„Tulekahju kustutamine“ vasikalaudas

Haiguspuhangute tekke ja leviku põhjused on küll eri karjades erinevad, kuid nende ärahoidmise ja tagajärgedega tegelemise saab jagada viieks kõigile arusaadavaks ja saavutatavaks etapiks. Nende kõigi aluseks on kaks põhimõtet. Esiteks, vasikas haigestub kokkupuutel haigustekitajaga, mille meie oleme temani viinud oma tegevusega. Teiseks peab vasika immuunsüsteem olema piisavalt tugev, et võidelda keskkonnast pärinevate võimalike haigustekitajatega. Loomulikult võivad keskkond, söötmine ja pidamine mõjutada nii nakkuste levikut kui ka immuunsust.

Viis soovitust haiguspuhangute kontrolli alla saamiseks:

1. Ternespiim. Vastsündinud vasikale tugeva immuunsüsteemi tagamise võti on piisavas koguses kvaliteetset ternest nii vara kui võimalik. Vasikas peaks saama vähemalt 150 g immunoglobuliini (IgG) esimese 24 tunni jooksul. Selleks, et teada saada, kui palju IgG vasikas ternesega saab, tuleb määrata selle kuivainesisaldus. Kui ternespiima kuivainesisaldus on 21%, siis ternese IgG sisaldus on vähemalt 50 g/l. Vasikas peaks esimesel söötmisel saama vähemalt 3 liitrit ternest, mille kuivainesisaldus on vähemalt 21%. Loomulikult peab see ternes olema puhas ja bakteritega saastamata. Juhendid selle kohta, kuidas koguda, säilitada ja sööta ternespiima, peavad olema selged kõigile vastavatele töötajatele. Farmides, kus vasikas jäetakse pärast sündi ema juurde, tuleks selline praktika otsekohe lõpetada. Oluline on ka perioodiline vereproovide võtmine vereseerumi valkude sisalduse määramiseks. Näit peaks olema vähemalt 5,2 g/dl vähemalt 75%-l vasikatest. Nimetatud tegevustega peaks olema võimalik tagada vasikatele piisav immuunsus selleks, et nad saaksid hakkama nakkuste tasemega heades pidamistingimustes. Vasika tervisele on suureks ohuks kõrge haigustekitajate kontsentratsioon või kokkupuude sellise haigustekitajaga, mille vastu vasikal passiivne immuunsus puudub. Seepärast on ka võimalike nakatumisallikate vähendamine kriitilise tähtsusega.

2. Nakkusallikad. Kui haigestub korraga rohkem vasikaid, siis sageli on tegemist ühe ja sama haigustekitajaga. Selleks, et välja selgitada haiguse põhjus ehk tekitaja, on vaja kõigepealt leida nakkuskolle. Haigustekitaja leidmisel on kindlasti abi roojaproovide saatmisest veterinaarlaborisse. Alles siis, kui on teada tekitaja, on võimalik see efektiivselt hävitada. Järgmine samm on vaadata üle inventar, mida kasutatakse vasikate söötmiseks. Kõik mikserid, pastörisaatorid või muud vedela söödaga kokku puutuvad seadmed tuleb võtta osadeks, puhastada ja desinfitseerida. Kõik ämbrid, pudelid, lutid ja niplid tuleb samuti puhastada ja desinfitseerida. Kui laudas puuduvad inventari puhastamise juhendid, siis nüüd on viimane aeg need koostada ja neid kõigile töötajatele tutvustada. Siiski ei tohiks eeldada, et kõike, mis on juhendis kirjas, ka tehakse. Seepärast on väga oluline jälgida, et paberile pandu ja reaalne elu ka tegelikult kattuksid. Mis puutub söötadesse ehk piimaasendajatesse ja startersöötadesse, siis üldiselt on need toodetud sanitaarselt puhastes tingimustes. Nende haigustekitajatega saastumine tehases on vähem tõenäoline kui sööda saastumine transpordi käigus või farmi söödalaos. Seepärast on tähtis hinnata ka lauda söödaruumi. Söödaruum peab olema puhas ning sinna ei tohi pääseda närilised ega linnud.

Söötasid, nagu näiteks praagitud piim, tuleks pidada potentsiaalseks nakkusallikaks. Eriti just praakpiim on väga sageli haigustekitajatega saastunud. Olukorras, kus palju vasikaid haigestub ja tekitaja päritolu pole täpselt teada, oleks ilmselt mõistlik muuta vasikate söötmist ja loobuda praakpiima kasutamisest. Kui farmis kasutatakse pastörisaatorit, siis peavad kõik töötajad teadma, kuidas seda kasutada – milline peab olema temperatuur ja kui kaua tuleb piima kuumutada. Kui olukord farmis on kriitiline, ei aita sellest, kui piima kauem või kõrgemal temperatuuril kuumutada, tähelepanu tuleb hoopis pöörata seadme puhastamisele ja desinfitseerimisele. Piima liigset kuumutamist tuleb vältida, sest see vähendab piimavalkude seeduvust ja pidurdab vasikate kasvu.

