Sõratervis algab noorkarjast

Kui piimakarjakasvatajad räägivad sõraprobleemidest, siis tegelikult peetakse silmas vaid lehmi. Siiski saavad paljud loomad nakkuse juba vasikaeas. Milline on Mortellaro haiguse ehk digitaalse dermatiidi esinemissagedus noorkarjas? Mida saavad piimakarjakasvatajad teha selleks, et sõratervis nende karjas oleks parem? Alljärgnevalt kirjeldab veterinaararst ja sõratervise keskuse spetsialist Jan Lievaart (Holland) Mortellaro haiguse leviku riskitegureid noorkarjas.

Kujutlege, et lõpuks ometi olete valmis saanud uue lauda, kus on piisavalt valgust, ruumi, hea mikrokliima ja isegi madratsid lehmadele. Võiks ju arvata, et mõne aja jooksul hakkab sellises laudas loomadel sõratervis paranema. Jan Lievaarti sõnul see aga alati nii ei ole, sest kui noorkarja sõraprobleeme käsile ei võeta, siis liiguvad needsamad probleemid loomadega koos noorkarjast lüpsikarja ning siis on loomapidaja juba tõsiselt hädas.

Haigus levib sõnnikuga

Farmis moodustab just noorkari kõige suurema Mortellaro nakkuse "hoidla". Uurimistulemused kinnitavad, et karjades, kus Mortellaro haigus on tuvastatud, on sellega nakatunud ka ~30% noorkarja loomadest. Kuna haigustekitaja on laudakeskkonnas olemas, piisab noorloomade nakatumiseks juba sellest, kui sõnnikuste saabastega minna lüpsikarjalaudast vasikaid talitama. Lisaks sellele võivad 2-aastased mullikad nakatuda juba enne poegimist juhul, kui neid peetakse koos kinnislehmadega.

Jan Lievaart võrdleb Mortellarot Staphylococcus aureus'e nakkusega, mis põhjustab kõrget somaatiliste rakkude arvu ja kliinilist udarapõletikku. "Tegelikkus on see, et kui need haigustekitajad kord juba karjas on, siis päriselt neist vabaneda enam võimalik ei ole. Parim, mida teha saab, on hoida haiguse levikut kontrolli all nii hästi kui võimalik," on Jan Lievaart veendunud. Selleks, et olukorda kontrollida, tuleks sarnaselt Staph. aureus'ega ka Mortellarot hakata ravima nii kiiresti kui võimalik.

Krooniliselt nakatunud lehmadel, kellel on haigustekitaja tunginud juba nahas sügavale ja kelle päkaservadesse või sõrgatsi alla on tekkinud ümarad moodustised, on Mortellaro haigust peaaegu võimatu ravida ning sellised loomad on karjas üheks suuremaks haigustekitaja levikukoldeks. Lievaart selgitab, et sellised loomad hoiavad Mortellaro tsükli liikumises ka noorkarja hulgas.

Hollandlaste vaatlustulemuste kohaselt märgatakse karjas lonkavaid mullikaid alles siis, kui nad on umbes 15 kuud vanad ja on käes aeg neid seemendama hakata.

10 protsendil on sõraprobleeme

Noorloomadest on umbes 10 protsendil sõraprobleeme, millest Mortellaro haigus moodustab ligikaudu 40%. Mortellaro puhul kõnnivad mullikad pigem sõraotstel, sest nende sõrad on tundlikud ja normaalne kõnd on loomale valus.

Hollandi farmerite seas tehtud küsitlusest selgus, et mitmetes karjades ei ole noorematel kui 15-kuustel mullikatel kunagi kasutatud jalavanni ja 60% piimakarjakasvatajatest ei eemalda sõnnikut noorloomade aedikutest. Lisaks sellele selgus, et sageli paigutatakse lõpptiined mullikad enne poegimist kokku kinnis- või lüpsilehmadega. Kõik nimetatud on aga Mortellaro nakkuse leviku riskiteguriteks.

Sõnnik ja ammoniaak

Mortellaro tekitajat võib leida valdavalt tagajalgadelt päkaservast ja/või sõrgade vahelt. Miks just sealt, ei ole veel täiesti selge, kuid üheks põhjuseks võib pidada asjaolu, et see piirkond puutub pidevalt kokku sõnnikuga ja nii ka ammoniaagiga. Ammoniaagi toimel muutub aga nahk õhemaks ning Mortellaro nakkusel on lihtsam sõrga rünnata.

