Mineraalid

Mitmed mineraalid on mäletsejate organismi kasvuks ja normaalseks toimimiseks asendamatud. Selleks, et tagada loomadele piisav kogus vajalikke mineraale, määratakse nende sisaldust ratsioonis ja/või söötades. Selline üldine analüüs aga ei võimalda alati määrata elementide keemilist vormi, seeduvust ning kättesaadavust söödast.
Mitme asendamatu mineraali puhul on täpsem viis ainete puuduse väljaselgitamiseks nende määramine loomade kudedest või vereseerumist. Selline analüüs on küll suhteliselt kulukas ja testitava materjali säilitamise nõuded on ranged, kuid annab võimaluse määrata looma organismi mineraalainete sisaldust oluliselt täpsemalt kui söötade analüüsil.
Mineraalainete puudust saab loomadel hinnata kliiniliste haigustunnuste ja kudede muutuste põhjal. Täpseks diagnoosiks on aga sageli vaja analüütilist kinnitust, sest enamusel mineraalidel puuduvad unikaalsed just nende puudusele viitavad kliinilised tunnused. Mõnedel juhtudel võib mineraalide puudusele kaudselt vihjata organismi positiivne reageerimine oletatava puuduva aine manustamisele. Selline positiivne reageerimine ei pruugi siiski olla puuduva mineraali manustamise, vaid hoopis looma üldise seisundi paranemise tagajärg.
Loomade testimisel mineraalainete puuduse suhtes on oluline arvestada iga individuaalse looma vanust ja tervislikku seisundit, sest looma iga ja erinevad haigused mõjutavad märgatavalt kudede mineraalainete sisaldust. Näiteks kaotab organism kõhulahtisusega suures koguses kaltsiumit, kaaliumit ja naatriumit. On teada, et nakkushaigused, stress, palavik, sisesekretsiooni häired ja traumad mõjutavad kudede ja vere mineraalainete ning elektrolüütide sisaldust.
Karja olukorra täpsemaks hindamiseks on kindlasti efektiivsem testida mitut looma igast grupist võrreldes ainult üksikute haigete loomade testimisega.
Proovid elavatelt loomadelt.
Kõige sagedamini kasutatakse mineraalide sisalduse määramiseks verd ja seerumit. Vere- ja seerumiproovid sobivad enamuse mineraalide määramiseks kuid tuleb arvestada, et mitmed haigused ja loomade söötmise aeg mõjutavad seerumi sisaldusainete koguseid. Sageli kasutatakse mineraalide koguste määramiseks ka uriini ja piima. Kuna aga piima mineraalainete sisaldus kõigub laktatsioonide jooksul, sõltudes laktatsioonijärgust ja lehma vanusest ning ka haigused mõjutavad piima mineraalidesisaldust, siis piim mineraalide puuduse diagnoosimiseks ei sobi.
Proovid surnud loomadelt.
Kõige sagedasemaks uurimismaterjaliks on maks, sest maks on looma organismi peamine asendamatute mineraalide talletaja. Proovimaterjalina kasutatakse ka luid, sest neis talletab organism oma peamised kaltsiumi, fosfori ja magneesiumi varud.
Surnud loomade puhul kasutatakse proovimaterjalina veel ka uriini ja silmavedelikku.
Kaltsium.
Kaltsiumipuudus jaguneb oma olemuselt kaheks: ainevahetusest tingitud kaltsiumipuuduseks ehk poegimishalvatuseks ja pikaajalisest ratsiooni madalast kaltsiumisisaldusest tingitud tegelikuks kaltsiumipuuduseks. Esimese diagnoosimiseks kasutatakse nn ringleva kaltsiumi taseme mõõtmist, mida määratakse seerumist.
Tegeliku kaltsiumipuuduse puhul on loomad nõrgad ja loiud, nende liigesed on tursunud ja nende luud murduvad kergesti. Diagnoosimiseks tuleks analüüsida luid, sest umbes 98-99% organismi kaltsiumitagavarast asub luudes.
Kaalium.
