2010. a teise geneetilise hindamisega kaasnevad muutused

Mart Uba

Looma aretustunnuse väärtus väljendab tema geneetilist üleolekut või allajäämist võrdlusloomade keskmise ehk nn geneetilise baasi suhtes. Võrdlusloomadeks on ühe konkreetse viie või kümnega lõppeva sünniaastakäigu ehk nn baasaasta lehmad. Rahvusvahelises geneetilises hindamises väljakujunenud tava kohaselt muudetakse baasaastat iga viie aasta järel viie aasta võrra. Järjekordne baasaasta muutus toimib Eestis alates 2010. a aprillikuu hindamisest. Järgneva viie aasta jooksul arvutatakse igal hindamisel geneetiline baas 2005. aastal sündinud lehmade aretusväärtuse keskmisena. Kõikide pullide ja lehmade aretusväärtust korrigeeritakse baasaasta lehmade aretusväärtuse keskmise võrra, mille tulemusel baasaasta lehmade keskmine aretusväärtus on võrdne nulliga ja iga konkreetse looma aretusväärtus väljendab tema geneetilist paremust või halvemust nn baasaasta keskmisest lehmast. Uus geneetiline baas moodustub aktiivsetest, s.t veel valdavalt karjasolevatest lehmadest (tabel 1).

Tabel 1. Ülevaade baasloomadest baasaasta muutmisel

Aretustöö tulemusena on uue baasaasta lehmad keskmiselt geneetiliselt paremad kui senise baasaasta lehmad (tabel 2).

Tabel 2. Aretustunnuste hinnanguline muutus seoses baasaasta muutusega

*somaatiliste rakkude skoor väljendab somaatiliste rakkude arvu SRA suurust. Negatiivne SCS on positiivse tähendusega, sest näitab SRA vähenemist.

Korrigeerides eelmise (I 2010) geneetilise hindamise tulemusi uuele geneetilisele baasile, saame täpselt samasuguse loomade järjestuse kui senise baasiga, kuid nende aretusväärtused on tabelis 2 esitatud muutuse võrra väiksemad. Tegelikud II 2010 hindamistulemused erinevad arvutuslikust täiendava informatsiooni lisandumise tõttu. Näiteks pulli Belmar aretusväärtust mõjutavad lisaks geneetilise baasi muutusele nii seni hindamises olnud tütarde täiendavad toodanguandmed kui ka hindamisse lisandunud 442 tütre esmased toodanguandmed (tabel 3).

Tabel 3. Pulli Belmar jõudlustunnuste aretusväärtused erineva baasaasta alusel

* –arvutuslik

Sarnaselt paljude teiste riikidega arvutatakse meil rasva- ja valgusisalduse aretusväärtus piimatoodangu, rasvatoodangu ja valgutoodangu aretusväärtuse ja baasaasta lehmade teise laktatsiooni keskmise piimatoodangu ning rasva- ja valguprotsendi alusel. Tõugude areng lehmade keskmise toodangu alusel eelneva viieaastase perioodiga võrreldes, kus valgusisaldus märgatavalt (+0,17) suurenes ja rasvasisaldus natuke (-0,03) vähenes, on muutunud: valgusisalduse suurenemine on pidurdunud, kuid rasvasisaldus on märkimisväärselt vähenenud (tabelid 4, 4a). Piimatoodangu suurenemises on eesti punane kari oma 87 kg mahajäämuse muutnud 264 kg-ks eduks eesti holsteini karjaga võrreldes.

Tabel 4. Baasaasta (2000) lehmade 2. laktatsiooni 305 p toodang ja võrdlus eelmise baasiga

Tabel 4a. Baasaasta (2005) lehmade 2. laktatsiooni 305 p toodang ja võrdlus eelmise baasiga

Rasva- ja valgusisalduse aretusväärtused arvutatakse alates II 2010 hindamisest järgnevalt:

EHF AVrasva%=(AVrasv*100 - AVpiim*4,00)/(AVpiim+8131)

AVvalgu%=(AVvalk*100 - AVpiim*3,31)/(AVpiim+8131)

EPK AVrasva%=(AVrasv*100 - AVpiim*4,22)/(AVpiim+7370)

AVvalgu%=(AVvalk*100 - AVpiim*3,42)/(AVpiim+7370)

Eelnevalt näitena esitatud pulli Belmar rasvasisalduse aretusväärtuse paranemine eelmise hindamisega võrreldes on osaliselt tingitud populatsiooni rasvaprotsendi vähenemisest (tabel 5).

Tabel 5. Pulli Belmar rasva- ja valgusisalduse aretusväärtus erineva baasaasta alusel

Üldaretusväärtused SKAV, SPAV, SSAV, SVAV, SGAV, STAV ning kõik välimiku ja poegimise aretustunnused väljendatakse suhtelise aretusväärtusena, kus baasloomade keskmiseks kehtestatakse 100 punkti ning standardhälbeks 12 punkti. 2010. aastal on baasloomadeks eesti holsteini tõu ja eesti punase tõu hindamises vastavalt 1998.-2002. a ja 1995.–2002. a sündinud pullid, kellel on hindamises vähemalt 20 tütart vähemalt kolmes karjas. Erandiks on välimikutunnuste suhtelise aretusväärtuse arvutamine, kus hinnatud pullide vähesuse tõttu kasutatakse baasloomadena 1993. aastal ja hiljem sündinud pulle. Tuleb märkida, et baaspullide jõudlustunnuste keskmise taseme suurenemise tõttu (tabel 6) on tipp-pullide erinevus keskmisest väiksem ja seetõttu ka nende piimajõudluse suhteline aretusväärtus SPAV väiksem kui eelmisel hindamisel.

Tabel 6. Suhtelise aretusväärtuse baasi muutus seoses baaspullide muutusega