Kui lehm ei joo

Marko Kass, Eesti Maaülikool

Lehma poolt tarbitud veekogus sõltub eelkõige loomaga seotud näitajatest, söödaratsiooni parameetritest ja keskkonnatingimustest. Sageli aga kipume unustama, et vee kvaliteet, koostis ja kättesaadavus on äärmiselt olulised. Ilma veeta ei funktsioneeri ükski keharakk, rääkimata loomast endast. Kasinale vee tarbimisele viitavad ebaregulaarne joomine, muutused väljaheidetes, palavik jne. Seega on loomapidaja kohus jälgida, et igal lehmal, olenemata looma vanusest või sotsiaalsest positsioonist karjas oleks võimalik meelepärasel hetkel juua puhast vett.

Lehmad joovad üldiselt palju ja aplalt, aga alati suhteliselt aeglaselt, nagu nad teevad teisigi tegevusi. Arvestades kui palju piima annab tänapäeva suuretoodanguline lehm, siis mõistame, et loom peab jooma väga palju. Teadupoolest koosneb piimgi suuresti veest. Iga piimaliitri kohta vajab lehm vähemalt kolm liitrit vett. Vesi on oluline ka termoregulatsiooni seisukohalt ning seedeprotsesside funktsioneerimisel.

Lehmad on üsna tundlikud vee kvaliteedi suhtes, mistõttu peab olema kindel, et joogivesi ei oleks saastunud. Lisaks tuleb silmas pidada asjaolu, et osal lehmadel on komme urineerida või roojata vette. Korrapärane joogikünade ja jooturite kontroll ja puhastamine on lehma heaolu seisukohalt enesestmõistetav.

Kui on täheldatud vähenenud vee tarbimine, peaks loomapidaja küsima endalt kolme asja. Esiteks, kas joogivesi on puhas ja ebahariliku lõhnata? Sageli kiputakse vee kvaliteeti hindama visuaalselt. Kõige lihtsam viis veendumaks, et vesi on joodav – võta topsitäis vett mõnest laudas olevast voolikust ning nuusuta ja maitse. Teiseks, kas joogikünade läheduses on elektrilisi seadmeid. Lehmad ei pruugi juua, kui jooginõud on pinge all. Eriti tähelepanelik tuleks olla, kui joogikünad on varustatud soojendusseadmetega. Juhuslik voolupinge muudab loomad ettevaatlikuks ja pärsib joomist. Ja kolmandaks, milline on söödaratsiooni ja joogivee mineraalne koostis? Vees sisalduvate anorgaaniliste ühendite (nagu NaCl, vesinikkarbonaat, sulfaadid, raud, nitraadid jne) sisaldus kombinatsioonis suurenenud õhutemperatuuriga laudas avaldavad kahjuliku mõju piimatoodangule.

Eeldusel, et loomad on aastaringselt laudaspidamisel võiksime tähelepanu pöörata vee kvaliteedile, määrates korrapäraselt vees mineraalelementide sisaldused. Võimalike riskifaktorite elimineerimiseks on soovitav määrata veest lahustumata ühendite sisaldus, vee pH ja karedus, mineraalsete ühendite sisaldused, koliformsete bakterite hulk ning toksiliste ühendite (ka raskemetallid) sisaldused. Meie suurfarmidel on kohustus määrata põhjavee kvaliteedi hindamiseks nii vee maitset, lõhna, hägusust ja pH-d kui mitmesuguste mineraalsete ühendite sisaldusi.

Kui lehma kehamassi või laktatsiooni on suhteliselt keeruline vee tarbimise vähenemisega seostada, siis muutused õhu niiskusesisalduses ja temperatuuris annavad juba selgemalt aimu lehma poolt joodud veekoguste kohta. Keskmiselt õhutemperatuuri tõus 5°C tähendab vee tarbimise suurenemist 10 liitri võrra. Lisaks tuleks arvestada ka piimatoodangut, kuna suurema toodanguga lehmadel on veevajadus õhutemperatuuri tõustes suurem. Kuigi tänavune suvi oli suhteliselt jahedate ilmade tõttu erakordne, oli mõningates lehmalaudades näha raske hingamise või "rippuva keelega" loomi juba +20°C juures. Siinjuures mängib rolli ka õhuniiskus, mis paneb lehmad suviti palavaga hingeldama. Osa meie veiselautade asukoht (nt metsa sees) ja/või ehituslik lahendus ei võimalda vabaneda loomuliku ventilatsiooni abil uriini, väljaheidete ja söödast tingitud liigniiskusest.