Parimaks kaaliumipuuduse indikaatoriks on seerumi kaaliumisisaldus. Siiski muudavad mitmed haigused ja vereseerumi hemolüüs näitajate tõesust märgatavalt.
Seepärast soovitatakse kaaliumipuuduse avastamiseks kasutada ratsiooni kaaliumisisaldust ja võrrelda seda tarbenormidega.
Kaaliumipuudus põhjustab loomadel isutust, toodangu langust ja südame ja lihaste toonuse langust.
Fosfor.
Fosforipuuduse hindamine koeproovide põhjal on raske. Pikaajalist fosforipuudust saab diagnoosida surmajärgselt luudest või luude tuhast. Seepärast on soovitav ka fosforipuuduse hindamiseks jälgida ratsiooniga saadava fosfori kogust. Fosforipuudus põhjustab loomadel isutust, madalat juurdekasvu, immuunsüsteemi nõrgenemist ja sigivushäireid.
Naatrium.
Kuigi naatriumipuudust on võimalik diagnoosida seerumi ja uriiniproovide alusel, tuleks jälgida pigem ratsiooni naatriumisisaldust. Ägeda naatriumipuuduse tunnusteks on isutus, madal toodang ning loom ei joo.
Magneesium.
Sarnaselt kaltsiumipuudusega jaguneb magneesiumipuudus olemuselt kaheks. Esimesel juhul on tegemist ainevahetushäirest tingitud magneesiumipuudusega, mida tuntakse karjamaa tetaaniana. Teisel juhul on magneesiumipuudus tingitud organismi pikaajalisest magneesiumivaegusest. Reaalselt aga lehmadel sellist olukorda ei esine, välja arvatud eksperimentaaltingimustes.
Ainevahetushäirest tingitud magneesiumipuuduse diagnoosimiseks tuleks määrata nn ringleva magneesiumi hulk seerumis.
Seleen.
Seleenipuuduse diagnoosimiseks sobivad nii maksa, vere kui seerumi analüüs.
Seleenipuudus põhjustab loomadel kasvu aeglustumist, sigivus- ja immuunsüsteemi häireid ning valgelihastõbe, mis on sageli tingitud ka E-vitamiini puudusest.
Koobalt.
Koobaltipuudus on tihedalt seotud B12 vitamiini puudusega organismis. Kudede koobaltisisaldus on madal, organismis sünteesib B12 vitamiini vatsa mikrofloora. Seepärast on soovitav koobaltipuuduse diagnoosimiseks määrata maksa või seerumi B12 vitamiini sisaldus.
Koobaltipuudus põhjustab loomadel isu ja söömuse ning kehakaalu langemist, aneemiat ja vase ainevahetushäireid.
Vask.
Vasepuudus on veisekarjades üsna tavaline probleem, selle diagnoosimiseks on otstarbekas kasutada maksaproovi analüüsi. Sageli kasutatakse ka seerumi analüüsi, kuid sellisel juhul tuleks arvestada asjaoluga, et seerumi vasesisaldus ei hakka langema enne, kui maksa vasevarud on praktiliselt otsas.
Vasepuudus põhjustab loomadel kasvukiiruse langust, jalgade probleeme, immuunsüsteemi nõrkust ja äkksurmasid.
Raud ja tsink.
Raud ja tsink on kõikide rakutüüpide arenguks asendamatud mineraalained. Rauapuudus põhjustab loomadel aneemiat ehk valgeveresust, üldist ja immuunsüsteemi nõrkust. Kui emaslooma organismis on piisavalt rauda, on ka vasikal sündides rauavaru maksas olemas. Kuna aga piimas on vähe rauda, võib pikka aega vaid piimast toituval vasikal välja kujuneda rauapuudus.
Rauapuuduse diagnoosimiseks kasutatakse nii maksa- kui seerumiproovide analüüsimist.
Tsingipuudus põhjustab vastsündinud vasikate elujõuetust ja raskematel juhtudel naha haavandeid. Tsingipuudust on ainult koeproovide analüüside põhjal raske diagnoosida ja lisaks tuleks võrdlevalt kasutada looma tsingi täiendavale söötmisele reageerimise hindamist ja analüüsi.

Infolehe koostamisel on kasutatud internetilehel www.milkproduction.com avaldatud materjale.


Viimati uuendatud 04.07.2014

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)