Innatu lehm

Kalle Kask
veterinaar-sünnitusabi dotsent
kliinilise veterinaarmeditsiini osakond
Eesti Maaülikool

Innatus on inna puudumine suguküpsetel mittetiinetel lehmadel pärast poegimisjärgse järgu lõppemist. Innatuse all tuleb mõista nii inna tegelikku puudumist kui ka selle avastamata jäämist nõrkade välistunnuste tõttu.

Innatusel on väga palju põhjuseid. Kõige sagedasem nendest on poegimisjärgne anöstrum ehk innatus. See on kõige sagedamini põhjustatud poegimisjärgse negatiivse energiabilansi poolt. Samuti põhjustavad seda erinevad haigestumised, mis kõige sagedamini esinevad samuti poegimisjärgselt (emakapõletik, ketoos, mastiit, jäsemete probleemid ja nendest tulenev lonkamine). Iga haigestumine toob kaasa looma kuivainetarbe languse ja sellest tulenevad füsioloogilised muutused organismis, mille üks tagajärg võib olla innatsüklite mittetoimumine või juba alanud innatsüklite katkemine. Innatust võivad põhjustada ka munasarjatsüstid, mis aga omakorda võivad jällegi olla põhjustatud negatiivsest energiabilansist ja sellega kaasnevatest probleemidest.

Erinevad uuringud on näidanud, et kõige sagedamini esineb kõrgetoodangulistel lehmadel poegimisjärgselt kahte tüüpi patoloogilist munasarjafunktsiooni, mis võib olla innatuse põhjuseks:

1. innatsüklite edasilükkumine 21,5%-l lehmadest;
2. pikenenud luteaalfaas 21,5%-l lehmadest.

Innatsüklite edasilükkumise peamised riskifaktorid on negatiivse energiabilansiga kaasnevad kliinilised sümptomid, eelkõige liigne poegimisjärgne kaalukadu. Reeglina mõõdetakse Euroopas lehmade toitumushinnet 5-palli skaalal ja hindamine toimub 0,25 sammuga. See tähendab, et normaalseks toitumushindeks loetakse kinnisperioodi lõppjärgus ja vahetult poegimisjärgselt 3,0–3,25 palli. Poegimisjärgse esimese kolme nädala kestel ei tohiks lehm kaotada rohkem kui 0,5 palli, mis vastab umbes 10%-le tema kehamassist. Kõige alumine piir, millest allapoole toitumushinne langeda ei tohiks on 2,75 palli. Langemist 2,5 pallini peetakse juba riskifaktoriks, millega võib kaasneda normaalse munasarjafunktsiooni taastumise edasilükkumine.

Pikenenud luteaalfaasi riskifaktoriteks on kõige sagedamini liiga varajane munasarja­funktsiooni algus ja häired normaalses emakainvolutsioonis (taastumises).

Kui loomal toimub liiga varajane ovulatsioon, siis võib sellega kaasneda risk, et ovulatsioonijärgselt tekkinud kollakeha jääb püsima pikemaks ajaks, kui peaks. See on seotud sellega, et emakas võib veel olla mitte saavutanud oma normaalset funktsiooni poegimisjärgselt ja hormoon (PGF2α), mis peaks põhjustama varakult tekkinud kollakeha taandarengu, jääb emaka limaskestast vabastamata. Seega jääb see varakult tekkinud kollakeha püsima, vabastab oma olemasolu kestel rohkelt progesterooni, mis on emaka immunoloogia seisukohalt kahjulik. Samuti takistab kõrge progesteroonitase ovulatsioonide ja innatunnuste teket.

Kui emaka poegimisjärgne taastumine ei kulge plaanipäraselt (emakapõletik), siis on efekt sama: emakast vabaneb rohkelt põletikulist prostaglandiini, aga samal ajal ei suuda emakas vabastada luteolüütilist (kollakeha taandarengut põhjustavat) prostaglandiini ja sellega seoses, juhul kui loomal on olnud varajane ovulatsioon, juhtub samuti eelkirjeldatud situatsioon, kus luteaalfaas (kollakeha olemasolu) pikeneb. Sellised loomad aga võivad olla innatud sama kaua, kui esineb probleem emakas.

Kuidas sekkuda?

Kindlasti tuleks teostada regulaarset toitumushinde määramist nii kinnisperioodi vältel kui ka esimestel poegimisjärgsetel nädalatel. Kui me näeme, et loomal on liiga suur kaalukadu, siis tuleb kindlasti muuta söötmisstrateegiat. Innatuse puhul on sageli kasutusel hormoonpreparaadid, eelkõige siis gonadoliberiinid (toimeaine valdavalt GnRH). Paraku annab nende kasutamine soovitud efekti siiski ainult sellisel juhul, kui looma terviseparameetrid on korras ja toitumushinne on adekvaatne.

Kõik sellised loomad tuleks läbi vaadata ka loomaarsti poolt, et teha kindlaks munasarjade ja emaka seisund. Kui leitakse kõrvalekaldeid, siis tuleb kõigepealt tegeleda nende probleemidega ja alles siis indutseerida innatsüklite teke. Sageli viib emakaprobleemidega tegelemine ka spontaansete innatsüklite tekkele ja looma on võimalik taas seemendada. Emakapõletike enim levinud tänapäevane ravimetoodika on prostaglandiinipreparaatide kasutamine, millega eemaldame munasarjas oleva kollakeha ja stimuleerime emakakontraktsioonide tekke, mis peaks soodustama põletikulise nõre väljutamise emakast. Prostaglandiini­preparaatide kasutamine viib sageli ka innatsüklite taastumiseni. Eeltingimus on aga kindlasti see, et toitumushinne peab olema vähemalt 2,75 palli. Samuti peaks olema välistatud kõik muud haigestumised (mastiit, jalgade, seedetrakti haigused jne). Kui looma emakas on korras, toitumushinne adekvaatne ja loom üldiselt terve ning poegimisest möödas üle 70 päeva ja inda pole täheldatud, siis oleks õige valida inna stimuleerimise ja sünkroniseerimise programmide kasutamine, mis peaks õigel kasutamisel andma tulemi vähemalt 50%.

Kasutusel on veel ka gestageenid (sünteetilist progesterooni sisaldavad tupespiraalid). Need paigaldatakse looma tuppe, spiraalist hakkab erituma progesterooni, mille tase organismis tõuseb ja nii tekitatakse organismi nn kunstlik kollakeha. Erinevad uuringud on näidanud, et selline kunstlikult tekitatud progesteroonitase aitab poegimisjärgselt paremini käivitada hormonaalse tasakaalu kesknärvisüsteemis oleva sigimiskeskuse (hüpotalamus ja hüpofüüs) ja sugunäärmete (munasarjad) vahel. Poegimisjärgselt innatutel lehmadel tekib peale spiraalide kasutamist ind. Eestis on hetkel saadaval kaks seda liiki spiraali, täpsemad kirjeldused kasutamise kohta annab spiraalidega kaasasolev juhend.