Kui vasikaid söödetakse piimaga, on oluline kindlaks teha, kui kaua seda säilitatakse ja millisel temperatuuril ning kuidas toimub piima transportimine. Sageli on just inimesed need, kes oma käte, riiete või jalatsitega haigustekitajaid levitavad. Nii määrdunud käed, saapad kui süstlanõelad võivad vasikaid nakatada. Kõik töötajad peavad mõistma, et käsi tuleb puhastada ja desinfitseerida pärast iga vasikat ja haigete vasikatega tuleb tegeleda viimasena. See kehtib nii vasikate söötmisel kui vaktsineerimisel või muudel protseduuridel, kus esineb vasikate nakatamise risk.

3. Ruumid. Hoonete ja ruumide puhul on väga palju erinevaid võimalusi, kust vasikad nakkuse võivad saada. Kuid on kolm aspekti, millele tuleks erilist tähelepanu pöörata. Need on puhtus, vasikate omavahelised kontaktid ja ventilatsioon. Puhastamine ja deso on seejuures kriitilise tähtsusega. Vastsündinud vasika viimine puhastamata, haigustekitajatega saastunud sulgu või hütti on kindel kaose retsept. Veenduge, et vasikasulud, hütid ja piirded oleksid enne igat vasikat korralikult puhastatud ja desinfitseeritud. Vana allapanu TULEB eemaldada ja asendada puhta nakkusvaba allapanuga. Kriisiolukorras on äärmiselt oluline töö kvaliteet, mida vasikasulgusid puhastades ja desinfitseerides tehakse. Aeg-ajalt võib ette tulla olukordi, kui keskkond, milles vasikaid peetakse, on sedavõrd saastunud, et tavapärased meetodid ei ole piisavad. Sellisel juhul tuleb vasikad viia puhastesse ruumidesse, mis paiknevad teises hoones. Mitmetes farmides tõstetakse hütte teatud aja tagant uuele pinnasele selleks, et katkestada haigustsüklit ja nii on neis farmides haigusjuhtude vähendamisel saavutatud suurt edu.

Haiged vasikad ei saa naabritele haigustekitajaid üle anda, kui nad ei saa üksteist puudutada. See tees kehtib vaid juhul, kui ruumis on piisav ventilatsioon. Haiguspuhangu korral tuleb vasikate omavahelisi kontakte piirata nii palju kui võimalik. Vaatamata grupisulgude mitmetele eelistele on vasikate eraldamine just tervise seisukohast hädavajalik. Individuaalsulud või hütid peaksid üksteisest paiknema nii kaugel, et vasikad ei ulatuks üksteist puudutama. Ventilatsioon on vasika tervise seisukohast kriitilise tähtsusega. Puudulik ventilatsioon mitte ainult ei võimalda haigustekitajatel paljuneda vasikat ümbritsevas keskkonnas, vaid see ka ei vii ruumist välja gaase (nt ammoniaak) ega niiskust, mis tekitavad vasikatele stressi ja vähendavad vastupanuvõimet.

4. Poegimisala. Lühidalt öeldes, mida vähem vasikas pärast sündi poegimissulus viibib, seda väiksem on tema nakatumise võimalus. Vasikas tuleb viia puhtasse sulgu või hütti KOHE pärast sündi. Kriisiolukorras on oluline vaid vasika ellujäämine ja kõik vasika ema juurde jätmise eelised muutuvad vähemtähtsaks. Kui lehmad poegivad suures ühises poegimisaedikus, siis tuleks nad kas või ajutiste teisaldatavate piiretega üksteisest eraldada. Äärmiselt oluline on, et poegimisala oleks kuiv ja puhas, sest vastsündinud vasikas on haigustekitajatele VÄGA vastuvõtlik. Tegelikult peaks poegimisala puhtuse tagamine olema üks esimestest tegevustest, mida kriisiolukorras ette võtta.

5. Suhtumine. Olukorras, kus palju vasikaid haigestub ja sureb, peavad oma suhtumist muutma kõik töötajad. Vasikate tervist ei paranda vabanduste ja süüdlaste otsimine ega üksteise suunas näpuga näitanine. Paranemise suunas hakkab asi liikuma vaid siis, kui KÕIK vasikatega töötavad inimesed saavad olukorra tõsidusest ja vajalikest tegevustest ühtmoodi aru ja “tulekahju” kiire kustutamise eest vastutavad kõik farmijuhist kuni vasikatalitajani.

 

Infolehe koostamisel on kasutatud internetilehel www.calfnotes.com avaldatud materjale.


Viimati uuendatud 07.07.2014

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)