Lehmade kasutusiga kui aretustunnust määratletakse ja mõõdetakse erinevates riikides erinevalt, kuid enamlevinud käsitlusena väljendab ta sunnitud väljamineku riski suurust lehma eluajal ja mõõdetakse ajavahemikuna esimesest poegimisest kuni väljaminekuni (või hindamispäevani karjas lehmadel) päevades. Selgituseks võib öelda, et kui karjas kasutatud pullil on kasutusea aretusväärtus madal, siis aretajal on suur oht selle pulli tütardest nende varajases tootmiseas ilma jääda. Kõrge kasutusea aretusväärtusega lehmade korral nende sunnitud väljamineku risk on minimaalne ja aretaja saab teha oma karjas sihipärast selektsiooni. Sunnitud väljamineku all mõistetakse olukorda, kus lehma karjast väljaviimine ei ole aretaja soov, vaid mingist põhjusest (haigus, trauma jne) tingitud hädavajadus.

Kasutusea tähtsus selektsioonis on aasta-aastalt kasvanud ja järjest rohkemates riikides toimub selle tunnuse geneetiline hindamine. Loodetavasti jõutakse 2004. aasta sügisel selle aretustunnuse korralise rahvusvahelise hindamiseni INTERBULLI Keskuses. Eestis lehmade kasutusea kui aretustunnuse geneetilist hindamist ei toimu, kuid üksikutes uurimustes on kasutusiga eelkõige statistilise näitajana käsitletud. Selle artikli ajendiks oli E. Orgmetsa uurimust kajastav kirjutis 2004. aasta Balti aretuskonverentsi kogumikus, mille tulemuste põhjal on eesti holsteini tõugu lehmade aretusega asjalood halvad: nende keskmine eluiga, kasutusiga ja eluaja toodang vähenevad, eesmaspoegimise vanuses ja söötmispäeva toodangus pole positiivseid arenguid. Tulenegu uurimuses saadud näitajad ebaõnnestunud loomade valimist või muudest põhjustest, Jõudlukontrolli Keskuse andmetel tehtud analüüs eesti holsteini tõu ja võrdluseks ka eesti punase tõu kohta mitmeid ülaltoodud järeldusi ei kinnita. Nendest järeldustest ja kasutusea kui aretustunnuse vajalikkusest alljärgnevalt.

Eluea vähenemine?
Eesti holsteini tõugu lehmade ja ka eesti punast tõugu lehmade keskmine vanus karjast väljaminekul on küll viimasel kahel aastal vähenenud, kuid oli siiski 2002. aastal vastavalt 7 ja 13 kuu võrra suurem kui 1996. aastal. Eesti holsteini tõugu lehmade keskmine vanus väljaminekul (tabel 1) 2002. aastal oli 76 kuud ehk 13 kuu võrra suurem kui väidab E. Orgmets. Samas on ehk huvipakkuv, et Hollandi 2002. a jõudluskontrolli aastaraamatu andmetel (Jaarstatistieken 2002) on meie EHF ja EPK karjasolevate lehmade keskmine poegimisvanus vastavalt 6 ja 10 kuu võrra suurem kui lehmadel Hollandis (tabel 2). Kuigi suuremat poegimisvanust põhjustab kolmekuuline erinevus esmaspoegimisel, on usutavasti suurem ka poegimisvanusest kaudselt tulenev lehmade keskmine kasutusiga. Selle kinnituseks olgu teadmine, et enam kui neljandat laktatsiooni lüpsvaid lehmi on Hollandis 13,4%, eesti holsteini tõul 18,5% ja eesti punasel tõul 21,9%.

Tabel 1. Lehmade keskmine vanus karjast väljaminekul

Tabel 2. Karjasolevate lehmade vanus viimasel poegimisel

Kasutusea lühenemine?
EHF lehmade keskmine kasutusiga ei lühenenud 49 kalendrikuult 1996. aastal 34 kalendrikuule 2002. aastal, vaid hoopis suurenes 37-lt 46-le (tabel 3). EPK lehmade keskmine kasutusiga suurenes samal perioodil 38-lt 51-le kalendrikuule (tabel 4). Samas on mõlemal tõul 2003. aastal toimunud eelneva aastaga võrreldes kahekuuline keskmise kasutusea lühenemine.

Tabel 3. Väljaläinud EHF lehmade esmaspoegimise vanus ja piimatoodang ning kasutusiga erinevatel aastatel

Tabel 4. Väljaläinud EPK lehmade esmaspoegimise vanus ja piimatoodang ning kasutusiga erinevatel aastatel

Eluajatoodangu ja päevatoodangute vähenemine?
Tootmise lõpetanud lehmade keskmine eluajatoodang pole mitte vähenenud, vaid oluliselt suurenenud (tabelid 3,4). Samuti on suurenenud ajas nii söötmispäeva kui ka lüpsipäeva keskmised toodangud.

Esmaspoegimise vanus?
Esmaspoegimise keskmine vanus mõlemal tõul vähenes seitsme aastaga umbes kolme kuu võrra (tabel 5), kuid eesti holsteini tõu aretusprogrammis on märgitud 25...27 kuud ja selle saavutamiseks tuleb keskmist esmaspoegimise vanust vähendada veel kolme kuu võrra.

Tabel 5. Lehmade esmaspoegimise vanuse muutus ajas

Hollandis toimub kasutusea geneetiline hindamine ja selle tunnuse kasutamine selektsiooniindeksis alates 1999. aastast. Ometi on keskmise poegimisvanuse ja ka hiliseid (alates viiendast) laktatsioone lüpsvate lehmade suurema osatähtsuse alusel meie lehmade keskmine kasutusiga pikem! Milles asi?

Nii nagu kõrge tootmistasemega karjas ei pruugi olla ainult kõrge geneetilise piimatootmise võimega lehmad, vaid edu aluseks on ehk hea söötmine ja pidamine, nii ka kõrge keskmine kasutusiga võib olla tingitud hoopis loodusliku valiku suurest osatähtsusest ja karja uuenduseks sobivate noorloomade vähesusest. Sunnitud väljamineku tõttu jääme ilma hea tootmisvõimega lehmadest ja selle kompenseerimiseks jäetakse karja vähemvõimekad lehmad. Karja statistiline keskmine kasutusiga küll tõuseb, kuid karjasolevate lehmade piimatootmise keskmine geneetiline potentsiaal pigem langeb.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et meie lüpsikarja keskmine kasutusiga on viimase seitsme aasta jooksul küll oluliselt kasvanud, kuid paljudes karjades ei kaasnenud sellega majandusliku efektiivsuse tõusu. Sunnitud väljamineku vähendamine ja sihipärase selektsiooni suurendamine on võimalik kasutusea geneetilise hindamise juurutamise ja aretusväärtuste kasutuselevõtmise korral.

Mart Uba

Artikkel on ilmunud ajakirjas "Tõuloomakasvatus 3/2004"