Kas mastiit varastab teie äsjapoeginutelt toitaineid?

Kõik piimakarjapidajad teavad, et mastiidihaiged lehmad annavad vähem piima. Enamasti seostatakse piimakadu vaid kliinilist mastiiti põdevate lehmadega ning alahinnatakse subkliinilise mastiidi mõju piimatoodangu langusele.

Somaatiliste rakkude arv (SRA) 200 000 rakku milliliitris on tavaliselt tasemeks, millest alates lehm tunnistatakse mastiiti nakatunuks. Aastatepikkuste uuringute tulemused kinnitavad, et nimetatud tasemel on lehmade piimakadu juba vägagi märkimisväärne. 

Purina Animal Nutrition'i söötmisspetsialisti ja USA Wisconsini piimakarjade söötmisnõustaja Ron Munnekee arvates on aga huvitav asjaolu, et äsjapoeginute ja laktatsiooni varases järgus lehmade piimatoodangu kadu on tunduvalt suurem kui hilisemas laktatsioonijärgus olevatel loomadel. Ta võrdles 6 karja (~11 000 lehma) loomade esimeste poegimisjärgsete kontroll-lüpside tulemusi ja leidis, et täiskasvanud lehmad (2. laktatsioon ja vanemad), kelle kontrollpäeva SRA oli üle 200 000, andsid 7,7 kg piima vähem kui lehmad, kelle kontrollpäeva SRA oli alla 200 000. Esimese laktatsiooni lehmadel oli vastav näitaja 6,35 kg.

Tekib küsimus, et miks siis on äsjapoeginud lehmadel piimakadu nii suur? Kas põhjuseks võib olla asjaolu, et looma immuunsüsteem kasutab rohkem toitaineid, mida loom muidu kasutaks piima tootmiseks?

Teadlased on juba mõnda aega püüdnud välja selgitada toitainete kulu või “hinda”, mida immuunsüsteem reageerimiseks vajab. Organismi tunginud haigustekitaja tuvastamiseks ja hävitamiseks kulutavad immuunsüsteemi rakud väga palju energiat. Enesekaitsereaktsiooni aktiveerudes eelistavad immuunsüsteemi rakud glükoosi ning nad hakkavad seda hankima otse ümbritsevast keskkonnast. Nii tekib otsene konkurents piima tootmisega, sest organism kasutab piima sünteesi käigus laktoosi tootmiseks glükoosi. Mõned uurimistulemused näitavad, et aktiveeritud immuunsüsteem võib ära kasutada rohkem kui 1,8 kg glükoosi päevas.

Kuna paljude äsjapoeginud lehmade energiabilanss juba on negatiivne, siis energia, mida immuunsüsteem kasutab, on suure tõenäosusega energia, mis muidu oleks kulunud piima tootmisele.

Kuidas aga mõjutab SRA tõus üle 200 000 raku/ml laktatsiooni keskpaika (umbes 150 päeva laktatsiooni algusest) jõudnud lehmade toodangut? Kuna enamus lehmi peaks selleks ajaks olema negatiivsest energiabilansist väljas, siis kas ka nende piimatoodangu langus on võrreldav laktatsiooni alguse omaga? Ron Munnekee uuringu tulemused näitasid, et täiskasvanud lehmadel, kelle SRA oli 200 000 ja rohkem, oli piimatoodang 5. kontroll-lüpsil vaid 2,7 kg madalam kui neil, kelle SRA oli alla 200 000 ning esmaspoeginute vastav näitaja oli 2,3 kg.

Äsjapoeginud lehma 6,3–7,7 kilone piimatoodangu langus on piisav, et pälvida enamuse piimakarjakasvatajate tähelepanu, eriti seetõttu, et on teada nigela laktatsiooni alguse negatiivne mõju kogu laktatsiooni toodangule. Siiski sõltub äsjapoeginute grupi keskmine toodang ka sellest, kui suurel osal loomadest on esimesel kontroll-lüpsil SRA üle 200 000. Erinevates karjades võib see näitaja olla väga erinev. Uuringus osalenud kuues karjas oli esmaspoeginuid, kelle SRA esimesel kontrollpäeval ületas 200 000, keskmiselt 14% ja vanemaid loomi keskmiselt 18%.

Järgmised küsimused, millele uurija püüdis vastust leida, puudutasid SRA taset, millest alates lehmade piimatoodang tegelikult langema hakkab ning milline on somaatiliste rakkude tase, mis immuunsüsteemi aktiveerib.

Neile küsimustele vastuse saamiseks grupeeris ta nii noored kui vanemad lehmad vastavalt SRA-le sammuga 50 000. Ta leidis, et märkimisväärne piimakadu mõlemas vanuserühmas algas juba alates tasemest 50 000 rakku/ml ning et piimatoodang jätkas ühtlast langust ka igas järgmises kõrgema SRAga grupis.

SRA rakku/ml                          Piima lehma kohta kilodes

                                       1. laktatsioon             2. laktatsioon

<50 000                          30,8                               49,0

50 000–100 000             28,1                               43,5

100 000–200 000           25,8                                38,1

>200 000                        22,7                                35,8                                

See näitab, et mastiit võib mõjutada oluliselt suurema hulga lehmade piimatoodangut kui esmapilgul tundub.

Näiteks uuringus osalenud karjades oli peaaegu poolte lehmade piima SRA esimesel kontroll-lüpsil suurem kui 50 000.

Kindlasti on ka muid tegureid, mis põhjustavad piimatoodangu langust. Mastiidi puhul on teada, et see hävitab piimanäärmete epiteelirakke või vähendab nende efektiivsust. Ka on teada, et nii subkliiniline ketoos kui ka hüpokaltseemia pärsivad immuunsüsteemi toimimist. Nii võib lehm mingil määral piima kaotada ainevahetusprobleemide tõttu, mis samuti nõrgestavad ta immuunsüsteemi, mis omakorda muudab looma vastuvõtlikumaks mastiiditekitajate suhtes.

Järjest selgemaks on saanud, et lehmale eduka laktatsiooni tagamiseks tuleb minimeerida glükoosi kogus, mida kulutab äsjapoeginud lehma immuunsüsteem. See aga on küllaltki keeruline, sest lehma ainevahetuse prioriteediks on eelkõige varustada immuunsüsteemi vajaliku “kütusega” selleks, et puhastada organism sissetunginud haigustekitajatest. Nimelt on evolutsiooni käigus välja kujunenud süsteem, mis eelistab ellujäämist piima tootmisele.

Uuemad karjades tehtud uuringute tulemused on näidanud, et karja SRA tase on üks neist teguritest, mis kõige enam mõjutab ettevõtte majandustulemusi. Tänu pikki aastaid kestnud uurimistööle ja piimakarjakasvatajate koolitamisele on nüüdseks aga võimalik mastiiti ravida ja ennetada. Mastiiditõrje programmi rakendamine karjas ei ole kunagi lihtne, kuid sellest saadav positiivne tulemus on kindlasti seda vaeva väärt.

Infolehe koostamisel on kasutatud internetilehel www.progressivedairy.com avaldatud materjale