toota liha ristandite baasil, mis nõuab palju vähem täpsust, vaeva ja konkurentsi.

Aigar Suurmaa
Loomakasvatuskonsulent