Kuidas teised seakasvatajad Euroopas oma loomade eest hoolitsevad?

Kas oled mõelnud, miks rootslaste sealiha on kallim kui meie oma? Või miks taanlased suudavad antibiootikume peaaegu mitte kasutada? Eesti Maaülikooli vanemlektor Alo Tänavots on koostanud ülevaate, kuidas meie kolleegid üle Euroopa sigade heaolu tagavad – ja on millest õppida.

Rootslased teevad asju teistmoodi

Rootsis ei küsi keegi, kas tahad oma sigadele paremat elu pakkuda – seal on see seadusega kohustuslik. Kitsad sulud? Keelatud. Betoonpilupõrand? Sama lugu. Emiste puurid? Unusta ära. Rootslaste sead saavad vabalt liikuda, emised ehitavad endale pesa ja põrsaste sabad jäävad terveks. Muidugi tõstab see tootmiskulusid, aga rootsi tarbijad on valmis sellise liha eest rohkem maksma. Paradoks? Ei ole – see on ärimudel, mis toimib.

Norrakad ja soomlased näitavad numbrit

Norras on farmeritele tasuta kvaliteedisüsteem, mida riik toetab. Seal pole vaja muretseda sertifikaatide eest maksmise pärast – riik maksab, sest näeb selles rahvuslikku huvi ja uhkust. Tulemus? Sigade tervis on riigis kõrgel tasemel.

Soomlased on veelgi nutikamad. Nende tapamajade poolt rahastatav Sikava süsteem ühendab kõik – farmid, veterinaarid, lihatööstused. Veterinaararst külastab farme vähemalt neli korda aastas ning kõik andmed liiguvad automaatselt ühtsesse süsteemi. Tulemus? 90% farmidest osaleb ning antibiootikume kasutatakse minimaalselt.

Sakslased löövad kahe rauaga

Saksamaal on kaks erinevat teed. Esiteks QS-süsteem – kui seda sertifikaati ei ole, siis suurtes poodides oma liha müüa ei saa. See pole soovitus, vaid reaalsus. Teiseks on vabatahtlik heaoluprogramm, kus jaemüügiketid maksavad seakasvatajatele lisa selle eest, et loomadega paremini ümber käidaks. Mitte mingit tuge riigilt – jaemüügiketid maksavad otse seakasvatajale. See on turg, mis töötab.

Mida meie saaksime õppida?

Praegu arendatakse Eestis välja sigade karjatervise ja heaolu protokolli. See pole veel üks bürokraatlik nõue – see on töövahend, mis aitaks Sul oma loomade seisundit paremini jälgida ja probleeme varem märgata. Välismaal on järjest rohkem hakatud kasutama digitaalset andmevahetust erinevate osapoolte vahel, näiteks tagasiside tapamajast. Kui sigadel on kahjustusi või nad on haiged, siis see info tuleb tagasi farmile. Sa näed kohe, mis karjas toimub.

Mis edasi?

Loomade heaolu ei ole enam nišiteema, vaid kujunemas ülemaailmseks prioriteediks. Suurenevad ootused on muutumas turule pääsemiseks oluliseks ja avaliku usalduse saavutamise eelduseks kõigis piirkondades. Iga riik on leidnud oma tee. Rootslased suruvad seadusega, norrakad toetavad riigi rahaga, sakslased lasevad turul otsustada. Aga üks asi on kõigil ühine – kõik liiguvad andmepõhise lähenemise suunas. Tulevikus ei piisa enam sellest, et ütled "minu loomadega on kõik korras". Sa pead seda ka tõestama. Aga see pole ainult kohustus – see on ka võimalus. Farmid, kes suudavad oma loomade heaolu tõestada, saavad parema hinna oma liha eest. See on kokkulepete küsimus.

Küsimus pole selles, kas muutused tulevad. Nad on juba kohal! Küsimus on selles, kas Sina oled valmis nendeks muutusteks?

Loe täielikku ülevaadet Alo Tänavotsa artiklist "Valitud Euroopa riikide sigade heaolu ja karjatervise kavad" ajakirjas Tõuloomakasvatus nr 1/2025, lk 60-63.

Projekti „Sigade karjatervise ja heaolu protokolli prototüübi arendamine“ elluviimist toetab Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ning Eesti maaelu arengukavast 2014–2020 meede 16.2 „Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise toetus“

Alo Tänavots, Eesti Maaülikool

Tagasi EPJ Sõnumitesse.