Mida näitab meile rasva- ja valgusisalduse suhe piimas?

Olav Kärt
emeriitprofessor, dr (pm)
Eesti Maaülikool

Tundes piima sünteesi metaboolseid radu saame suure tõenäosusega hinnata piimalehmade söötmise olukorda, söödaratsiooni tasakaalustatust olulisemate toitainete osas, aga ka prognoosida ainevahetushaiguste esinemise sagedust ja tiinestumise tõenäosust. Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS esitab veebirakenduses Vissuke piima valgu- ja karbamiidisisalduse visuaalse analüüsi kõrval ka piima rasva- ja valgusisalduse analüüsi, mida saab kasutada söötmise strateegiliste otsuste vastuvõtmiseks karja kui terviku osas.

Mis mõjutab piima rasvasisaldust?

Piima rasvasisaldus on eelkõige indikaatoriks vatsas toimuvatele süsivesikute fermentatsiooniprotsessidele, tekkivate lenduvate rasvhapete – äädikhappe ja propioonhappe suhtele ja vatsa happesusele (pH). Kiurikas ratsioon suurendab äädikhappe teket, vähendab vatsa happesust ja soodustab piimarasva sünteesi. Vähese efektiivse kiu sisaldusega, jõusöödarikas ratsioon suurendab aga propioonhappe teket, muudab vatsa keskkonna happelisemaks ja pärsib piimarasva sünteesi. Kui varem oldi seisukohal, et piimarasva sünteesi depresseerivaks teguriks on jõusöödarikka ratsiooni söötmisel vähene sünteesitud äädikhappe kogus, siis nüüd on selgunud, et põhjuseks on suurenenud vatsa happesus ja eelkõige kiudu lõhustavate bakterite võimetus küllastada söötades olevaid küllastamata rasvhappeid ja seda ka väikeses koguses.

Piima rasvasisaldust ja rasva koostist mõjutab samuti söödaratsiooniga antava rasva kogus ja allikas, kuid sellele avaldab mõju ka lehma kehakaalu muutus laktatsiooniperioodi jooksul. Peale poegimist, negatiivse energiabilansi perioodil, on piima rasvasisaldus reeglina kõrgem kui laktatsiooni tipp-perioodil – seda keharasvade kasutamise tõttu piimarasva sünteesil. Liiga kõrge piima rasvasisaldus (>4,5%) laktatsiooni algul viitab keharasvade intensiivsele kasutamisele.

Piima rasvasisaldus suureneb mõnevõrra ka siis, kui söödame lehmadele mõõdukas koguses vatsainertset rasva (kuni 0,5 kg päevas), väheneb aga siis, kui söödame rohkesti taimsete õlide rikast ratsiooni (nt õlikoogid).

Kuigi rasva sünteesi depressiooni põhjustavaid tegureid on mitmeid, on väga madala piima rasvasisalduse üheks olulisemaks põhjuseks siiski vatsakeskkonnas pH langus, mis põhjustab vatsaatsidoosi ja sellega seotud haigusi (laminiit, maksaabtsessid jne). Sageli peitub probleem kas liiga lühikeses koresööda heksli pikkuses, silo hoidlast väljalaadimisel või sööda segamisel heksli struktuuri lõhkumises, jõusööda välja sorteerimises lehmade poolt söödalaval või robotlüpsiga farmis lüpsirobotitest antavas liiga suures jõusööda koguses. Kui nende probleemide kõrvaldamine ei normaliseeri piima rasvasisaldust, tuleb üle vaadata ratsiooni rasva-, tärklise- ja suhkrusisaldus ning vajadusel nende sisaldusi vähendada.

Mis mõjutab piima valgusisaldust?

Piima rasvasisaldust on oluliselt kergem söötmisega mõjutada kui piima valgusisaldust. Piimavalgu sünteesiks saab lehm kasutada vaid veres olevaid aminohappeid, kusjuures enamus piimavalgust sünteesitakse udaras, kuid mõningane kogus ka maksas. Piimavalgu sünteesi piirab seega veres olevate aminohapete vähesus, eelkõige esimese limiteeriva asendamatu aminohappe sisaldus veres. Ka energia puudusel (vere vähese glükoosi või atsetaadi olemasolu korral) piima valgusüntees väheneb, seda juhul kui valgusünteesiks ei jätku ainevahetusenergiat.

Lehmad saavad aminohappeid peensoolest kahest põhilisest allikast. Vatsa mikroorganismid katavad kogu aminohapete tarbest lüpsilehmadel 50 kuni 75%, ülejäänud aminohapped pärinevad vatsas mittelõhustunud söödaproteiinist. Söödaproteiini konversiooni efektiivsus piimavalguks on küllalt madal (25–30%), kuna suur osa aminohapetest kasutatakse ära paljudes teistes kudedes ja organites nii elutähtsate valkude sünteesiks kui kehavalkude uuendamiseks. See, et piimasünteesiks jäävate aminohapete, sh asendamatute aminohapete kogust on raske määrata, teeb piima valgusisalduse täpse prognoosimise keeruliseks.

