Testitud nooremiste lihajõudlus

Kvaliteetse liha tootmiseks valitakse sigu karja lihajõudluse ehk karjatesti tulemuste alusel. Sigade karjatestil testitakse peamiselt emasloomi, sest nende seast valitakse karja täiendust. Kultide esmane valik, kelle vahel valida on kasvataja jaoks juba langetatud, selle valiku teeb seemendusjaam. Seetõttu keskendun testitud nooremistele: eesti maatõule (L) ja eesti suurele valgele (Y). Need tõud on erinevad nii oma keskmiste näitajate kui ka geneetiliste trendide poolest.

Nooremiste keskmised karjatesti näitajad, joonised 1, 3

Emiste geneetiline trend, joonised 2, 4

Lihassilm

Eesti maatõu lihassilma keskmised näitajad (joonis 1) ning geneetiline trend (joonis 2) püsivad stabiilsena. Ka 2023. aasta karjatestil mõõdetud lihassilma näidud (joonis 5) jaotuvad eesti maatõul normaalselt ning ühtlaselt. Eesti suurel valgel erinesid 2023. aasta tulemused ca 4 mm võrreldes eelnevate aastatega (joonis 3). Suure valge lihassilma geneetiline trend (joonis 4) on üsna muutlik, ulatudes erinevate sünniaastate keskmiste võrdluses +0,57 kuni +0,96 mm. Kui vaadata 2023. aasta testiandmete jaotust, siis näeme väljavenitatud, lamedat jaotust (joonis 5). Andmed on väga suure varieeruvusega ja aretusedu saavutamiseks tuleks eesti suurt valget tõugu sigu tunduvalt rangemalt karja võtmise eelselt prakeerida.

Joonis 5

Ööpäevane juurdekasv 100 kg saavutamiseni

Juurdekasvud 100 kg saavutamisel on muutlikud nii keskmiste karjatestide, trendide, tõugude kui ka 2023. aasta näitajate jaotustel (joonised 1-4, 6). Eesti maatõu juurdekasvu jaotus 2023. aasta näitab mõningast paremust suure valge ees, mis kajastub ka keskmises tulemuses ning geneetilise trendi võrdluses. Juurdekasvu päritavus on teiste lihajõudluse tunnustega võrreldes tuntavalt väiksem ehk see on rohkem mõjutatud söötmisest-pidamisest. Mõlemal valgel tõul on geneetiline potentsiaal järglaste veelgi kiiremaks kasvuks hea söötmise ja pidamise korral.

Joonis 6

Seljapeki paksus karjatestil

Eesti maatõu seljapeki aasta keskmised (joonis 1) ning geneetiline trend (joonis 2) on stabiilsed. Kuid 2023. aasta andmeid (joonis 7) vaadates näeme kahe tipuga jaotust ehk sead on liiga õhukese pekiga või siis keskmise pekipaksusega. Emiste puhul on pekk vajalik suuremate pesakondade saamiseks, kuid seejuures ei tohi nende järglased pekiseks muutuda. Eesti suure valge puhul on nii keskmiste näitajate (joonis 3) kui geneetilise trendi (joonis 4) puhul näha stabiilset peki suurenemist. 2023. aasta karjatestidel mõõdetud seljapeki keskmiste mõõtude jaotus (joonis 7) näitab selget erinevust maatõuga võrreldes. Eesti suurt valget tõugu testitud nooremise seljapekk on mitu mm paksem kui maatõul. Andmete jaotus on normaalne ehk valikut on tehtud suurema pekipaksuse suunas kas otsese või kaudse valiku kaudu.

Joonis 7

Eesti suure valge keskmine viljakus suureneb jõudsalt iga aastaga, kuid maatõugu emised on paremad emad (imikpõrsaid hukkub vähem). Nooremiste paksem seljapekk karjatestil ei pruugi viljakust suurendada, erinevate aastate andmed Eesti sigade kohta annavad vastuolulisi tulemusi. Emise võimekus tundub olevat muutunud sedavõrd, et tiinus ei ole emisele nii koormav ning kehavarusid ei pea tänapäeva emis enam kasutama.

Kui farmil on probleeme nuumikute pekipaksusega, pole djuroki kasutamine soovitatav, kui sigu ei saa kergemana realiseerida, siis võiks piirduda valgete tõugude kasutamisega.

Tapaandmete võrdlust saate vaadata Eesti jõudluskontrolli aastaraamatust  tabelist nr 55.

Liia Taaler, EPJ andmetöötluse juht

Tagasi EPJ Sõnumitesse.