Termomugavus on lehma heaolu seisukohalt oluline näitaja. Termomugavust saab iga loomapidaja ise hinnata, kui lauda temperatuur on tõusnud üle +20°C. Hindamisel jälgitakse 10%  aedikus olevaid loomi ja fikseeritakse lehmade osakaal, kellel on kiirenenud (avatud suuga) hingamine, süljeeritus või rippuv keel. Seega, kui lauda keskkond on lehmale ebamugav, tegeleb loom pigem liigse kehasoojusest vabanemise kui sööda või vee tarbimisega.

Kui lehmal on vee tarbimine drastiliselt langenud, siis on ilmselt põhjuseks mõni haigus või vigastus ja kohale on vaja kutsuda loomaarst. Näiteks märkimisväärne vee tarbimise vähenemine poegimisjärgsel perioodil, mõnel juhul isegi viiendiku võrra normaalsest madalam, on seostatud emakapõletikuga. Lisaks on oluliselt vähenenud vee tarbimise põhjuseks pärsitud immuunsüsteemi funktsioneerimine (suurenenud somaatiliste rakkude arv), suurenenud sigivusprobleemid (embrüonaalsed suremused ja abordid) ja ebaühtlane söömiskäitumine. Teaduskirjandusest leiab mitmeid viiteid selle kohta, et lehma vee tarbimise langus on lisaks eelnevale seotud ka palavikuga, sõrahaiguste ja indlemisega. Kuid rääkides erinevatest haigustest, tuleks veel meeles pidada, et vee tarbimine on tugevasti seotud söödaratsiooni kuivaine söömusega. Seega, sageli märkame potentsiaalselt haige lehma puhul kõigepealt söömuse vähenemist ja seejärel vee tarbimise langust.

Vähenenud vee tarbimine on alati seotud mitmesuguste põhjustega. Lisaks söödaratsioonist tingitud põhjustele on tähtis puhta ja värske joogivee kättesaadavus lehma liikumisteedel. Siinjuures on sageli meie veisefarmides murekohaks asjaolu, et joogikünade ümbrused on n-ö ülerahvastatud (näiteks on joogikünade juurde paigatatud sügamisharjad). Joogikünad ja jooturid tuleb paigutada kohtadesse, kus on piisavalt ruumi ning lihtne juurdepääs kõikidel loomadel, ka väiksematel ja väetimatel. Ideaalses olukorras ei peaks loom kunagi seisma järjekorras, et juua.

Teine kitsaskoht, mida tihti lautades märkab, on see, et madalapõhjalistes künades on vee pealejooks liiga aeglane. Seetõttu võib hõlpsasti juhtuda olukord, kus kaks samaaegselt joovat lehma üsna kiiresti küna n-ö tühjaks joovad. See aga tähendab, loom ei pruugi ootama jääda (või aetakse teise looma poolt ära), vaid liigub janusena lamamisasemele.

Lehma heaolu seisukohalt on vee kättesaadavuse tagamine äärmiselt oluline. Näiteks kui joogiküna pikkus on ühe lehma kohta väiksem kui 4 cm, on tegemist märkimisväärse probleemiga. Sellest aga olulisem on juurdepääs jootmisseadmetele ja nende paigutus laudas.

Seega sarnaselt põhimõtetele, mida rakendame söödaratsiooni koostamisel või lüpsihügieeni järgimisel võiks lehma veetarbimise puhul silmas pidada järgmisi rusikareegleid:

  • Päevane vee tarbimine varieerub 12 kuni 120 liitrini sõltuvalt vanusest, kehamassist, toodangutasemest ja keskkonnast (temperatuur/niiskus).
  • Vee kogus, mida loom külma ilma korral tarbib, on vahemikus umbes 8–9 liitrit 100 kg kehamassi kohta ja 16–17 liitrit kuuma ilma puhul.
  • Lakteeriv lehm vajab ligikaudu kaks korda enam vett kui kinnislehm.
  • Oluline on hoida joogiküna puhas mustusest, roojast ja muust prahist.

 

Kokkuvõtteks, vältimaks võimalikke negatiivseid mõjusid, mis vähendavad looma soovi vett juua, tuleks regulaarselt kontrollida joogivee kvaliteeti anumates ja puhastada anumaid vastavalt vajadusele. Mistahes saasteallikas rikub vee kvaliteeti, pärsib selle tarbimist ja soodustab organismis stressi ning seeläbi suurendab vastuvõtlikkust haigustekitajatele. Kui lüpsilehm ei joo, on asi naljast kaugel. Mittejoomine tähendab, et halveneb lehma tervis, väheneb looma heaolu ja potentsiaalne piimakogus jääb lüpsmata ning mõju tervisele võib olla märkimisväärne.


Viimati uuendatud 04.10.2017

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)