Piima valgusisalduse suurendamisel tuleks esimese sammuna kanda hoolt vatsa mikroorganismide eest, kuna nende osa vere aminohapete koguhulgas on määrav. See tähendab, et maksimeerima peaks ratsioonis vatsa mikroorganismidele kättesaadava energia hulka (tärklis, suhkur, kergesti seeduv kiud), optimeerima peaks vatsas lõhustuva proteiini hulka ning nende hüdrolüüsi kiirusi tuleks püüda võimalikult hästi sünkroniseerida. Mikroobne proteiin on valgusünteesi seisukohalt oluliselt väärtuslikum kui ükski taimse proteiini allikas (rapsikook, sojasrott jne), sest selle aminohappeline profiil sarnaneb piimavalgu aminohappelise profiiliga enam kui ühegi taimse proteiini oma.

Mida suurem on lehmade piimatoodang, seda enam peab ratsioonis olema nn vatsast mööduvat proteiini ehk proteiinsöötasid, mis vatsas ei lõhustu, kuid seeduvad peensooles. Ka nende puhul on otstarbekas silmas pidada proteiinsöötades olevat aminohapete profiili. Näiteks on piiritustehase praak ja maisigluteen lüsiinivaesed, sojasrott aga histidiinivaene. Kuna rapsikoogis on suhteliselt palju histidiini, on enamasti otstarbekas sööta sojasrotti ja rapsikooki koos. Liigne rapsikoogi söötmine võib piima valgusisaldust ka vähendada, seda eelkõige väiksema sünteesitava mikroobse proteiini koguse tõttu.

Mida näitab meile rasva ja valgusisalduse suhe piimas?

Rasva ja valgu suhe piimas on energiabilansi indikaatoriks lehma organismis. Kui see on normist väiksem, viitab see energialiiale söödaratsioonis, kui see on normist suurem, viitab see energiapuudusele söödaratsioonis. Paremini iseloomustab piima rasva ja valgu suhe energiadefitsiiti organismis, mis on eelkõige seotud ketoosiga. Kui rasva ja valgu suhe on üle 1,3, esineb lehmadel subkliiniline ketoos 40% tõenäosusega; kui rasva ja valgu suhe on 1,4, tõuseb ketoosi tõenäosus juba 90%-ni (Carcia jt 2015).

Organismi suur energiadefitsiit laktatsiooni algul vähendab oluliselt ka lehmade tiinestumist. Suure rasva ja proteiini suhte korral on organismi insuliinisisaldus madal, mistõttu hilineb lehmadel innatsükli algus, pidurdub munarakkude areng, suureneb embrüonaalne surevus ja väheneb tiinestumise tõenäosus.

Suur rasva ja valgu suhe näitab ka seda, et vatsas on mikroorganismidele vähe kättesaadavat energiat. Seetõttu sünteesitakse vähe mikrobiaalset proteiini ja piima valgusisaldus alaneb. Esitatavas analüüsis peetaksegi rasva ja proteiini suhte murdepunktiks suurust 1,4, millest suurema suhte puhul on organismi energiadefitsiit märkimisväärne ja ketoosi haigestumise oht eriti suur, seda eelkõige laktatsiooni algul.

Kergestiseeduvate süsivesikute täiendava lülitamise korral ratsiooni me parandame küll lehma varustatust energiaga ja vähendame selle defitsiiti, kuid suurendame vatsaatsidoosi ohtu. Suurendades jõusööda osatähtsust ratsioonis suureneb küll piima valgusisaldus, kuid alaneb vatsa happesus ja väheneb piimarasva süntees. Ka Eesti karjade juures on sage nähtus see, et suuretoodanguliste karjade söötmisel jõusöödarikka ratsiooniga kipub piima valgusisaldus ületama piima rasvasisaldust. Nagu mainitud, ei iseloomusta piima rasva- ja valgusisalduse suhe vatsaatsidoosi nii hästi kui ketoosi, kuid võime siiski piisavalt suure tõenäosusega eeldada, et rasva-proteiini suhte korral alla 1,1 on tegemist vatsaatsidoosiga ja söötmisel peab läbi viima vajalikud muudatused.

Kuna meie karjad on geneetiliselt piisavalt heterogeensed ja individuaalsed erinevused seetõttu suured, ei sobi selles analüüsis esitatud andmed siiski diagnoosi panemiseks üksiklehmale konkreetse ainevahetushaiguse puhul, vaid iseloomustavad karja kui terviku söötmise taset.