Et noorloomad on nakatunud, võib sageli ilmneda alles pärast poegimist, sest sel perioodil on nad stressi suhtes tundlikumad ja nende immuunsüsteem on nõrgem. See ongi aeg, kui Mortellaro sõraprobleeme põhjustab, sest loomad lihtsalt ei ole võimelised haigustekitajast jagu saama. Nad poegivad, hakkavad lüpsma, nad paigutatakse täiskasvanud lüpsvate lehmade gruppi ja nad saavad varasemast erineva ratsiooni, mistõttu jääb neil märgatavalt vähem aega lamamiseks.

Need on ka põhjused, miks lehmad esimesel laktatsioonil vähem lüpsavad. Uurimistulemuste põhjal lüpsavad lehmad esimesel laktatsioonil 199–335 kg vähem, nad tiinestuvad uuesti hiljem ning nende poegimisvahemik on pikem.

Sagedasemate haiguste kulud

  Haiguse esine- mine % Sure- mus %/hj* Praaki- mise %/hj* Saamata piim kg/hj* Praak- piim kg/hj* Enam uus- lüpsi- päevi /hj* Töö- tunde /hj* Vet. ja ravimi kulu $/hj* Kogu- kulu $/hj* Kulu karja kohta aastas $
Mastiit 40 1 7 123,8 135,0 9 1 15 262 10 490
Lonkamine 30 2 12 423 31,5 12 0,5 32 478 14 330
Libediku nihkumine 5 2 8 378,0 34,7 12 1 115 489 2 447
Ketoos 8 0,5 5 227,7 0,0 10 0,67 19 235 1 883
Metriit 15 1,5 6 247,5 111,6 15 0,67 20 325 4 871
Poegimis- halvatus 5 4 5 128,7 0,0 13 0,5 25 284 1 419
Raske poegimine 18 1 2,2 175,5 40,5 12 1 44 228 4 110

hj* – haigusjuht 

Ravib õhu juurdepääs

Loomulikult kerkib küsimus, milline siis on parim viis Mortellaro haigusele lähenemiseks. On teada, et Mortellaro tekitaja on väga tundlik hapniku suhtes. Seega on parim viis kaasa aidata sõrgade paranemisele avada kahjustatud sõraosad ja lasta neil “hingata”. Samas mitmed piimakarjakasvatajad hoopis plaasterdavad Mortellaros loomade sõrgu. Sellisel juhul aga hoopis suletakse õhu juurdepääs haiguskoldele. Nii ongi Jan Lievaarti sõnade kohaselt plaasterdamisel ja mitteplaasterdamisel nii pooldajaid kui vastaseid ning arutelu sel teemal jätkub.

Kui kasutada kahjustatud kohal mõnda ravimit, siis plaasterdatud sõral imendub see väga kiiresti. Kuid tekkinud kooriku (kärna) all võib Mortellaro uuesti arenema hakata. Jan Lievaarti hinnangul tuleks siiski eelistada haiguskolde avamist, sest nii ollakse juba poolel teel soovitud tulemuseni. Nii nagu täiskasvanud loomadel, tuleb Mortellaro haigust ravida ka noorkarjal.

Kui karjas värgitakse, tuleks üle vaadata ka tiinete mullikate sõrad, sest nii on võimalik tuvastada võimalikke nakatunud loomi. Jan Lievaart soovitab kasutada elukutselisi värkijaid, kes töötavad kiiresti ja on kogenumad.

Ka jalavann peaks noorkarjale olema rangelt soovituslik, sest jalavann takistab sõrahaiguste levikut karjas ja soodustab paranemist. Vann tuleks noorkarjalauta paigutada üks kord kuus üheks kuni kaheks päevaks. Suvel võib seda teha pisut harvem, talvel aga sagedamini. Parima jalavanniks kasutatava lahuse osas soovitab Lievaart konsulteerida värkija või veterinaariga.

Kolmnurk

Kui karjas on sõraprobleeme, tasuks endale appi kutsuda nii professionaalne värkija, veterinaararst kui ka söötmisspetsialist. Selline "ühiskonsultatsioon" aitab loomapidajal jagada oma muret spetsialistidega ning operatiivselt leida probleemile lahendus, mida toetavad kõik konsultatsiooni osapooled.

 

Infolehe koostamisel on kasutatud piimandusajakirjas Veepromagazine avaldatud materjale


Viimati uuendatud 06.05.2016

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)