Sissejuhatus.

Lehmade korraliku söötmise ja pidamisega on saavutatud paljudes karjades keskmisest märgatavalt kõrgem piimatootmise tase ja efektiivsus. Lehmikute kehvast söötmisest ja pidamisest on räägitud ja kirjutatud aastaid, kuid reaalne areng paremuse suunas on loodetust tagasihoidlikum. Käesolevas artiklis rõhutatakse lehmikute  nõuetekohase üleskasvatamise tähtsust esimese laktatsiooni saamatajäänud toodanguosa kaudu ja teise meetmena rõhutatakse ‘noore’ aretusmaterjali kasutamise tähtsust karja uuendamisel piimatoodangu täiendavaks tõstmiseks. Kõigepealt aga ühe toimunud arutelu lühike selgitus.

Möödunud aasta 12. detsembril Loomakasvatusinstituudi poolt korraldatud teaduslik-praktilisel konverentsil puhkes diskussioon lehmade esimese ja järgnevate laktatsioonitoodangute erinevuse suurusest ja andmete kasutamise õigsusest. Diskussiooni osalisena rõhutan selgituseks, et JKK aastaraamatus esitatud esimese, teise ja kolmanda laktatsiooni keskmised toodangud on arvutatud karjasolevate lehmade alusel, kus iga lehm on lõpetanud kas esimese, teise või hilisema laktatsiooni ja seega ei ole tegemist iga konkreetse lehma järjestikuste laktatsioonidega.

Karjasolevate esimese laktatsiooni lehmade ja järgnevate laktatsioonide lehmade toodangute väikese erinevuse kujunemist ning sobivust või mittesobivust saab holsteini tõu näitel seletada alljärgnevalt.

Keskmine laktatsioonitoodangu suurus on umbes 110% teisel ja järgnevatel laktatsioonidel esimese laktatsiooniga võrreldes ja see on väiksem normaalseks peetava 115-120% võrreldes. Sellise olukorra oluliseks põhjuseks on esimese laktatsiooni lõpetanud keskmisest kõrgema aretusväärtusega (palju 1995. aastal sündinud pullide tütreid) lehmade suur osakaal. Järgmisel ja eriti ülejärgmisel aastal laktatsioonidevahelised erinevused suure tõenäosusega suurenevad, sest käesoleval aastal esmakordselt poeginud ja järgmisel aastal poegivate lehmade isadeks on madalama aretusväärtusega pullid ning samal ajal tõstavad teise ja kolmanda laktatsiooni taset praegused esimese laktatsiooni lehmad. Seega tuleb tõdeda, et “normaalsed” erinevused laktatsioonide vahel meie oludes tähendavad geneetilise arengu mõningast pidurdumist. Olukord muutub sarnaseks praegusega jälle pärast kahte aastat, sest alates 2001. aastast tänaseni ehk kolm aastat järjest on põhiosa seemendustest tehtud 1995. a sündinud 6 aretuspulli spermaga (mis omakorda põhjustab geneetilise arengu pidurdumise hinnanguliselt alates 2007. aastast).

Artikli esimese teemana võrdleme iga konkreetse lehma järjestikuseid laktatsioonitoodanguid omavahel, et põhjendada noorkarja nõuetekohase üleskasvatamise tähtsust esimese laktatsiooni piimatoodangu suurusele. Eeldusel, et piimatootmiseks hästi ettevalmistatud lehm lüpsab esimesel laktatsioonil vähemalt 85% oma maksimumtoodangust(USA), võiks lehma toodangute erinevus teise ja esimese laktatsiooni vahel olla kuni 1.1 kordne ja kolmanda ning esimese laktatsiooni vahel kuni 1.2 kordne.

Milline on olukord meie lüpsikarjas ?

Tehtud analüüsis on kasutatud lehmi, kes esmakordselt poegisid 1999. aastal või hiljem ja kellel on esimese, teise ja kolmanda laktatsiooni andmed ning kõik laktatsioonid on vähemalt 305-päevased.

Tabel 1. EHF lehmade keskmised laktatsioonitoodangud ja nende omavahelised suhted isade sünniaasta järgi

Tabel 2. EPK lehmade keskmised laktatsioonitoodangud ja nende omavahelised suhted isade sünniaasta järgi

Lehmade grupeerimine isade sünniaastate järgi (tabelid 1 ja 2) näitab, et suhted laktatsioonitoodangute vahel on meie poolt soovitavast(vastavalt 1,1 ja 1,2) suuremad kõikide gruppide korral ja seega keskmised suhted laktatsioonitoodangute vahel tõugude järgi (tabel 3) iseloomustavad olukorda tervikuna.

Tabel 3. Kolme laktatsiooni keskmised toodangud ja nende omavahelised suhted tõugude järgi

Ülaltoodud eeldusele tuginedes ja teise ja järgnevate laktatsioonide toodanguid aluseks võttes kujuneks EPK lehmade esimese laktatsiooni keskmiseks toodanguks ~4800 kg ehk ~560 kg rohkem ja EHF lehmadel vastavalt ~5500 kg ehk ~800 kg rohkem. Kuna tabelis 3 esitatud suhted esinevad nii kõrge kui ka madala tootmistasemega karjades, siis paremates karjades jääb esimesel laktatsioonil lehmalt saamata kuni 1000 kg piima. Eelnevat kokku võttes on alust väita, et meie lehmade geneetiline võimekus ei avaldu esimesel laktatsioonil täies mahus ja üheks sageliesinevaks põhjuseks saab olla nende ebapiisav ettevalmistamine piimatootmiseks ehk nende ebaõige söötmine ja pidamine noorloomana. Piltlikustamiseks näide tegelikkusest: kui ühtlase tootmistasemega karjas lüpsis lehm teisel laktatsioonil 10000 kg ja kolmandal laktatsioonil 11000 kg piima, siis nõuetekohase üleskasvatamise korral tema ootuspärane esimese laktatsiooni toodang oleks olnud ~9000 kg tegeliku 7000 kg asemel.

Teise teemana selgus analüüsi käigus ilmekalt, et sõltumata esmaspoegimise toimumisest kas 2000., 2001. või 2002. aastal, on (näitena) 1990. aastal sündinud pullide tütarde keskmine toodang ~1000 kg madalam kui 1995. aastal sündinud pullide tütardel igal esmaspoegimise aastal ehk kasutataval aretusmaterjalil on väga oluline mõju piimatoodangu tasemele (tabel 4 ning joonis 1). Täiendavaks kinnituseks sellele väitele on väga sarnased tulemused nende lehmade teise laktatsiooni andmete alusel, kus 1995. aastal sündinud pullide tütarde keskmine toodang ületab 1990. aastal sündinud pullide tütarde keskmisi ~1200 kg võrra (tabel 5).

Tabel 4. EHF lehmade esimese laktatsiooni keskmised 305p toodangud isade sünniaasta järgi(alates 1988.a)

Tabel 5. EHF lehmade teise laktatsiooni keskmised 305p toodangud isade sünniaasta järgi(alates 1988.a)

Joonis 1

Noorkarja senisest paremas üleskasvatamises ja võimalikult “noore” aretusmaterjali kasutamises peituvad märkimisväärsed täiendavad võimalused piimatootmise suurendamiseks ja selle efektiivsuse tõstmiseks.

Artikkel on ilmunud ajakirjas “Tõuloomakasvatus 1/2004”