Somaatiliste rakkude arv piimas (SRA) on üheks oluliseks piima kvaliteedi indikaatoriks. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli 2002. aastal Eestis toorpiima keskmine somaatiliste rakkude arv 397 000/ml. Eestis kehtivate kvaliteedinõuete järgi kuulub piim eliitklassi, kui keskmine SRA on väiksem kui 300 000/ml. Geneetilisel hindamisel osalevate lehmade esimese kolme laktatsiooni andmete analüüs näitab, et keskmine SRA on küll aastatega vähenenud, kuid areng on olnud tagasihoidlik ja kindlasti ei saa praeguse tasemega rahul olla (tabel 1).

Tabel 1. Geneetilisel hindamisel olevate lehmade piima SRA keskmine sisaldus tõuti erinevatel aastatel

Teades, et SRA tase igal järgneval laktatsioonil tõuseb, analüüsisime viimaste poegimisaastate ülehindamise vältimiseks keskmise SRA arengut lehmade esmaspoegimise aasta järgi esimese laktatsiooni andmetel (joonis 1). Joonise põhjal võib järeldada, et viimaste poegimisaastate keskmine tase on küll alanenud, kuid areng on olnud tagasihoidlik.

Joonis 1 Keskmine SRA (tuh) piimas 1. laktatsioonil esmaspoegimise aasta järgi

Loomakasvatusinstituudi teadlaste dr. H. Kiimani ja prof. O. Saveli sulest on ilmunud mitmeid uurimusi ja artikleid, milles nad käsitlevad SRA suurust mõjutavaid faktoreid. Nende uurimuste alusel on põhilisteks faktoriteks farm seal oleva lüpsitehnika ja pidamistingimustega, lüpsja, laktatsiooni kord ja ka lehma isa. Tuleb nõustuda, et 15...20% SRA-sisaldusest on mõjutatud pärilikest faktoritest ja 80...85% keskkonnateguritest. Ei saa aga kuidagi nõustuda seisukohaga, et SRA kui udara tervise aretustunnuse geneetiline hindamine on meie oludes ebaoluline ja et udara tervise üldaretusväärtuse SSAV kasutamine on ületähtsustatud. Pigem vastupidi. Järgnevaga on püütud SSAVi kasutamise olulisust põhjendada.

Sarnaselt SRAga on ka jõudlustunnuste puhul põhilisteks mõjufaktoriteks keskkonnategurid - eelkõige pidamine ja söötmine. Pärilike faktorite osa on meie oludes 20...25%.

Ometi on enesestmõistetav, et nii 5000 kg kui ka 7000 kg keskmise laktatsioonitoodanguga karjas kasutatakse (või vähemalt soovitatakse) hetkel parimaid saadaolevaid toodanguvõimet parandavaid pulle. Selle tõttu on meil mitmeid järgimist väärivaid näiteid, kus söötmise ja pidamise ümberkorraldamisel on saavutatud keskmise piimatoodangu tõusuks rohkem kui 1000 kg aastas. Igati ootuspärane oleks kasutada pulle, kes pärandavad oma tütardele keskmisest madalamat SRA taset ja suuremat haiguskindlust. Heatasemelise SSAVga karjas korraliku lüpsitehnika ja reeglitepärase lüpsmise juurutamine avaldub üsna kindlasti keskmise SRA vähenemises. Päritud suure SRA- sisalduse ja haigustundlikkusega lehmade korral lüpsjate hoolsus ja täpsus ei pruugi märkimisväärset edu tagada. Usutavasti on enamus meist tõdenud, et vaatamata igakülgsele tähelepanule ja hoolele jääb mõni laps ka tühisest külmetamisest või tuuletõmbest nohusse, mõni teine laps aga on päevast päeva iga ilmaga õues, ja ei mingit haigust. Sarnane olukord on ka lüpsikarjas.

Joonis 2 kirjeldab kõikide pullide, Egberti kui madala SSAVga pulli ja Nächsteri kui kõrge SSAVga pulli tütarde keskmist somaatiliste rakkude arvu lehmade esmaspoegimise aasta järgi. Nimetatud kaks pulli on valitud eelkõige nende suure tütarde arvu tõttu üle mitme aasta.

On alust väita,et pulli Nächster (hindamises 3845 tütart 435 karjas) tütarde keskmised andmed erinevatel aastatel väga paljudes väga erineva tootmiskultuuriga karjades on kinnituseks geneetiliselt pärandatavate omaduste positiivsest mõjust SRA suurusele. Pulli Egbert (hindamises 5970 tütart 612 karjas) puhul on aga mõju negatiivne. Proovide osatähtsus, kus SRA on kõrgem kui 500 000/ml, on pulli Egbert tütardel 17% ja pulli Nächster tütardel 12%.

Joonis 2. Keskmine SRA pullide tütardel nende esmaspoegimise aasta järgi

Kokkuvõtvalt võib öelda, et hea SSAVga pullide kasutamine alandab karja keskmist SRA taset ja vähendaks lehmade haigestumiste arvu, mis korraliku pidamise ja söötmise korral on heaks eelduseks kvaliteetse piima tootmiseks.

Mart Uba

Artikkel on ilmunud ajakirjas “Tõuloomakasvatus 2/2004”