Kuidas endistel aegadel loomi ravitseti

Lähenemas on jõuluaeg ja aastavahetus. See on aeg, millal vaadatakse tagasi olnule ja tehakse plaane tulevikuks. Ehk on loomakasvatajatel abi mõnest vanast nõksust või nipist ka tänapäeval.

Tervisehädade puhul võiks edaspidi ju kasu olla sellistest näpunäidetest:

Kui lehm punast kuseb, siis võta seitse lepa keppi, löö igaühega kolm korda lehmale piha pääle, küll ta siis terveks saab. Lehma punakuse tõbi arvatakse sellest tulevat, kui karjatsed lehma pihlakakepi ehk -vitsaga on löönud.Looma põdurust kaotab ka kasetohkudega keedetud vesi ära.(Halliste kihelkond)

Kui tsial olli atla, katsipäidi läits kaal paistuma, lasti sabaotsast kolm tilka verd, lasti leevä pääle, anti tsiale. (Rõngu kihelkond)

Kui piim halb on, lüpstakse ristati tagumiste jalgade sõrgade peale ja antakse lehmale oma piima juua.

Koduloome pidi kuival ajal kohitsema, et haavad mädanema ei läheks. (Tartu-Maarja kihelkond)

Inimese käsnu ja lehma nisa pääl olevaid käsnu saab nii kaotada: kartuli lible võtta, hanisulega augukesed sinna sisse pista ja siis lible räästasse panna. Kui kartuli lible ära kuivab, siis kuivavad ka käsnad ära.

”Mina olin Purikal karjas, nii 15-16-aastane, ja uss nõelas lehma ära. Siis oli õue pääl pika haina väikse kollase õilme otsan, võteti tuud. Nee olli ussihaina, tambiti lämmele - pehmes, siis seda löga pandi pääle. Ruttu võtt paistetuse ära.” (Karula kihelkond)

Üts naine läts naabritallo ja ütel pernasele: "Mul om lehm haigõ, är kaehtõt. Kusõ' no sa kah siiä' viha pääle, kaeh, ku saa terves!" Esi' mõtõl, et naabripernane om lehmä är kaehtanu. (Rõuge kihelkond)

Tõist moodi ära arstimine. Võta looma seljast seitse täie, seo nad villase riide sisse kimpu, pane püssi sisse ja lase vastu taevast ülesse, öeldes: "Kes nad nõidunud, sellele nad mingu!" Küll nad siis kaovad.

Kui loom põduraks jääb, ei söö ega joo enam, siis tee kasetohu pääle seitse viienurgelist risti, vajuta sellega loomale otsaette ja ristluude pääle. Ütle isi: "Jumal andku sulle ilu!" siis hakkab loom kohe sööma.

Suure neljapäeva hommikul tuleb härja mune pesta, siis leiab suvel palju kanapesi.

Kui lehm puseb tõist lehma, sis peab üte tüki leiba võtma ja ütese korda pika tahilise nõglaga läbi leva pistma, aga esi ei tohi mitte häälega lugede: üits, kaits jne., vaid mõttega ja sis lehmale süüva andma, siis saab lehm terves. (Halliste kihelkond)

Kui vanasti karja esimest korda kevadel välja aeti, pani perenaine kirve laudaläve alla. Ise seisis kõrval ja vaatas, kuidas kari laudast välja tuli, kuni ta lausus:
"Täna mõtsa, homme kodu, kõik üte kõrraga.
Kui nii tehti, siis oli alati hää karjaõnn.

Kui tahad, et kana kõik munad välja hauduks, siis pane kana õhtul karja kojutuleku ajal hauduma ja ütle sealjuures kepiga kanale vastu perset lüües kolm korda: "Kari kodu, kari kodu, kari kodu." (Kambja kihelkond, Vana-Kuuste)

Kui võõras inimene, kellele perenaine oli oma põrsaid näidanud, põrsad ära nõidus, siis võeti tarvitusele vahendid, millega nõidus kõrvaldati. Kui võõras käis toas, siis pidi perenaine pärast võõra lahkumist pühkima puru, kus võõras kõndis, anumasse, kõrvetama seda ja panema siis sea söögisse. Kui aga võõras toas üldse ei käinud, siis pidi võetama kohalt, kus võõras seisis õlgi ja viskama neid kolm korda sea moldi. (Nõo kihelkond)

Palmipuudepühal peksti urvaokstega ka loomi, kes olid kõhnad, lüües neile kolm korda seljale, öeldi sealjuures: "Saagu terveks. Kõik hädad ja haigused kadugu; ja olgu ilusad ja siledad kui urvad." (Otepää kihelkond, Palupera)

