Ketoos: ravige seda õigesti

Kõikide ketoosijuhtude tekkemehhanism ei ole sama ja seetõttu sõltub ravi tulemuslikkus sellest, kas haigete lehmade diagnoosimisel eristatakse kahte erinevat tüüpi ketoosi.

Söötmise füsioloogia spetsialist dr Heather White Wisconsini Ülikoolist on uurinud ketoosi kahte selgesti eristuvat vormi, millest I tüüpi ketoos on enamasti kliiniline ning tekib hiljem, ja II tüüpi ketoos, mis tekib varem ning on tüüpiliselt subkliiniline.

Dr White`i sõnade kohaselt on haigestunud looma eduka ravi eelduseks lehma ainevahetuse toimimise ja protsessidele reageerimise mõistmine. Kui varem pandi kõik ketoosijuhtumid ühte patta ja neid raviti sarnaselt, siis nüüdseks on leitud, et sõltuvalt ketoosi ilmnemise ajast on haiguse kulg erinev ja erinevad ketoosijuhud vajavad erinevat ravi.

Rasvunud lehm versus kõhn lehm

Kliinilist või subkliinilist ketoosi põdevate lehmade diagnoosimiseks on vereanalüüs kõige täpsem viis, ning kinnislehmade ja äsjapoeginute hoolikas jälgimine on kindlasti abiks potentsiaalsete haigestujate leidmisel.

Dr White kirjeldab I tüüpi ketoosi kui tüüpiliselt kliinilist haigust, mis ilmneb kolm kuni kuus nädalat pärast poegimist ehk umbes samal ajal, kui lehm saavutab maksimaalse piimatoodangu. Need lehmad, kelle vere beeta-hüdroksübutüraadi (BHB) tase on üle 3,0 millimooli (mmol) liitri kohta, on üldjuhul väga kõhnad. Põhimõtteliselt on need lehmad, kes lüpsavad oma kehavarude arvelt ja teevad seda natuke “liiga hästi”. Üldjuhul on need kõrgetoodangulised loomad, kes küllaltki lühikese ajaga kaotavad märgatavalt kehamassi, kuna kasutavad piima tootmiseks organismi rasva- ehk energiavaru.

II tüüpi ehk üldjuhul subkliinilist ketoosi põdevate lehmade vere beeta-hüdroksübutüraadi (BHB) tase jääb dr White`i hinnangul 1,2–3,0 mmol/l piiridesse. Vastupidiselt I tüüpi ketoosi põdevatele lehmadele on need loomad sageli ülesöödetud ja kinnisperioodil ning poegimise ajal liiga heas toitumuses. Ketoos tekib neil pärast poegimist esimese kahe nädala jooksul ning võib kulgeda sellisel kujul või areneda kliiniliseks ketoosiks.

Valige õige ravi

Dr White`i uurimistöö näitab, et need kaks ketoosi tüüpi mõjutavad lehma ainevahetust erinevalt ja seepärast on oluline ravida lehmi vastavalt sellele, mida nende organism vajab. II tüüpi ketoosi korral on veres glükoosi ja insuliini tase juba tõusnud, I tüüpi ketoosi puhul see aga nii ei ole. I tüüpi ketoosis lehmal on vere glükoosisisaldus madal ja talle mõjub täiendav energiaannus hästi. White soovitab kliinilises ketoosis lehmadele 3–4 päeva manustada lisaks propüleenglükoolile ka glükoosi. Kindlasti ei tohiks glükoosi kogusega liialdada, sest liiga palju glükoosi korraga mõjub loomale hoopis negatiivselt. Kui loomal on vere glükoositase liiga kõrge, siis saab maks signaali lõpetada glükoosi sünteesimine. Kui maks on sellise signaali saanud ning iseseisva glükoosi sünteesi peatanud, siis järgmine kord vere glükoositaseme langedes tekib loomal organismis järsk glükoosivaegus. Glükoosi optimaalne kogus on vajalik selleks, et aidata looma ja hoida ta maks normaalselt funktsioneerivana. Suurema koguse manustamine on äärmiselt riskantne, sest tõenäosus, et looma maks lõpetab iseseisva glükoosisünteesimise, on väga suur. Ravi eesmärk peaks olema abistada looma, et ta suudaks ise end aidata ilma maksa ainevahetust peatamata.

Subkliinilise ketoosi korral tuleks eelistada vaid propüleenglükooli manustamist, sest nende lehmade vere glükoositase juba on kõrge. Propüleenglükool on efektiivne, sest sunnib maksa seda glükoosiks muutma. See hoiab maksa aktiivsena ja ergutab looma ainevahetust reguleerivaid mehhanisme.

Ketoosi vältimine

Dr White`i hinnangul kannatab kas kliinilise või subkliinilise ketoosi tõttu mingil eluperioodil USA piimakarjades 20–45% lehmadest. Ravimata jätmisel võivad mõlemad ketoosivormid põhjustada tõsiseid tagajärgi. Tõenäosus, et ketoosis lehmad esimese 30 päeva jooksul pärast poegimist karjast välja viiakse, on 50 korda suurem kui tervete loomade puhul. Neil, keda ei praagita, esineb märgatavalt sagedamini libediku paigalt-nihkumist, toodangu langust ja sigivusprobleeme. Rutiinne loomade testimine aitab varem tuvastada haigeid loomi ja valida õige ravi. Ketoosihaigete loomade leidmiseks soovitab dr White veretesti, mille täpsus on ~95%. Ta soovitab testida loomi üks kord nädalas ja kontrollida kõiki loomi, kellel on poegimisest möödas 5–20 päeva. Kõrge ketoosi sagedusega karjades soovitab dr White testida loomi kaks korda nädalas.

Oma uurimistöö käigus on dr White täheldanud ketoosijuhtude väga suurt varieeruvust karjas. Näiteks ühes suures karjas kõikus kliiniliste või subkliiniliste haigustunnustega loomade arv katseperioodil 10-st kuni 25 protsendini. Haigusjuhtude nii suur kõikumine kinnitab, et ketoosihaigete loomade avastamiseks karjas peab testimine olema jõuline ja järjekindel.

Hea uudis on see, et ketoos on haigus, mida on võimalik kontrollida.

Ketoos mõjutab karja tootmisnäitajaid ja majandustulemusi väga suurel määral, kuid siiski on isegi neis karjades, kus ketoos on suureks probleemiks, sagedase ja regulaarse testimise ja õige raviga võimalik olukord kontrolli alla saada.

 

Infolehe koostamisel on kasutatud internetiajakirjas Progressive Dairyman avaldatud materjale