Hirm mõjutab piimatoodangut

Inimesed teavad juba ammu, et jäme kohtlemine ja stress mõjuvad piimakarjale negatiivselt. Juba üle saja aasta tagasi kirjutas tunnustatud piimakarjakasvatuse ajakirja asutaja W. D. Hoard, et piimalehmadega töötavad inimesed peavad olema kannatlikud ja heatahtlikud. Ta teadis, et toores kohtlemine lüpsi ajal vähendab lehmal piimavoolu. Ka Purdue Ülikooli professor Jacl Albright kinnitas, et julged lehmad, kes soovivad/ julgevad inimesele läheneda, annavad rohkem piima. Vaatamata neile hästi tuntud faktidele kipuvad inimesed nende meeste sõnumit unustama.

Eri aegadel tehtud uurimistööde tulemused kinnitavad, et lehmad, kes inimesi kardavad, annavad vähem piima. Lehmadel, keda on löödud või kelle ajamiseks on kasutatud elektripiitsa, võib piimatoodang langeda kuni 10%.

Hirmu mälupildi tekkimine

Miks hakkab lehm inimest kartma? Loomadel on väga hea mälu nii hea kui halva osas. New Yorgi Ülikoolis tehtud aju-uuringute tulemused näitavad, et loomad võivad kogeda hirmu, mida ei ole võimalik mälust kustutada ehk siis hirmu tekitatud mälupilt säilib looma ajus tema surmani. Sellised mälupildid talletatakse aju oimusagaras paiknevates mandeltuumades, mis juhivad looma emotsioone.

Põhjus, miks hirm nii tugevalt lehmade mällu talletub, peitub ajaloos. Enne kodustamist oli metsikutele veistele eluliselt oluline meelde jätta koht, kus neid ründas kiskja, sest vastasel korral söödi nad lihtsalt ära.

Aja jooksul õpivad loomad hirmust üle saama ja muutuvad vähem kartlikuks koha suhtes, kus toimus hirmu tekitanud episood. Kuna hirm jätab looma ajju kustumatu jälje, siis peaks loomapidaja eesmärk olema hirmu ennetamine.

Veistel ja teistel loomadel kujunevad hirmu mälupildid on seotud kas halva koha või hirmutava objektiga. Tõenäolisemalt tekib neil hirm mõne kindla koha või inimese suhtes, kes kannab mingit kindlat tüüpi riietust, mis on seotud valu või muul moel hirmutava olukorraga. Tootmisele oleks vägagi negatiivne, kui piimalehm hakkaks lüpsiplatsi või -robotit kartma. On äärmiselt oluline, et mullika esimene lüpsiplatsil käimine oleks meeldiv kogemus. Esimene kogemus on looma jaoks väga oluline, sest kui mullikas näiteks kukub või tema ajamiseks kasutatakse valu, siis võib ta lüpsiplatsi kartma hakata. Rottidega tehtud katsed labürindis näitasid, et kui rott sai uude käiku esimest korda sisenedes elektrilöögi, siis loomulikult ta sellesse käiku ka hiljem uuesti siseneda ei üritanud. Kui aga rott sisenes mõnele rajale korduvalt ja leidis iga kord sealt toidupala, tekkis tal positiivne mälestus ning isegi siis, kui ta pärast viiendat korda käiku sisenemist sai elektrilöögi ja pärast leidis sealt toitu, ei loobunud ta selle käigu külastamisest.

Kui loomal salvestub hirmutav mälestus seoses uue kohaga esimesel korral, seostab loom sellise mälestuse kohaga. Kui aga valus või hirmutav juhtum toimub tuttavas, senini turvalises kohas, siis loom seostab seda pigem millegi muu kui kohaga, näiteks kollases vihmamantlis inimesega, kes sel hetkel looma vaateväljas oli. Sellisel juhul seotakse ajus hirmu mälupilt mitte koha, vaid kollase vihmamantliga ning mälestus võib loomal "pinnale kerkida" suvalises kohas, kus ta näeb kollast vihmamantlit.

