Kas lehmad peaksid maisi saama muljutult, jahvatatult või helvestena

Viimasel ajal on palju kirjutatud ja räägitud tärklise seeduvuse parandamisest piimaveiste ratsioonides. Kindlasti on see ka põhjendatud, sest tärklis moodustab keskmiselt 25 või enam protsenti valdavast osast piimaveiste ratsioonidest. Suurendades mikrobiaalse valgu voolu peensoolde paraneb aminohapete bilanss ning selle tulemusena piimatoodang  ja piima valgusisaldus. Mikrobiaalne proteiin on üldse kõige odavam ja paremini tasakaalus saadaolev aminohapete allikas.

Maisiteras on tärklis erilise struktuuriga ja maisitärklis seedub veiste eesmagudes teiste teraviljade tärklisest oluliselt vähem. Selle põhjuseks on maisitera botaaniline ehitus. Tärklis on maisiteras seotud erilise proteiini prolamiiniga, mida leidub maisitera kesta all klaasja endospermi koostises ja mis moodustab maisitera valkudest kuni 60%. Prolamiini sisaldus kasvab ja tärklise seeduvus langeb koos tera küpsemisega. Prolamiin ei lahustu vees ja lahustub vaid väga vähesel määral vatsavedelikus hapete toimel. Selleks, et loomad omastaksid maisitärklist, jahvatatakse see võimalikult peeneks või kasutatakse maisitera töötlemisel tehnoloogiaid, mis on vatsaseede seisukohalt efektiivsemad kui jahvatamine.

Kuna maailmas moodustab loomasöödaks kasutatav mais kogu kasvatatavast maisikogusest vaid väga väikese osa ja valdav enamus maisist kasutatakse etanoolitööstuse tooraineks, siis ühes tootmissuuna muutumisega on muutunud ka taime geneetilised näitajad. Selle muutmise eesmärgiks on olnud saada maisist rohkem , kuid samal ajal on see kaasa toonud maisitera madalama seeduvuse. Seepärast on ka kõigel, mida tehakse maisi seeduvuse parandamiseks, väga oluline osa.

Sööda seeduvuse parandamine puudutab eelkõige seeduvust vatsas. Kuigi lehmad saavad energiat ka juba soolestikku jõudnud maisist, on eesmärgiks toota mikrobiaalset proteiini vatsas ning selleks on vaja seeduvat tärklist.

Liiga suur kogus soolestikus seeduvat või fermenteeruvat tärklist võib põhjustada terviseprobleeme, nagu näiteks soolehaavandeid, mis esinevad pigem kõrgetoodangulistel teise laktatsiooni ja vanematel lehmadel, kellele söödetakse kõrge energiasisaldusega täisratsioonilist segasööta. Üldjuhul viitavad ratsiooni liiga suurele tärklisesisaldusele gaasimullid ja/või mais looma roojas. Samas esineb roojas maisiterasid ka siis, kui maisisilo ei ole veel täielikult sileerunud ja prolamiin ei ole silohapete toimel täielikult lahustunud.

Selleks, et suurendada vatsas seeduva tärklise osa, on üldiselt kolm võimalust. Esiteks tuleb valida õige maisisort ning kindlustada nii tera kui silo korrektne koristus ja säilitamine. Tärklise seeduvuse parandamiseks võib kasutada ka lisandeid (ensüüme).

Nagu juba mainitud, on maisisordi valikul väga oluline osa tärklise seeduvusel. Kahjuks puudub loomapidajatel sageli piisav valikuvõimalus, eriti teramaisi puhul, ehk nad saavad kasutada vaid seda, mida hetkel turul pakutakse.

Siloga on aga lood teisiti, sest sobiva hübriidi valiku ning õige tehnoloogia kasutamisega saab söödatootja oluliselt mõjutada selle kvaliteeti.

Maisi seeduvus vatsas oleneb sellest, milline koristamise ja säilitamise tehnoloogia on valitud. Kõige parema seeduvusega on madala kuivainesisaldusega terad ja tõlvikud. Seeduvuselt järgmised on maisihelbed, seejärel peenjahvatatud terad, auruga töödeldud ja muljutud terad ning keskmise jahvatusega maisijahu. Kõige halvemate näitajatega on kuivalt muljutud ja purustatud terad.

