Aflatoksiinid ja mükotoksiinide sidujad

Üle kogu maailma on mükotoksiinid, eriti aflatoksiin, kasvavaks ohuks söödatootjatele ja loomakasvatajatele. Viimastel aastatel on turg üle ujutatud mükotoksiine siduvate toodetega.
Mida peaks loomakasvataja teadma, et valida sobiva hinna-kvaliteedi suhtega toode?
Mükotoksiinid on erinevat tüüpi hallitusseente poolt toodetud toksilised ainevahetussaadused. Nad ohustavad tõsiselt teraviljade ja teiste sarnaste toormaterjalide kvaliteeti. Neid võib leida igas söödatootmise faasis vilja kasvatamisest kuni valmissöötade ladustamiseni.
Kõigist tuntud mükotoksiinidest on aflatoksiinid kõige tugevama toimega. Nad kahjustavad organismi rakke isegi tasemel alla 1 ppm sisaldusega söödas.
Aflatoksiine produtseerivad hallitusseened Aspergillus flavus ja A. parasiticus. Optimaalsed tingimused nende hallitusseente kasvuks on järgmised:
* Söödaks sobiv substraat, nagu teravili, silo, pähklid, mais, puuvillaseemned jne.
* Hapniku juurdepääs
* Suhteline niiskus üle 80 %
* Temperatuur üle 25°C
* Neutraalne pH
Seega on aastaringseks aflatoksiinide tootmiseks ideaalne eriti just troopilise ja kontinentaalse kliima vööndid. Meie kliimas on aflatoksiinide kõrgajaks suvi.

Aflatoksikoos
Aflatoksiinide toime loomade tervisele ja sigivusele varieerub olenevalt tarbitud kogusest, tarbimise kestusest, loomaliigist, tõust, ratsiooni koostisest ja toitumusest.
On teada, et aflatoksiinidel on kumulatiivne toime ehk madalate dooside manustamine pika perioodi vältel on sama ohtlik kui ühekordne kõrge doos.
Uurimised on näidanud, et noorloomad on tundlikumad kui täiskasvanud.
Aflatoksiinide kahjulikku mõju loomadele võib jagada nelja staadiumisse:
* Maksa töö häirumine (jõudluse langus, kasvu pidurdumine)
* Immuunsüsteemi nõrgenemine (kõrgenenud vastuvõtlikkus nakkustele)
* Organite kahjustuste kliinilised nähud
* Surm

Detoksifikatsiooni taktikad
Aflatoksiinide kontrolliks on mitmeid võimalusi. Parim viis neist hoidumiseks on korrektne saagikoristus ja ladustamine. Söötadele hallitusseente kasvu pidurdavate ainete või teiste antifungaalsete ainete lisamine hoiab ära edasise saastumise, kuid ei vähenda juba söödas olevate toksiinide hulka.
Kõige sagedamini kasutatavaks saastunud söötades aflatoksiinide neutraliseerimise meetodiks on söödale toksiinide siduja lisamine. Enamik toksiinide sidujaid on mineraalsavid, mis hoiavad ära aflatoksiinide imendumise seedetraktis. Hea toksiinisiduja suudab koguni taastada aflatoksiinidega saastunud sööda toiteväärtuse. Selliste toodete kasutajate suurimaks probleemiks on saadaolevate toodete suur hulk, mis teeb parima valiku raskeks. Mükotoksiinide siduja valimiseks peame teadma tema efektiivsust.

Mükotoksiinide siduja kvaliteeti määravad neli järgmist parameetrit:
Sidumisvõime
Esimene ja tähtsaim omadus on sidumisvõime. Kui palju toksiinidest tegelikult seotakse?
Aflatoksiinide sidumise protsess põhineb elektrilise polaarsuse põhimõttel. Negatiivse polaarsusega toksiin seotakse siduja positiivse polaarsuse abil, niiviisi peatatakse toksiinide edasine levik ja viiakse need organismist välja. Sidumisvõimet väljendatakse tavaliselt aflatoksiinide kogusena ühes milligrammis, mille sidumiseks kulub 1 g sidujat. Sidumisvõime sõltub tavaliselt mükotoksiinide siduja siduvast pinnast.
Absorptsiooniefektiivsus
Teine mükotoksiinide siduja kvaliteeti mõjutav parameeter on absorptsiooniefektiivsus. Enamike toksiinisidujate osakesed paisuvad vees. Selle paisumise tulemusena imab osake väikeseid molekule, sealhulgas mükotoksiine. See peatab mükotoksiinide leviku ajutiselt.
Sellisel toimemehhanismil on aga kaks olulist viga. Esiteks, mõned toksiinisidujad absorbeerivad ka muud peale toksiinide, näiteks väärtuslikke toitefaktoreid. Kuigi mükotoksiinide tekitatav kahju on ära hoitud, on tagajärjeks siiski majanduslikud kaotused, kuna toitainete seeduvus langeb järsult. Teine absorptsiooni negatiivne tagajärg seisneb selles, et siduja imab toksiini osakesi nagu käsn, neid endaga tegelikult sidumata. Praktikas tähendab see, et teatud aja järel võivad toksiinid naasta seedetrakti.
Aktivatsiooniaeg
Toksiinide sidujad aktiveeruvad sattudes kontakti veega. Tavaliselt toimub aktiveerumine seedetraktis.
Reaktsiooniaeg on aeg esimesest kontaktist veega kuni sidumis- või absorptsiooniprotsessi alguseni.
Lisatav kogus
Viimaseks kvaliteedinäitajaks on mükotoksiinide siduja lisamiseks vajaminev kogus. Mükotoksiinide siduja hind ei ütle meile midagi, kui ei võeta arvesse tema kvaliteeti ja vajaminevaid koguseid. Mis tegelikult loeb, on efektiivselt toimiv kogus ühe kilogrammi sööda kohta.

Valikuprobleemid
Iga loomakasvatja, kes soovib lisada oma loomasöödale mükotoksiinide sidujat, peab tegema oma valiku rea toodete hulgast. Ülaltoodud neli parameetrit annavad pidepunkti valiku tegemiseks. Tähelepanu tuleks pöörata kahele asjaolule:
* Sidumisvõime (binding capacity) aetakse sageli segi absorptsiooniefektiivsusega (absorption efficiency või absorption capacity). Tooted, mis nii seovad kui ka absorbeerivad mükotoksiine, on palju efektiivsemad, kui tooted, mis ainult absorbeerivad.
* Mitte sugugi kõik mineraalsavid ei sobi toksiinide sidujateks. Vale alatüübi kasutamine on ebaefektiivne või täiesti mõjuta.
Seetõttu peaks iga loomakasvataja mükotoksiinide sidujat valides alati nõudma sõltumatute katsete tulemusi. Kui tootjal selliseid andmeid esitada pole, tähendab see tavaliselt, et toote kvaliteet ei vasta nõuetele. Olge uurivad ja ettevaatlikud selliste toodete puhul.

Avaldatud materjalide põhjal refereerinud Pilleriin Puskar. Lisainformatsioon telefonil 505 2846