Mullikatele lüpsiplatsi tutvustamine

Tuleb hoolitseda selle eest, et mullikaga esimesel lüpsiplatsi külastusel midagi halba ei juhtuks. Üldiselt suhtuvad loomad uutesse kohtadesse ettevaatusega ja kui uus olukord talle ootamatult "näkku visatakse", on vägagi tõenäoline, et selline esimene tutvustus on mullikale hirmutav. Üheks parimaks stressivabaks viisiks tutvustada loomale uut kohta on lubada tal iseseisvalt seda avastada. Väiksemates karjades võiks mullikatel lubada lüpsiplatsiga tutvuda juba enne poegimist.

Prantsuse teadlaste hinnangul kasvavad julgemad ja rahulikumad lehmad vasikatest, kellega talitajad on sagedamini tegelenud ning kellel seostub inimestega positiivne kogemus. Selliste loomade isiklik turvatsoon on väiksem, nad ei erutu inimese lähenemisel ning neid on lihtsam uute asjade ja olukordadega harjutada. Suurtes karjades aitaks mullikatel lüpsiplatsiga tutvumisele kaasa ka see, kui noorkarjatalitajad külastaksid sageli loomade aedikuid ja kannaksid lüpsjatega sarnaseid riideid, näiteks sama värvi põllesid. Ka võiks mullikat esimesel käigul lüpsiplatsile saata talle tuttav talitaja.

Aeg-ajalt vajavad loomad ka veterinaarseid protseduure, mis võivad neile põhjustada valu. On äärmiselt oluline, et loomad ei hakkaks valu seostama lüpsiga. Seepärast ei tohi loomi süstida lüpsikohal, vaid teha seda ainult nn vet-alal. Nii õpivad loomad selgeks, et ülejäänud laut on turvaline ning seda ei pea kartma. Lüpsjad peaksid vältima lehmade süstimist. Kui see aga ei ole võimalik, siis peaksid nad panema selga midagi tavapärasest väga erinevat ja silmatorkavat. Nii ei hakka loomad kartma tavapärase põllega lüpsjat, kellega neil seostuvad vaid positiivsed mälestused ning erutuvad vaid juhul, kui nähtavale ilmub teistmoodi riides inimene. Riietus/peakate peaks igal juhul olema silmatorkav ning selline, mida ükski teine töötaja kunagi ei kanna. Pärast kasutamist tuleks “kostüüm” lehmade vaateväljast kõrvaldada ja mitte jätta seda näiteks lüpsiplatsi seinale naela otsa rippuma. Selline maskeering töötab nii kaua, kuni loomal puudub halb kogemus tavapärast riietust kandva lüpsjaga või noorkarjatalitajaga. Lehmad ei tunne ära inimeste nägusid, vaid eristavad kohti, lõhnu, helisid, riietust ja mingeid kindlaid esemeid (kübar,veterinaari kohver).

Mälu on nagu piltide rida

Loomad säilitavad oma mälestused nagu pildid albumis või helilõigud helilindil. Näiteks kui vasikana hirmutas looma kollane vihmamantel, siis ka hiljem kardab ta kõike, mis sellele sarnaneb, sealhulgas samastab loom kollase vihmamantliga ka kollased põlled. Põhimõtteliselt võrdleb lehm seda, mida ta näeb, oma mälus talletatud hirmu tekitanud mälupiltidega: kui pildid on sarnased, siis järelikult tuleb karta.

Mitmed loomapidajad on kurtnud, et loomad kardavad pealukkudega söödasõimesid. Põhjuseks võib olla viis, kuidas loomi on pealukkudega harjutatud. Kui loomad seostavad neid söödaga, siis nad pealukkusid ei karda, kui aga nõela ja valuga, siis loom neid ka kardab. Kui loomad esmalt harjuvad pealukkude vahel sööma, siis suure tõenäosusega ei hakka nad pealukke kartma ka siis, kui neid seal hiljem on süstitud. Pigem seostavad loomad valu mõne laudas tavapäratu esemega, mis neile vaatevälja jääb, näiteks veterinaari kohvriga ning nad on rahulikud seni, kuni seda ei näe.