Üldiselt võib väita, et mida peenemaks maisitera jahvatada, seda suurem on seeduva aine pind ja seda kiiremini see ka seedub. Erandiks on vaid auruga töödeldud maisist helbed ja muljutud terad.

Praegu kasutab enamus piimakarjakasvatajaid kas maisihelbeid või -jahu. Kui rääkida maisihelvestest, siis nende seeduvus sõltub otseselt helveste kaalust ehk mida kergemad on helbed, seda parem on nende seeduvus.

Kahjuks ei tooda paljud söödatehased selliseid helbeid nagu loomakasvatajad vajaksid, sest sobivate helveste tootmine võtab liiga palju aega. Tootlikkuse suurendamise eesmärgil hoitakse helbeid aurutuskambris liiga lühikest aega ning seetõttu ei ole võimalik helbeid pressida piisavalt õhukeseks. Maisihelveste kvaliteeti on lihtne hinnata helbeid kaaludes. Kui 10 liitrit maisihelbeid kaalub 3,6 kg või vähem, siis on tegemist kvaliteetsete helvestega. Kui aga kaal on suurem, siis pole enam tegemist helveste, vaid muljutud maisiga. Mida suurem on saadud number, seda madalam on seeduvus.

Jahvatatud maisi seeduvus sõltub sellest, kui peene või jämeda jahvatusega on tegemist. Mida peenem on jahvatus, seda suurem on maisiosakeste pindala, mida vatsamikroobid saavad “rünnata”. Sellekohased uurimistulemused kinnitavad, et maisijahu jahvatamise aste mõjutab otseseslt lehmade piimatoodangut ja 400 mikronilise (0,4 mm) keskmise osakeste läbimõõduga jahvatus võrreldes 600 mikronilisega (0,6 mm) võib anda lehma kohta kuni 1 kg lisapiima päevas.

Nagu helveste, nii ka jahu puhul määrab sageli selle kvaliteedi tootja soov saavutada maksimaalset tootlikkust, sest mida peenemat jahu jahvatada, seda kauem see aega võtab. Jahvatamise kvaliteedi kontrollimiseks on võimalik kasutada kindla avasuurusega sõela. Kui soovitud avasuurusega sõelale jääb vähem kui 25% algsest jahukogusest, siis on tegemist kvaliteetse jahvatusega.

Nagu eelpool nimetatud, suureneb maisitera küpsemisel prolamiini sisaldus, mille tulemusel muutuvad tärklise graanulid vatsamikroobidele üha vähem kättesaadavaks. Happelises keskkonnas (nt maisisilo sileerumise käigus) prolamiin lahustub ja tärklis muutub kättesaadavaks. Kui aga maisisilo kuivainesisaldus tõuseb üle 30%, hakkab vähenema prolamiini lahustuvus silos ja tärklise hüdrolüüs vatsas. Silo valmistamisel võiks optimaalne niiskusesisaldus olla 65–70%. Maisi heksli pikkuseks soovitatakse jätta ilma muljurita lõikuriga koristamisel ~1 cm. Maisisilo võiks hakata lehmadele söötma 2–3 kuud pärast valmistamist ja mida suurem on kuivainesisaldus, seda kauem sileerumine aega võtab.

Muljuri kasutamise eesmärgiks on maisitera rullimine või purustamine, et tärklis oleks vatsamikroobidele paremini kättesaadav. Maisi, mille niiskusesisaldus on suurem kui 68% või kuivaine sisaldus kuni 32%, ei soovitata muljuriga töödelda.

Ensüümidest loodetakse piimaveiste söötmises juba lähemas tulevikus suurt panust nii tärklise kui kiu seeduvuse parandajatena. Kahjuks ei ole veel täpselt aru saadud, milline ensüüm millal töötab, kuid siiski on juba saadud tulemused paljulubavad ja on vaid aja küsimus, millal ensüümide kasutamisega viiakse piimaveiste söötmine täiesti uuele tasemele.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tärklise seeduvusel on väga suur tähtsus lehmade tootmisnäitajatele ning sammud, mis tärklise efektiivsemaks kasutamiseks ette võetakse, parandavad karja tervist, sigivust ning kasumit.

 

Infolehe koostamisel on kasutatud internetiajakirjas Progressive Dairyman avaldatud materjale


Viimati uuendatud 03.09.2015

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)