Kaks pead on parem kui üks

Vasikad on võimelised kiiremini õppima ja muutustega kohanema, kui neid peetakse kahekaupa. Kanadas Briti Columbia Ülikoolis tehtud katse tulemuste põhjal võib väita, et paarikaupa peetud vasikad saavad muutustega paremini hakkama ja õpivad kiiremini kui üksiksulgudes kasvanud vasikad.
Piimasöödal olevate vasikate individuaalsulgudes pidamine on laialt levinud pidamisviis nii Põhja-Ameerikas kui ka terves maailmas. Viimasel ajal on aga mitmed loomapidajad hakanud sellele pidamisviisile otsima alternatiive, mis võimaldaks vasikatel juba varases eas sotsiaalset läbikäimist oma karjakaaslastega. Briti Columbia Ülikoolis (BCÜ) korraldatud katse tulemuste kohaselt on paariviisi peetud vasikatel võõrutusstressi vähem ja paranevad ka nende hilisemad juurdekasvunäitajad.

Koos õpivad vasikad kiiremini

BCÜ kõige uuema uurimistöö kohaselt põhjustab üksiksulgudes pidamine noortel vasikatel suhtlemisvaegust. See võib ka seletada, miks grupis peetud vasikad arenevad ja kasvavad kiiremini kui üksikult peetud vasikad.

Uurimistöös jagati vasikad kahte gruppi, millest ühe grupi vasikaid peeti üksiksulgudes, teise grupi vasikaid aga paarikaupa ühes sulus, mis oli saadud üksiksulgusid eraldava vaheseina eemaldamise teel. Mõlema grupi vasikatele söödeti 3,8 liitrit piima kaks korda päevas, söötmiseks kasutati nipliga pudeleid. Vasikatel oli ka juurdepääs startersöödale, heinale ja värskele joogiveele.

Selleks, et testida vasikate õppimisvõimet, treeniti neid Y-kujulise lihtsa labürindiga. Vasikatel oli võimalik siseneda Y-labürindi mõlemasse harusse, millest ühes oli valge pudel piimaga ja teises tühi must pudel. Valges pudelis olev soe piim oli neile autasuks tehtud valiku eest, tühja musta pudeli juurde minekut aga “karistati” nende lühiajalise (mõne sekundi pikkuse) fikseerimisega, mil vasikatel ei olnud võimalik uuesti labürinti pääseda.

Pärast mõnepäevast harjutamist õppisid kõik vasikad käima ainult valge pudeli juures. Sellise lihtsa mustri õppisid vasikad küll kiiresti selgeks, kuid kaasaegses veiselaudas muutuvad “mängureeglid” sageli. Loomi aetakse uutesse sulgudesse, nende ratsioon ja karjakaaslased vahetuvad, ning paljudes farmides peavad loomad kohanema uute tehnoloogiatega, milleks on näiteks robotsöötjad ja -lüpsiseadmed.

Muutustega kohanemine

Selleks et testida vasikate kohanemisvõimet, vahetasid eksperimendi läbiviijad pudelid ära. Nüüd oli valge pudel tühi ning selle juures käimine tõi kaasa karistuse, musta pudeli juures käies sai aga vasikas autasuks paar sõõmu sooja piima. See tähendas, et vasikad pidid õppima tegutsema vastupidiselt eelnevalt õpitule.

Alguses oli kõigil vasikatel raskusi uute reeglitega kohanemisega ning individuaalsulgudes peetavad vasikad jätkasid sageli vale pudeli juures käimist, samal ajal kui paarissulgudes peetavad vasikad õppisid valima valdavalt õiget pudelit. Teiste sõnadega – üksiksulgudes peetud vasikad tegid pärast mängureeglite muutumist rohkem vigu kui paaridena peetud vasikad.

Ka varasemad katsed laboriloomadega on andnud sarnased tulemused: individuaalselt peetud loomad kohanevad aeglasemalt tavapärase keskkonna muutmisega.

Kõige lihtsamaks õppimise vormiks võib pidada harjumist – loomad harjuvad nt ümbritsevate esemetega ning aja jooksul nende huvi esemete vastu väheneb. Sisuliselt tähendab see looma võimet aja jooksul õppida mitte reageerima asjadele või olukordadele, mis ei kujuta loomale ohtu. Selleks, et testida, kuidas pidamisviis mõjutab piimasöödal olevate vasikate võimet harjuda uute asjadega, paigutati nii individuaalsulust kui ka paarissulust pärit vasikate sulgudesse punane söödasõim, mida vasikad ei olnud varem näinud. Loomulikult uurisid eri pidamisviisidest pärit loomad mõnda aega uut eset. Katset korrati mitmeid kordi ja üksiksulust pärit loomad käitusid iga kord nii, nagu nad ei oleks seda punast asja kunagi näinud, samal ajal kui kahekaupa peetud vasikad õppisid kiiresti söödaküna ignoreerima.

Eluaegne mõju

Miks peaksid vasikate õppimisraskused loomapidajatele üldse korda minema? Viimase ajani on vaid vähesed osanud oletada, et praegused vasikate pidamisviiside standardid põhjustavad vasikatele suhtlemisvaegust. Siiski on mõned farmerid nüüdseks hakanud aru saama, et vasikate pidamistingimustega on midagi valesti ja vasikad ei arene nii, nagu nad võiksid. Näiteks peaaegu alati paigutatakse võõrutatud vasikad grupisulgudesse, kus nad peavad õppima harjuma uue ümbrusega, teiste loomadega, söödaga jne. Varem tehtud uurimistööde tulemused on näidanud, et üksiksulgudes peetud vasikatel on raske kohaneda grupisulgu paigutamisega ning pärast uude keskkonda viimist kulutavad nad vähem aega söömisele ja nende kehakaalu juurdekasv on madalam kui paarissulgudes peetud vasikatel. Juhul kui loomadel jätkuvalt napib õppimisvõimalusi, siis suure tõenäosusega on nendega hiljem raskem hakkama saada. Käimas on uurimused selleks, et täpsemini välja selgitada, kuidas õppimisvõimaluste puudumine loomade edasist käitumist mõjutab ning kui vara tuleks vasikaid hakata paarikaupa pidama selleks, et saavutada soovitud positiivseid muutusi.

Seda, et mõnel juhul paraneb grupis peetud vasikate võõrutuseelne ja -järgne juurdekasv ning nad hakkavad tahket sööta tarbima varem, on teatud juba aastaid. See uus uurimus näitab nüüd, et paarissulgudes võõrutatud vasikad on kiiremad õppijad ja nad kohanevad paremini uue keskkonnaga tänu võimalusele omavahel suhelda.

Kuigi paarissulgudes või grupisulgudes pidamisel on vasikate arengu seisukohast rida eeliseid, kardavad paljud loomakasvatajad, et nii on haiguste leviku risk suurem. Paljud uurimistulemused kinnitavad, et paaris või väikestes gruppides (kuni 6 looma) peetud vasikate tervis on sama hea või isegi parem kui üksiksulgudes peetud vasikatel.

Siiski vajab see aspekt veel täiendavat uurimist, sest ka näiteks Kerli Raaperi Eesti Maaülikoolist on soovitanud pidada vasikaid kahel esimesel elunädalal üksiksulgudes (JKK piimaveiste infoleht detsember 2010).

Infolehe koostamisel on kasutatud internetiajakirjas Hoard's Dairyman avaldatud materjale.