Kui lehm hästi piima ei annud või oli tal midagi muud viga, siis olnud ära nõiutud. Arstimiseks viidud lehm tare akna taha ja saba pantud lina kolgitse vahele. Taotu nagu linugi, siis teine tarest küsinu: "Mis sa tiid sääl?" Sabakolkija vastanud: "Nõida kolgi." Tarest küsitud uuesti: "Mis aig nüüd on?" Kolkja vastanu: "Vanakuu kuju aig, rii rõnga ratta aig." Ja siis pidi nõidus lehmast kadund olema. Kas lehm siis paremaks saama sai või mitte ta vähemalt enam ei olnud nõiutud. (Puhja kihelkond, Kavilda)

Kui perenaisel vasikas lauta sündis, siis läks perenaine ja toppis sellele heinu ja jooki suhu, ise aga sõnus: "Suure lõõriga sööma ja laia lõõriga jooma." Selle pääle pidi hästi hea sööja ja jooja see vasikas olema.

Kui lehmal piim venivat, sis võivat sedaviisi arstida: lüpsa piima lusika sisse ja tõsta lehma saba üles ja viska saba alla, ise ütle: "Seh, söö oma jagu ära." (Räpina kihelkond, Veriora)

Kui lehma' ärä es ole käinu pulli man, sis meheema rääkis, et võtta 9 peotäit uudsejahu ja sööta lehmale sisse, sis nakkas pulli mano tahtma. (Räpina kihelkond, Kahkva)

Kui lehmad sugugi piima ei taha anda, peaks ehk lauta videokaamerad üles panema või ise valvesse minema, sest muidu võib probleemi lahendamine lausa võimatu olla:

Üks perenaene söötnud lehmi tubliste, aga saanud piima sellegipärast väga väha ning see vähane saak olnud päälegi vesine. Kaebanud naabri perenaestele oma häda. Ka need ei täädnud mingisugust head nõu anda. Läinud siis targa juure. Tark õpetanud: "Mine hästi vara koidu aeal lauta, siis saad kurjategija kätte, kes sinu lehmade udarad tühjaks imeb." Läinud siis perenaene hommiku vara lauta ja näinud, et pääsuke oma nokaga lehma nisast piima imeb. Haaranud siis pääsukese kinni, see kohe paluma: "Ära puudu, ära puudu, ära puudu! Olen sinu vihaline naabritalu perenaene, lase lahti, ei tule ilmaski enamb." Perenaene lasknud siis pääsukese lahti, ta süda saanud palve läbi haledaks. Sestsaadik saanud perenaene piima tubliste ega ole enamb lehma udarad kunagi tühjad olnud. Ka elanud nad siis naabriperenaesega surmani heas sõpruses. (Rõuge kihelkond, Tsooru)

Ka loomale nimepanek on tähtis toiming, kus ammusest ajast on kasutusel järgmine valem:

Kui sul vasikas ja tahad vasikast lehma kasvatada, siis paned talle nime. Ära pane vasikale nimi karva järgi, vaid päivä järgi - kui päeva nimi paned, siis hästi kasvab, kui karva nimi, siis kaotas. Kui esmaspäeval tuli ilmale siis - Eesik, kui teisipäev - Teesik, kui kolmapa, siis Kolmik, neljapa - Nelli, reede - Roosa, laupa - Liisa, pühapa - Pühik. (Võnnu kihelkond)

Kui aga oma loomadega laadale või näitusele plaanite minna, siis tasuks meeles pidada, et:

Kui loomaga laadale lähed, siis tee nii hommikusöögi juures: võta kolm pala leiba, tõmba omal vasaku põlve alt parema õlani, ja paremast põlvest vasaku õlani: "Meele järel pead olema omal ja võõral ja igaühele. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen," ütle ja anna see kolm pala leiba loomale sisse. (Paistu kihelkond, Tuhalaane)

Kui võõras looma vaatab ja kiidab, siis peab tasa ütlema: "Sita sul keele pääle!" Muidu kahetseb looma ära.(Paistu kihelkond)

Ja muide, isegi kolhoosiajast oleks meil mõndagi õppida:

Luupainajad tulid loomadele pärast seda, kui mõni kuri inimene vaatas sellele loomale kurja silmaga. Selle arstimiseks viidi sool rahvaarsti poole, see luges soolale sõnu peale. Pärast seda anti see sool lehmale, kui olid näiteks lehmal luupainajad. Söömise ajal laotati lehmale riie peale ja riidele riputati kuuma tuhka. (Urvaste, Võidulipu kolhoos)

Infolehe koostamisel on kasutatud internetiavarustes avaldatud materjale.