Udarapõletikke põhjustavad mikroobid

Piret Kalmus
Teraapia osakond, Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatusinstituut
Eesti Maaülikool

Lehma udarapõletiku tekke peamiseks põhjuseks on udarasse tunginud haigustekitavad bakterid. Ühed ja samad mikroobid on võimelised esile kutsuma nii kliinilisi kui ka varjatud udarapõletikke. Kliinilise udarapõletiku äratundmine on lihtne, varjatud udarapõletikku iseloomustab väliselt muutumatu piim ja udaraveerand, kuid piima somaatiliste rakkude arv (SRA) on suurenenud. Kui lehma SRA on kõrgem kui 250 000/ml piimas, siis on 85%-l juhtudest vähemalt üks lehma udaraveerand nakatunud (Radostits 2001).
Kõik kaasaegsed udaratervise kontrolli võtted e patogeenipõhine mastiidikontrolli programm põhineb haigustekitavate bakterite tuvastamisel karjas, nende ülekandumise vältimisel ning toime vähendamisel keskkonnas.
Udaratervise parandamiseks tuleb alati teada oma karjas levivaid udarapõletikke põhjustavaid baktereid, nende põhiomadusi ja nakkuse ülekande mehhanisme. Selle informatsiooni põhjal saab välja töötada udarahaiguste vältimise põhimõtted, prognoosida ravi tulemuslikkust ning karja nakkusvabade loomadega täiendada. Haigustekitajad tehakse kindlaks piimaproovide bakterioloogilise uurimise või bakteriraku DNA määramise teel. Piimaproovide analüüsi tulemusena saabuvad laborist vastused, kus on nimetatud erinevaid haigustekitajaid. Käesolev artikkel tutvustab sagedamini diagnoositavaid udarapõletikke põhjustavaid baktereid ning nende omadusi.
Udarapõletikke esilekutsuvad haigustekitajad saab jagada kahte rühma:

1. Nakkuslikud haigustekitajad:
Staphylococcus aureus;
Streptococcus agalactiae;
Streptococcus dysgalactia;
Corynebacterium bovis;
Mycoplasma bovis.

Nakkuslike udaramikroobide üldine omadus on paljuneda udara- või nisavigastustes. Lehma nakatumine toimub läbi nisajuha ning haigustekitajatel on võime püsida udara näärmekoes ja piimajuhades väga pikka aega. Põletikud on valdavalt kroonilised, mida iseloomustab mitmeid kuid kõrgemal püsiv lehma üldpiima SRA. Haigustekitajate ülekanne toimub ühelt lehmalt teisele valdavalt lüpsitoimingute käigus lüpsimasinate, udarapuhastuslappide ning lüpsja käte kaudu. Seega on nakkuse allikaks haigestunud lehma piim.
Karju, kus on ülekaalus nakkuslikud udarapõletiku haigustekitajad, iseloomustab kõrge SRA (rohkem kui 300 000/ml), palju kroonilisi udarapõletikke ning probleemid ravitulemuslikkusega.

2. Keskkondlikud haigustekitajad:
Streptococcus uberis;
Koliformsed bakterid (E. coli; Klebsiella spp);
Enterokokid (Enterococcus spp).

Nende üldine omadus on elada lehma ümbritsevas keskkonnas (asemed, sõnnik). Nad kuuluvad keskkonna normaalse mikrofloora hulka, kuid teatud tingimustel on võimelised põletikke põhjustama. Kui karjas on peamiselt levinud keskkondlikud udarapõletiku haigustekitajad, on karja SRA madal (alla 200 000/ml), kroonilist põletikku põdevaid lehmi on vähe, kuid karjas võivad esineda sagedased kliinilise udarapõletiku puhangud (peamiselt suvekuudel või varasügisel).

Haigustekitajate üldiseloomustus

Nakkuslikud haigustekitajad

 

