Veiste tiivulised putukparasiidid

Veisekasvatuse tulukust piiravatest parasitaarhaigustest on paremini tuntud ussnugilistõved ehk helmintoosid ja algloomtõved ehk protozoosid. Vähem on tähelepanu pööratud lülijalgsetele parasiitidele, kes on akarooside ehk lesttõbede ja entomooside ehk putuktõbede tekitajad. Lülijalgsed kahjustavad veisekasvatust mitmeti:
1) tekitavad parasitoose (sarkoptoosi, psoroptoosi, korioptoosi, demodikoosi, täitõbe, kiinimuhktõbe);
2) imevad veistelt verd, põhjustavad torgetega valu, süstivad torkekohta mürgist sülge, tekitavad nahakihelust ja rahutust (puugid, pistesääsklased, kihulased, pihukad, pistekärblased, parmlased, raudkärblased, täilised);
3) toituvad loomade nahakõõmast ja karvadest (kõõmalestad ja väivilised);
4) siirutavad nakkushaigusi, sealhulgas parasitoose (puugid ja putukad);
5) kahjustavad piima- ja lihasaadusi ning nahku (kärbsed, nahanäkid, teesklased, koid);
6) imevad naha, limaskestade ja haavade eritisi, ning häirivad loomi (kärbsed);
7) lülijalgsete hulgas on rohkesti teiste parasiitide vahe- ja lisaperemehi (vaheperemehes kasvab ja areneb parasiidi noorvorm, lisaperemehes toimub tema edasine areng).

Tiivulistest putukparasiitidest tabandavad Eestis veiseid pistesääsklased (metsasääsed, laulusääsed, hallasääsed, linnusääsed, soomussääsed), kihulased, pihukad, pistekärblased (harilik pistekärbes, veise pistekärbes, väike pistekärbes), kärblased (toakärbes, higikärbes, väike toakärbes, tallikärbes), parmlased (harilik kibun, põhjaparm, tumehall parm, harilik sõgelane), nahakiinlased (veise nahakiin, väike nahakiin) ja harva hobuse raudkärbes.

Sääsed tabandavad veiseid nii looduses kui ka lautades. Nende aktiivsus on suurim temperatuuril 10-18 °C. Kõige aktiivsemad on nad õhtul tund aega pärast päikese loojangut ja hommikul pärast päikese tõusu. Päeval ründavad sääsed loomi parvedena vaid pilvise sooja ja tuulevaikse ilmaga. Pistesääsklaste (sääsed, kihulased ja pihukad) hulgalise ründe tõttu häirub loomade toitumine karjamaal ja väheneb nende piimaand. Pistesääsed on pastörelloosi, leptospiroosi, mõnede riketsiooside ja virooside siirutajateks. Ka on nad vaheperemeesteks ja siirutajateks ümarussile setaaria, kes paikneb veistel kõhuõõnes.

Kihulased on vaheperemeesteks ja siirutajateks onhotserkidele (ümaruss), kes parasiteerivad täiskasvanutena veistel kuklasidemes jt sidemetes ning kõõlustes, vastsetena aga nahas, eriti kõrvade, kukla ja kõhu piirkonnas. Nahaonhotsergid kahjustavad nahka, alandades naha kvaliteeti. Ka pistekärbsed on veiste sagedased verdimevad välisparasiidid, küll aga kärbsed imevad haavade nõret, nahahigi ja limaskesta eritisi. Nad häirivad loomi nii söömise kui puhkuse ajal. Kärbsed on vaheperemeesteks ümaruss parafilaariale, kes tekitab veiste suveveritsustõbe ehk parafilarioosi. Nad annavad nakkuse edasi suistest veise silmadesse. Sealt kanduvad nad pisaravedelikuga loomaa kehale, tungivad naha alla ja moodustavad nahaaluses sidekoes hernetera kuni metspähkli suuruseid sõlmi. Sõlmede tipus olevast avast imbub päikeselistel suvepäevadel karvadele veresegust nõret, mis sisaldab parasiidi mune ja vastseid. Sõlmedele koguneb rohkesti kärbseid.
Eesti oludes olulisim ümarusstõbi, millesse veised nakatuvad kärbeste, eriti pistekärbeste vahendusel, on veiste suvehaavandtõbi ehk stefanofilarioos. Kärbsed nakatuvad parasiidimunade või -vastsetega haavandinõrest toitudes või haavandilt verd imedes, andes samal teel nakkuse ka edasi. Haigust iseloomustavad punetavad kihelevad ja nõretavad nahahaavandid peamiselt keha alumises osas, eriti udara ja nisabaasi piirkonnas. Kõige sagedamini haigestuvad piimalehmad. Loomad on rahutud, nisade tabandumisel on takistatud lüpsmine, mis loob eelduse udarapõletiku tekkeks.

Parmlastest imevad veiste verd vaid emasparmud. Nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti rohkesti on neid juuni teisel ja juuli esimesel poolel, tabandades loomi massiliselt palavatel päikesepaistelistel päevadel.

Eraldi vajab äramärkimist veiste nahakiin. Kiinide lennusumin põhjustab veistel paanilist hirmu ja nn kiinijooksmist, ehkki täiskasvanud kiinid ise loomi ei kahjusta. Hoopis olulisem on aga veiste nahakiini vastsete põhjustatud haigus veiste kiinimuhktõbi ehk hüpodermoos. See parasitaarhaigus näib olevat pärast mõnede aastakümnete pikkust langust asunud jälle tõusuteele. Emaskiinid kinnitavad veise karvadele munad, millest koorunud vastsed tungivad läbi looma naha ja alustavad 7-9 kuud kestvat rännet veise selgroo suunas. Seljapiirkonna naha all moodustuvad kiinimuhud. Rände ajal toimivad vastsed tabandunud loomale nii mehaaniliselt kui ka mürgiselt. Kiinimuhu tipul oleva ava kaudu tungivad sellesse mädapisikud. Tabanduse tõttu kiinivastsetega pidurdub noorloomade kasv, lehmadel väheneb piimaand, halveneb toitumisseisund ja liha toiteväärtus, nahk võib mulgustuda.

Toivo Järvis
professor
EPMÜ loomaarstiteaduskond