Kui silos on võihape

Külm ja niiske vegetatsiooniperiood ja koristusaeg on täiendavaks väljakutseks kvaliteetse silo tootmisel. Soovitust madalam kuivaine- ja suhkrusisaldus ja mullane haljasmass on põhjused, miks osa silosid on halvasti fermenteerunud ning sisaldavad võihapet.

Võihape ehk butaanhape on tugev hape, seda sisaldav silo on terava lõhnaga, mis "kleepub" väga hästi käte külge. Võihapet sisaldav silo on erkrohelist värvi ja seda on silohoidlas lihtne eristada õigesti fermenteerunud silost.

Silo võihappesisaldust määratakse söödalaborites, kuid õige pildi saamiseks on oluline, et söödaproov iseloomustaks söödetavat materjali võimalikult täpselt. Enamasti ei sisalda kogu silohoidlas olev sööt võihapet võrdses koguses, vaid pigem paikneb selline silo kihtidena. Täpsemate tulemuste saamiseks võiks päevase silokoguse esmalt söödamikseriga läbi segada ja siis sellest võetud proovid laborisse saata.

Isegi minimaalse võihappesisaldusega söödaproov näitab, et silo on halvasti fermenteerunud ja sellise silo söötmine võib põhjustada loomadele probleeme. Üldiselt kehtib rusikareegel, et lüpsvad lehmad ei tohi võihapet saada rohkem kui 50 grammi päevas.

Võihapet sisaldava silo söötmine võib loomadel vähendada kuivaine söömust ja selle tulemusena põhjustada piimatoodangu langust. Uurimistulemused kinnitavad, et võihapet sisaldava silo pikaajaline söötmine põhjustab piima rasvasisalduse langust ja aeglasemat juurdekasvu. Samuti seostatakse piimalehmadel laminiidijuhtude sagenemist sellise silo söötmisega. 

Kinnislehmadel ei tohi päevane võihappekogus olla suurem kui 20 grammi, sest võihape konverteerub beeta-hüdroksübutaanhappeks (BHBA), mis suurendab lüpsma tulnud lehmade ketoosiriski. Seepärast tuleks vältida isegi minimaalses koguses võihapet sisaldava silo söötmist kinnislehmadele.

Kui siiski on koresööda valmistamine ebaõnnestunud ja võihappega silo on vaja sööta, siis on soovitav seda "lahjendada" kvaliteetse siloga. Ettevaatuse mõttes ei tohiks halva silo osakaal ületada 10% (arvutatud silode kuivainesisalduste põhjal).

Halva olukorra positiivne pool on siiski see, et kuna võihape on tugev hape ja seda sisaldava silo pH on madal, siis hapniku juurdepääsu korral see üldjuhul ei rikne ega kuumene.

Paljud loomapidajad, kes on sunnitud võihappega silo kasutama, lõikavad/murravad silovirnast lahti järgmise päeva silokoguse ja lasevad sellel üle öö tuulduda. Kuna võihape kuulub lenduvate rasvhapete hulka, siis nii lendub sellest atmosfääri kuni 50%.

Et madala kvaliteediga silo kasutamise vajadust ei tekiks, on oluline teada millised tegurid käivitavad silos võihappelise käärimise. Eelkõige on soodustavaks teguriks liiga märg haljasmass. Kui silomassi kogumisega oodata, kuni taimede niiskusesisaldus on langenud alla 60%, suurendab see soovitud piimhappelise käärimise tõenäosust.

Taimemassi kõrgem suhkrusisaldus kiirkäivitab silo piimhappelise käärimise protsessi. Päikesepaiste suurendab taimede suhkrusisaldust nii enne kui ka pärast niitmist. Niitmine pilvise ilmaga või pärast mitut pilvist päeva vähendab taimede suhkrusisaldust.

Kitsastesse ja paksudesse vaaludesse niitmine vähendab samuti taimede suhkrusisaldust, sest vaalu põhja jäänud taimedes ainevahetus ei lõpe ja nad põletavad energia saamiseks suhkruid.

Laiades vaaludes on päikeseenergia neeldumiseks suurem pind, mis võimaldab taimerakkudel jätkata fotosünteesi, mis tõstab taimede suhkrusisaldust. Lisaks vajab see protsess vett, mistõttu aitab kaasa taimede närbumisele/ kuivamisele.

Silomassi sattunud pinnas toimib käärimisprotsessis puhvrina. Puhverdatud fermenteerumine aeglustab silo pH langemist, mis omakorda annab võihapet tootvatele bakteritele eelise ja ülekaalu piimhappebakterite ees.

Niiduki terade kõrguse õige seadistus (saapa ülemine serv) ja õige niitmiskõrgus ning rootorniidukitest (nende terad toimivad propelleritena ja tõstavad maapinnalt mulla üles) hoidumine aitavad vähendada pinnase silosse sattumist. Liivastelt aladelt koristamisel tuleks olla eriti tähelepanelik, et vältida pinnase sattumist silomassi. Söödalaborite analüüside tulemuste põhjal on silode keskmine toortuha (mulla) sisaldus keskmiselt 8–10%. Sellest tasemest kõrgem näitaja tõstab silo võihappelise käärimise tõenäosust. Kui silo toortuha sisaldus on näiteks 15%, siis tähendab see, et koristamisel on silosse sattunud ~50 kg mulda ühe tonni haljasmassi kohta. Sellisel juhul ei tasu ka imestada, et silo käärimine on toimunud vales suunas.

Toortuha sisaldus on suurem ka juhul, kui niidetud taimed on jäänud vihma kätte, eriti siis kui niidetud on väga madalalt, sest pritsmetega satub taimedele ka arvestatavas koguses mulda. Lisaks sellele langeb pikemal närvutamisel taimedes suhkrusisaldus.

Üheks võimaluseks kindlustada oma loomadele kvaliteetne silo on lisada silomassile konservandina piimhappebaktereid, mis aitavad tõsta silomassis loomulikult “pesitsevate” piimhapet tootvate bakterite arvu ja juhtida käärimist õiges suunas.

Ka hapete, näiteks propioon- või bensoehappe lisamine märjale rohumassile alandab kiiresti selle pH-d, kindlustades nii piimhapet tootvatele bakteritele sobiva keskkonna. Nende konservantide lisamine aitab kompenseerida ka taimede madalamat suhkrusisaldust ja neutraliseerida silosse sattunud mulda. Meeles tasub pidada, et 50 kilo mulla tasakaalustamiseks on vaja vähemalt 1 kilo silokonservanti.

Rohumassi õige kuivainesisaldus, kõrge suhkrusisaldus, madal toortuha (mulla) sisaldus ja kvaliteetse konservandi kasutamine on eeldused, mis aitavad vältida silo võihappelist käärimist. Kui see aga siiski juhtub, tuleb siloproovide põhjal kalkuleerida sellise silo kogused nii, et päevane võihappekogus piimalehmadele kindlasti ei ületaks 50 grammi ning kinnislehmadele 20 grammi.

Infolehe koostamisel on kasutatud internetilehel Progressive Dairyman avaldatud materjale