  • Staphylococcus aureus (S. aureus) Lehma udarapõletiku tekitajana on S. aureus üks sagedasemaid ja probleemsemaid baktereid. On raske karjast täielikult tõrjuda, kuid levikut saab kindlasti ohjata. Bakter kinnitub nisanahal olevatesse mikrovigastustesse ning kahjustatud nisatipule, mille kaudu satub lüpsi ajal udarasse. Samuti võib paljuneda lehma teistel kehaosadel (ninasõõrmed, suguorganid). Udaras on põletik peaasjalikult kroonilist laadi, kusjuures teatud aja tagant tekivad kliinilised haigustunnused. S. aureus´e põhjustatud varjatud põletikku iseloomustab pidev piima kõrge SRA, järk-järguline udara tihkestumine ja seoses sellega piimatoodangu jätkuv langus. Stafülokokid on bakterid, kellel on võime toota beetalaktamaasi ehk penitsilliini toimet takistavat ensüümi. Eesti antibootikumide resistentsuse uuringute tulemused näitavad, et üle 60% S. aureus´e põletikkudest on penitsilliiniresistentsed (Aasmäe, Kalmus 2009). Seega on S. aureus poolt põhjustatud udarapõletiku ravitulemus alati halvem võrreldes teiste haigustekitajatega. Kliinilisest udarapõletikust tervistub erinevate uuringute järgi 30-60% ravitud lehmadest, läbi kinnisperioodiaegse ravi on tervistumine samaväärne. Olukorda halvendab veelgi bakteri beetalaktamaasi tootmine. Ravile allumatu S. aureusnakkusega lehmad tuleb karjast praakida.
  • Streptococcus agalactiae (Str. agalactiae) Kõige enam piimakvaliteeti halvendav haigustekitaja. Oma väga nakkava iseloomu tõttu põhjustab bakter nakatunud karjades suurt kliinilisse udarapõletikku haigestumist, väga kõrget jahutipiima SRA (800 000-1 miljon/ml) ning on oluliseks piimatoodangu vähendajaks. Tema tõrjumine karjast peab olema iga farmeri eesmärk, kuna haigustekitaja on nakkav ka inimestele. Bakter elutseb ainult piimakeskkonnas ja levib kiiresti ühelt lehmalt teisele lüpsitoimingute käigus. Väliskeskkonnas on tema eluvõime väga lühiajaline. Kroonilise põletiku arenemisel tekivad udaras piimateede ummistused ja fibriinist tihkendid. Erinevalt S. aureus nakkusest, allub bakter hästi ravile ning haigustekitajast vabanemine on täielikult võimalik. Eesti mitmed karjad on nakatunud Str. agalactiaenakkusega.
  • Streptococcus dysgalactiae (Str. dysgalactiae) Udarapõletik on mõnevõrra sarnane S. aureus ja Str. agalactiae nakkusele, kuid see bakter ei levi otseselt piima vahendusel. Nakkuse allikaks on nisa-ja udaranaha vigastustel olevad bakterid, mis lüpsitoimingute käigus edasi levivad. Ravile allumine on väga hea. Str. dysgalactiae põhjustab peamiselt kliinilisi udarapõletikke esimeste poegimisjärgsete kuude jooksul ja need on ägedamad võrreldes Str. agalactiaenakkusega.
  • Corynebacterium bovis (C. bovis) C. bovis on nakkav, peamiselt varjatud udarapõletikku põhjustav bakter, mis eluneb nisajuhas ja levib lüpsitoimingute käigus ühelt lehmalt teisele. Kliinilisi põletikke põhjustab harva. Võrreldes S. aureuse´ga on põletikud kergekujulised ning lehma üldpiima SRA tõus ei ole nii suur kui teiste nakkavate haigustekitajate puhul. C. bovisleitakse rohkem karjadest, kus nisade lüpsijärgset desinfitseerimist ei teostata.
  • Arcanobacterium pyogenes (A. pyogenes) Tavaliselt loetakse seda bakterit nn. kinnislehma mastiidi või suvemastiidi põhjustajaks, kus ta koos anaeroobse Peptostreptococcus indolicus´ga põhjustab mädase, ravile allumatu, halva kuluga ägeda udarapõletiku. Poegimisjärgsed kliinilised udarapõletikud nii mullikatel kui ka lehmadel on tihti selle bakteri poolt põhjustatud. Seega mängib põletiku ärahoidmisel suurt rolli kinnislehmade keskkonna hügieen ja kärbeste leviku ohjamine, kes kannavad mädast udarasekreeti edasi tervetele loomadele. Harvem võib A. pyogenes põhjustada kroonilisi udarapõletikke, mille korral tekivad udara näärmekoesse mitmed mädakolded.

