Kliiniline mastiit
Piimakarjakasvatajatele toob mastiit endaga kaasa majandusliku kahju, mis on tingitud saamata jäänud piimast, loomade enneaegsest praakimisest, ravikuludest ja lisatööst ning pole ette näha, et udarapõletikke oleks karjas võimalik täielikult vältida. Siiski on neid võimalik kontrollida ja hoida mõistlikul tasemel.
Mastiit jaguneb olemuselt kliiniliseks ja subkliiniliseks mastiidiks. Subkliinilise põletiku korral puuduvad loomal nähtavad haigustunnused, kliinilise mastiidi korral on aga haiguslikud muutused märgatavad nii looma udaras kui piimas. Haigustekitajad võivad põhjustada tõsiseid probleeme nii üksikutele lehmadele kui tervele karjale.
Rohkem kui 95% juhtudest on mastiidi põhjuseks haigustekitajate tungimine looma organismi. Haigustekitajad sisenevad udarasse nisakanali kaudu, sealt liiguvad nad edasi sügavamale piimanäärme kudedesse. Põletik võib esineda nii üksikutes alveoolides kui ka kogu udaraveerandis. Looma organism reageerib erinevatele haigustekitajatele erinevalt, sõltudes nii haigustekitajast kui konkreetsest loomast. Kui ühel loomal põhjustavad haigustekitajate ainevahetusprotsessis vabanevad toksiinid ägeda udarapõletiku, siis teistel loomadel ei pruugi ilmneda mingeid haigustunnuseid.
Sümptomite põhjal on praktiliselt võimatu kindlaks teha, millise haigustekitajaga on tegemist. Seepärast on looma efektiivseks ravimiseks kõikidel haigusjuhtudel oluline kindlaks teha konkreetne patogeen.
Kliiniline mastiit võib alguse saada kahel viisil. Esiteks võib põhjuseks olla otsene infektsioon ehk haigustekitaja sattumine looma organismi. Teiseks võivad põhjuseks olla organismis peidetult olemas olevad bakterid (subkliiniline mastiit), mis teatud tingimustes, näiteks looma vastupanuvõime langedes aktiveeruvad ja ilmnevad kliinilise mastiidi tunnused. Aeg haigustekitajate tungimisest organismi kuni mastiidi kliiniliste tunnuste ilmnemiseni võib olla väga lühike (sageli alla 24 tunni) ja see sõltub bakterite tüübist, nende hulgast ja looma vastupanuvõimest.
Mastiiditekitajad on alati looma ümbritsevas keskkonnas ja tema organismis olemas ning need võib jagada 4 gruppi:
Lehma organismis peituvad, enamastiStaphylococcus aureus ja Strptococcus agalaktiae. Peamiseks nakkusallikaks on looma nakatunud udaraveerandid, haigustekitajate levik loomalt loomale toimub peamiselt lüpsiga. Seda tüüpi bakterid on hästi kohastunud eluks lehma udaras ja sageli põhjustavad nad subkliinilist mastiiti, mis muutub krooniliseks. Sellised infektsioonid põhjustavad karjas suurt majanduslikku kahju ning neid on väga raske ravida.
Keskkonnast pärinevad, peamiseltstreptokokid ja kolibakterid, mida leidub suurte kolooniatena sõnnikus, allapanus ja söödas.
Oportunistlikud bakterid. Sellesse gruppi kuuluvad peamiselt stafülokokid (välja arvatud Staph. aureus), kes elavad nisade pinnal, aga ka lüpsjate kätel. Võimaluse tekkides tungivad need bakterid nisasse ja asuvad paljunema. Enamusel lehmadest on selliste haigustekitajate osas piisav vastupanuvõime ja nad üldjuhul ravi ei vaja.
Teised mastiiditekitajad. On veel rida patogeene, mis võivad mastiiti põhjustada, kuid neid esineb väga harva. Selliste haigustekitajate hulka kuuluvad pärmiseened, Bacilluse liigid, Serratia liigid, Pasteurella liigid ja Prototeca liigid.
Mastiiti põhjustavad bakterid
|
Nimi |
Peamised elukohad |
Bakterite leviku aeg, allikas ja edasikandjad |
Tagajärg |
Profülaktika ja ravi |
Märkused |
|
Streptococcus agalactiae |
Ainult udaras, nisakanalites. |
Lüpsi ajal. Kantakse edasi nisakannude, käte, udaralappidega. |
Kõrge somaatiliste rakkude arv, palju kliinilisi mastiite. |
Lüpsihügieen, penitsilliinipreparaadid. |
Kari on võimalik haigustekitajast puhastada. |
|
Streptococcus dysgalactiae |
Udarakude, udara nahk, suguorganid, naha vigastused. |
Lüpsi ajal. Kantakse edasi lüpsiseadmete, käte ja udaralappidega. |
Kõrge somaatiliste rakkude arv, kliinilised ja subkliinilised mastiidid. |
Ravi antibiootikumidega. |
|
|
Streptococcus uberis |
Looma nahk, mokad, udarakude ja udarapind, keskkond. |
Lüpsi ajal ja lüpside vahel. Kantakse edasi loomade omavahelise kontaktiga. |
Sagedased subkliinilised, harvem kliinilised mastiidid. |
Ravi antibiootikumidega, ka kinnislehmadel, lauda hügieen. |
Nisade deso on hea profülaktika. |
|
Stafülokokid
Stafülokokid va Staph. Aureus |
Udara nahk, nisad, peidetud infektsioonikolded.
Naha marrastused, nisakanal. |
Haigustekitajaga saastatud piim ja käed. | Nn sinine udar. Põletikud mõnikord kroonilised.
Hüplev somaatiliste rakkude arv, palju subkliinilisi mastiite. |
Antibiootikumide süstimine udarasse ja nisakanalitesse. | Sageli allub aureuse-penitsilliinile, pikaajaline ravi.
Oluline õige haigustekitaja tuvastamine. |
|
Kolibakterid, eriti E. Coli |
Allapanu, sõnnik, sööt, vesi. |
Sagedasem nakatumine toimub lüpside vahel, poegimisel ja esimesel laktatsioonikuul. Bakterid tungivad nisakanalisse lüpsi ajal. |
Tõsine infektsioon, millega kaasneb looma üldise toonuse langus, vahel ka nn sinine udar. |
Võimalikult kiire kombineeritud ravi, süstid udara-veeranditesse ja lihastesse. |
Kaasneb suur piima-toodangu langus. Parim profülaktika on puhas laut. |
|
Arcanobacterium pyogenes |
Haavad ja haavandid, limaskestad ja suguorganid. |
Vigastatud nisad, kantakse edasi ka kärbestega. |
Väga tõsine nakkus, tunnuseks haisev eritis. Loomad loiud ja isutud. |
Profülaktikana pestitsiidide kasutamine laudas ja selle ümbruses. Efektiivne ravi puudub. |
Enamasti haigusjuhud kuumal ajal, liivase pinnasega jalutusaladel ja karjamaal. |
Artiklis on kasutatud ajakirja VEEPRO MAGAZINE materjale.
