BIOTURVALISUSE PROGRAMM PIIMAVEISEKARJAS 2.OSA

Kerli Raaperi
Eesti Maaülikool
Suurloomakliinik
Kerli.Raaperi@emu.ee
Tel: 731 3728

Arvo Viltrop
Eesti Maaülikool
Nakkushaiguste osakond
Arvo.Viltrop@emu.ee
Tel: 731 3244

Bioturvalisuse plaani koostamine

Bioturvalisuse programmi koostamine ja elluviimine eeldab pidevat koostööd farmeri ja loomaarsti või nõustaja vahel. Esiteks tuleb välja selgitada oma karja tervise staatus (millised nakkused karjas esinevad), seejärel otsustada, milline on aktsepteeritav bioturvalisuse tase (määratletakse tase skaalal: hoian oma karja suletuna ... ei võta midagi ette nakkuste karja toomise vältimiseks), mille järgselt on võimalik leida riskifaktorid antud karja jaoks. Koostatakse kirjalik plaan, mis oleks vastuvõetav loomapidajale ja vastaks püstitatud eesmärkidele. Lähtutakse põhiküsimusest: milliseid haigusi ma peaksin vältima? Sellega kehtestuvad automaatselt nõuded sissetoodavatele loomadele ja on võimalik koostada nimekiri haigustest, mille suhtes karja juurdetoodavaid loomi tuleb uurida. Üle tuleb vaadata ka kõik teised ohu allikad, mille kaudu võib osutuda võimalikuks nakkuse karja toomine (transpordivahendid, söödad, joogivesi jne).

Uute loomade karja juurde toomine (ostmine)

Kuna kõige suuremaks nakkusohu allikaks loomale on alati teine loom, siis on olulisim bioturvalisuse programmis pöörata tähelepanu loomade karja toomisele (ostmisele). Alati tekib küsimus, millisest karjast loomi osta. Tavaliselt ei osteta ju loomi karjadest, kus on halvema geneetilise väärtusega loomad. Miks peaks siis ostma loomi, kelle tervisestaatus on halvem kui oma karjal? Kõige ebasoovitavam on osta loomi mitmest teadmata tervisestaatusega karjast läbi vahendajate, samuti loomaoksjonitelt, mis on suurepäraseks keskkonnaks nakkuste vahetamiseks kokku toodud loomade vahel. Loomade valimiseks ja ostmiseks peaks varuma piisavalt aega. Nn kiirostud kätkevad endas alati suurt terviseriski karjale. Peab lähtuma põhimõttest, et ostja dikteerib tingimused, seega võib nõuda täiendavaid uuringuid. Lisaks kohustuslikele uuringutele soovitame omalt poolt pöörata tähelepanu järgmistele haigustele: veiste viirusdiarröa, nakkav rinotrahheiit, paratuberkuloos, neosporoos, leptospiroos, pügaraig, nakkusliku mastiidi tekitajad (Streptococcus agalactia, Staphylococcus aureus) ning salmonelloos. Tegu on haigustega, mille suhtes jääb kari sageli püsivalt nakatunuks ja mille tõrje on seotud väga suurte kuludega. Oluline on ka teada, milliste haiguste vastu on karja vaktsineeritud, et oleks võimalik eristada loomulikku nakkuse läbipõdemist vaktsiini tekitatud immuunsusest.

Loomade transportimisel on parim, kui ostjal on oma transpordivahendi kasutamise võimalus, selle puudumisel peab olema kindel, et veok on eelnevalt puhastatud ja desinfitseeritud. Loomade kohalejõudmisel tuleks nad paigutada 30 päevaks karantiini, mille jooksul avalduvad tavaliselt lühikese peiteperioodiga haigused, kahtluste korral saab siis teha veel täiendavaid uuringuid. Hea aeg on see ka vaktsineerimiste ja parasiiditõrje jaoks.

Rääkides loomade importimisest teistest riikidest (sh Euroopa Liidu liikmesriigid) tuleb enne ostu tegemist välja selgitada (koos oma loomaarstiga), milline on haigustealane olukord riigis, kust loomi soovitakse osta. Ostes loomi Euroopa Liidu riikidest, tuleb pidada meeles, et riiklikult ja EL-i tasandil kehtestatud kauplemise reeglid ei taga kõikide ohtlike nakkuste maaletoomise vältimist (sh ka mitmed nn seadusandlusega reguleeritud taudid). Omanik (ostja) peab ise nõudma müüjalt garantiisid loomade tervise suhtes.

Nakkused, mille suhtes peaks Lääne-Euroopast ostetavate loomade puhul küsima (olenemata riiklikest regulatsioonidest) loomade müüjalt täiendavaid garantiisid, on:

• Leptospiroos (eriti serotüüp L. hardjo, mida seni Eestis ei ole tuvastatud)
• Kampülobakterioos (Campylobacter fetus)
• Trihhomonoos
• Veiste viirusdiarröa viirus
• Paratuberkuloos
• Salmonelloos
• Mäletsejaliste katarraalne palavik (sinikeel e. bluetongue)

Teatud puhkudel ka:

• Veiste enzootiline leukoos
• Tuberkuloos
• Brutselloos

Siintoodud nimekiri ei ole kindlasti lõplik ja absoluutne. Nagu eelpool öeldud, peab iga loomapidaja ise selgeks tegema enesele soovitava bioturvalisuse taseme ja haigusetekitajate loetelu, mida soovitakse vältida. Sellest tulenevalt võib see loetelu kas pikeneda või lüheneda.

Lisagarantiid võivad tähendada karja tervise staatuse tõestamist ja/või loomade staatuse kinnitamist uurimiste teel või ka täiendavate vaktsineerimiste või ravimenetluste läbiviimist ostetavatel loomadel.

Kokkuvõtteks

Bioturvalisuse programm on kui kindlustuspoliis loomade tervise ja tootlikkuse tagamiseks. Nakkushaiguste tõrjumine on väga kulukas seetõttu, et haiguse tõrjumine toimub valdavalt karja, mitte üksiklooma tasandil, seega on parem mõelda ennetavalt kui hiljem tagajärgi likvideerida. Siinjuures ei ole olemas ühtset bioturvalisuse programmi, mis sobiks kõikidele karjadele, vaid see on iga karja iseärasusi ja eesmärki arvestav ja spetsiaalselt antud karjale koostatav tegevuskava.