BIOTURVALISUSE PROGRAMM PIIMAVEISEKARJAS 1.OSA

Kerli Raaperi
Eesti Maaülikool
Suurloomakliinik
Kerli.Raaperi@emu.ee
Tel: 731 3728

Arvo Viltrop
Eesti Maaülikool
Nakkushaiguste osakond
Arvo.Viltrop@emu.ee
Tel: 731 3244

Bioturvalisus – mis see on?

Bioturvalisuse (biosecurity) all mõistetakse meetmeid, mille kaudu hoitakse ära patogeenide sissetoomine karja, mis võiks mõjutada karja tervist ja heaolu ning toodangu kvaliteeti. Bio-ohje (biocontainment) kätkeb endas meetmete kogumit, millega ohjatakse haiguse levikut karjas. Patogeenid on aga kõik nakkuslikud tegurid, mis on võimelised tekitama haigust nagu näiteks viirused, bakterid, prioonid. Eestis on riiklikul tasandil bioturvalisuse programmid kohandatud vaid teatud haiguste suhtes, näitena võib ohtlikest loomataudidest tuua veiste tuberkuloosi, leukoosi ja brutselloosi. Kõigi teiste bioturvalisuse aspektide jälgimine jääb ikkagi iga karjaomaniku enda vastutusalaks, kuna oma karja kaitsmine saab olla vaid iga farmeri enda eesmärk.

Milleks bioturvalisus?

Karja toodud nakkushaigusel võivad olla väga tõsised tagajärjed, ühelt poolt tingib seda negatiivne mõju nii loomade tervisele ja tootmisvõimele kui ka toodangu kvaliteedile, millest tulenevalt kaasneb alati märkimisväärne majanduslik kahju nii saamata jäänud toodangu, suurenenud haigestumise, suremuse ja veterinaarsete kulude, teisalt ka haiguse tõrjega seonduvate kulutuste näol. Ehk lihtsamalt öeldes on nakkushaigusi alati odavam ja lihtsam ennetada kui tõrjuda.

Bioturvalisuse järgimisel suureneb karja väärtus. Järjest enam pööratakse tähelepanu mitmete endeemiliste haiguste tõrjele (veiste nakkav rinotrahheiit, veiste viirusdiarröa jt) ja üha enam karju saavutavad nende haiguste suhtes vaba staatuse. Hea tervisestaatusega karjade osakaal suureneb päev-päevalt, mistõttu halvema tervise staatusega karjast ei soovita enam loomi osta ja ka nende väärtus on madalam.

Bioturvalisus on ka oluline valdkond toiduohutuses. Näiteks kehtestatakse salmonelloossele karjale kitsendused nii loomade eksportimise, lihasaaduste kui ka piima turustamisel. Nakkusliku mastiidi tekitajatega karjades on somaatiliste rakkude arv tangipiimas alati kõrge ja see kajastub otseselt ka piima eest makstavas hinnas. Näitena võib tuua ka veiste paratuberkuloosi, mille suhtes käivad hetkel veel uuringud leidmaks seoseid nimetatud haiguse ja inimeste Crohn’i tõve vahel.

Bioturvalisuse programmi komponendid:

Nakkushaigused võivad karja sattuda mitmel moel. Kõige suuremat ohtu kujutab endast nakatunud loomade ostmine, kes väliselt võivad olla küll terved, kuid haiguse läbipõdemise järgselt on jäänud püsivalt nakkuse kandjateks või siis on nakatumine toimunud alles hiljuti, mistõttu ei ole kliinilised tunnused jõudnud veel välja kujuneda. Samuti võib haige looma karja tuua ka veel sündimata lootega, kusjuures ema ei pruugi olla nakkuse kandja, sündinud loode võib seda aga aktiivselt levitama hakata. Ka loomade üleaia suhtlus naaberkarja loomadega, loomanäitused, lahti pääsemine on olukorrad, kus loomad võivad nakatuda. Nii metsloomad- ja linnud, närilised kui ka farmi enda lemmikloomad võivad olla nakkuse otsesteks allikateks veistele. Näitena võib siin tuua marutaudi, millesse veised nakatuvad rebaste vahendusel, salmonelloosi, mida levitavad linnud ja närilised, aga ka näiteks neosporoosi, mis on tänapäeval Euroopas kõige sagedamini diagnoositav abordi põhjus veistel ja mille puhul nakkusallikaks veistele on neosporasid eritav koer kelle roojaga saastunud sööta süües veis nakatub.

Väga raske on oma karja kaitsta suurte vahemaade taha õhuga levivate haiguste (näiteks suu- ja sõrataud) eest, küll aga on võimalik õigeid pidamisvõtteid rakendades kaitsta loomi nende haiguste vastu, mis levivad õhu kaudu lühikeste distantside taha (näiteks veiste nakkav rinotrahheiit, veiste respiratoor-süntsütsiaalviirus jt). Järjest aktuaalsemaks on muutumas mäletsejaliste katarraalne palavik ehk sinikeel (Bluetongue - BT), mis Lääne-Euroopas laialdaselt levib, kuid mille siirutajaid, Culicoides perekonna habesääski, leidub ka Eestis. Haigus avaldub ägedamalt lammastel, veistel põhjustab see aborte, loote väärarenguid ja limaskesta kahjustusi. Habesääskede peletamiseks saab kasutada putukatõrjevahendeid (näiteks deltametriin), BT viirusnakkuse vältimiseks on olemas vaktsiinid. Kindlasti ei ole veistele ohutud ka teist liiki põllumajandusloomad, näiteks täheldatakse lammastega koospidamisel sagedamini veiste pahaloomulise peataudi juhtusid.

Oluliseks ohuteguriks veistele on haigustekitajatega saastunud koresöödad ja söödakontsentraadid. Siinjuures on oluline see, et sööta varutaks usaldusväärsetest allikatest, vajadusel oleks see eelnevalt uuritud ja seda transporditaks puhastatud ja desinfitseeritud, vaid loomasööda vedamiseks kasutatavate veokitega. Loomasööda säilitamine peab toimuma optimaalse temperatuuri ja niiskusesisaldusega ruumides, kuhu puudub juurdepääs kõrvalistel isikutel, metsloomadel, -lindudel ja närilistel. Silo kvaliteedi tagamisel on oluline selle valmistamise ja säilitamise tehnoloogia, näiteks on selle vale käärimine ohuks listerioosi juhtude tekkeks. Suletud looduslikest veekogudest loomi jootes on võimalikud nakatumised salmonelloosi ja leptospiroosi tekitajatega.

Ohtlikke kontakte võivad luua ka farmi töötajad ja külastajad. Riski vähendamiseks peaksid farmi töötajad kasutama vaid kohapeal kasutatavaid töörõivaid ja jalanõusid. Farmi külalistele peaks välja jagama ühekordseks kasutamiseks mõeldud kaitseriietuse – kittel, jalanõude katted. Kinni tuleb pidada ka nõudest, et välismaalt tulnud inimene ei tohiks 48 h jooksul farmi külastada. Farmi sissepääsu ja uste ees peaksid olema töötavad desinfektsioonimatid/vannid.

Transpordivahenditest on võimalikeks nakkuse levitajateks veokid, mis liiguvad mitme farmi või loomakasvatusüksuse vahel, nagu looma-, piima- või söödaveoauto jne. Oluline on see, et transpordivahendid ei satuks otseselt loomapidamisruumidesse. Sellise võimaluse puudumisel tohiks veokeid lubada vaid betoneeritud või asfalteeritud põrandaga kohtadesse, mida on võimalik hiljem surveveega pesta ja desinfitseerida.