 

Keskkondlikud haigustekitajad

  • Streptococcus uberis (Str. uberis) Udarapõletikku põhjustav keskkondlik streptokokk, mille levik karjas sõltub keskkonnahügieenist. Lehm nakatub valdavalt lüpsi vaheaegadel, peamiselt asemete ja allapanu kaudu, kus haigustekitaja elab ja paljuneb. Lüpsitoimingute ajal toimuv nakatumine on peamiselt põhjustatud mustadest nisadest. Kliinilised põletikud arenevad sagedamini esimeste poegimisjärgsete kuude jooksul, kuid ägedaid haiguspuhanguid võib tekkida ka hiljem. Varjatud, kroonilist Str. uberis põletikku põdeva lehma üldpiima SRA on jätkuvalt kõrge, olles sarnane S. aureus nakkusele. Võrreldes teiste streptokokkidega, on Str. uberisravitulemus halvem ning lehmal on soodumus jääda kroonilist udarapõletikku põdevaks loomaks.
  • Koliformsed bakterid (E. coli; Klebsiella spp.) Koliformsed bakterid kuuluvad lehma jämesoole normaalmikrofloora hulka. Sõnnikuga liigselt saastunud lehma ümbritsev keskkond loob eeldused lehma nakatumiseks, sest nisatipp ja nisajuha puutuvad kokku roojaga. Klebsiella nakkuste sagenemise põhjuseks võib olla ka saastunud ja märg saepurust allapanu. Samuti soodustavad lehma nakatumist nisavigastused. Udaras elavad bakterid väga lühikest aega, sest bakteritest vabanenud toksiinid põhjustavad ägeda udarapõletiku. Lehma (poegimisjärgne) vastupanuvõime langus on peamiseks riskiteguriks, miks kolimastiit tekib. Kolimastiit võib avalduda üliägedalt, põhjustades looma surma või udaraveerandi täieliku piimatuse. Samas kulgeb kolimastiit ka leebemate kliiniliste tunnustega. Ühes karjas võib kolimastiit areneda erinevate tunnustega, sõltudes väga mitmetest faktoritest. Põletiku tekkemehhanism on keeruline.
    Kroonilist koliformset udarapõletikku esineb harva, mistõttu sellelaadsete põletikkude käes vaevlevate karjade SRA ei ole kõrge. Kui karjast on likvideeritud nakkava udarapõletiku haigustekitajad, karja üldpiima SRA on madal ning karja hügieenitase on väga hea, loob see võimalused just ägedate, kolibakterite poolt põhjustatud põletikkude esiletõusuks. Seega on koliformsete bakterite nakkused levinud kas väga halbade keskonna hügieenitingimustega või väga hea udaratervisega karjades.
  • Enterokokid (Enterococcus faecium/faecalis) Enterokokid on lehma rooja normaalmikrofloora hulka kuuluvad bakterid. Neid leidub alati lehma ümbritsevas keskkonnas. Suurtes kogustes lehma nisadele sattudes, võivad nad põhjustada nii kliinilisi kui varjatud põletikke. Ravile allumine on väga halb, sest enterokokid on paljude antibiootikumide suhtes resistentsed. Sagedane leidmine haigestunud lehmade piimaproovidest viitab keskkonna puudlikule hügieenile (nisad on roojaga saastunud) või halvale proovivõtmise tehnikale. Sel juhul satuvad enterokokid piimaproovidesse väliskeskkonnast põhjustamata tegelikult lehma haigestumist.

 

Koagulaasnegatiivsed stafülokokid (KNS, Staph. spp) KNS ei saa liigitada nakkavateks ega keskkondlikeks udarapõletike haigustekitajateks. KNS kuuluvad nisanaha normaalmikrofloora hulka ja neid võib leida ka nisajuhast. KNS poolt põhjustatud kliiniline udarapõletik on tavaliselt kerge kuluga (helbed piimas), kuid sarnaselt S. aureusele võib põletik muutuda krooniliseks. Kuna tegemist on stafülokokkidega, siis on neil omadus toota beetalaktamaasi ehk ravile allumist takistab penitsilliiniresistentsus. Lehma üldpiima SRA tõus selle haigustekitajaga nakatumisel ei ole väga kõrge, jäädes 200 000-400 000/ml piimas. Ka KNS varjatud põletikke põdeva karja keskmine üldpiima SRA jääb alla 200 000/ml
Karjas levivate haigustekitajate määramine ning nende baasil tõrjeskeemide koostamine on farmispetsiifiline, kus koostöös loomaarstiga leitakse ökonoomseim ja tõhusaim strateegia.
Karja hea udaratervise säilitamise eelduseks on hästi toimiv lüpsisüsteem, hügieeniline ja täpne lüpsirutiin ning puhas, lehma heaolu arvestav keskkond.


Viimati uuendatud 06.01.2014

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
Faks 738 7702
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)