Kuidas vältida libediku paigaltnihkumist piimaveistel

Valdav osa piimaveiste terviseprobleeme ja nende ravile tehtud kulutusi langeb laktatsiooni algusesse esimesele kolmekümnele poegimisjärgsele päevale.

Pidamisel ja söötmisel võib olla väga suur mõju kinnislehma terviseriskide maandamisele poegimisperioodil. Energia, kiu, proteiini ja mõnede mineraalainete (eriti kaltsiumi ja selle imendumist ja ainevahetust mõjutavate ainete) söömusel on oluline osa ainevahetushaiguste riski vähendamisel.

Lisaks ainevahetushaigustele on ka libediku paigaltnihkumine terviseprobleem, mis tekib peamiselt just kahel esimesel poegimisjärgsel nädalal. Libedik on üks neljast mäletsejate liitmao osast, mida nimetatakse ka pärismaoks. Normaalselt asub libedik paremal pool, roidekaare taga, kõhuõõne alumises kolmandikus.

Kolm tõenäolist stsenaariumit, mis võivad viia libediku paigaltnihkumiseni, on järgmised:

  1. Poegimisel kaotab lehm umbes 10–12% oma kehakaalust (vasika, platsenta ja vedelike kaal kokku). See järsk kaalukaotus koos madala kuivaine söömuse ja vatsa madala täitumisega tekitavad kõhuõõnes “vaba“ ruumi, mis annab seal paiknevatele organitele võimaluse ära liikuda oma normaalsest asukohast.
  2. Selleks et rahuldada laktatsiooni algusega järsult kasvanud energiavajadust, suurendatakse jõusööda osakaalu ratsioonis. Koos jõusöödakoguse suurenemisega suureneb lenduvate rasvhapete vool libedikku, mis võib pärssida libediku motoorikat.
  3. Hüpokaltseemia ehk vereseerumi madal kaltsiumisisaldus, kas siis kliiniline (paljudes karjades kuni 5% lehmadest) või subkliiniline (võimalik, et kuni 50% lehmadest keskmisena) vähendab toonust silelihastel, mis aitavad libedikku oma kohal hoida.

Kõik need stsenaariumid, mis värskeltpoeginud lehmade puhul kehtivad, on tõenäoliselt omavahel seotud ning võivad suurendada libediku paigaltnihkumise riski.

Kõrgema poegimisjärgse libediku paigaltnihkumise riski tasemega on lehmad, kellel poegimiseelsel perioodil on madal kuivaine söömus, kõrge kehakonditsiooni skoor ja esterifitseerimata rasvhapete (NEFAde) kõrge tase veres.

Poegimisperioodil on kõigil loomadel kuivaine söömus pigem madal ja libediku paigaltnihkumise oht suurem. Suvel kuumal ajal kõrge õhuniiskuse tingimustes on loomadel kuivaine söömus pärast poegimist veelgi madalam ning libediku paigaltnihkumise oht suurem kui loomadel, kes poegivad jahedamal aastaajal.

Libediku paugaltnihkumise põhjuseks lehmadel pärast 60. lüpsipäeva on tavaliselt:

  • vatsa madal pH, mis on tingitud koresööda kvaliteedi või heksli pikkuse muutustest,
  • ratsiooni muutused. Ratsiooni kiusisaldus on liiga madal,
  • sööda segamise ja/või jagamise eest vastutav töötaja on vahetunud,
  • söödamikser või kaalud ei ole töökorras.

Libediku paigaltnihkumise diagnoosimine

Umbes 80–90 protsendil juhtudest on libedik liikunud üles vasakule kõhuseina ja vatsa vahele. Siiski esineb ka juhtumeid, kui libedik liigub üles paremale ning mõnikord võib ka keerduda. Viimati nimetatud olukord on eriti ohtlik, sest libediku verevarustus on sel juhul väga oluliselt häiritud.

Libediku paigaltnihkumise sagedasemateks sümptomiteks on söömuse vähenemine, piimatoodangu langus, tihkem roe ja selle koguse vähenemine ning söömuse langusest tingitud ketoos. Kindlaks indikaatoriks on ka stetoskoobiga kuuldav “ping”-heli, kui koputada looma küljele rindkere keskel. Nimetatud heli tekib seetõttu, et kui libedik oma loomulikust asendist ära liigub, täitub see gaasiga ning koputusega tekitatud heli põrkab gaasiga täidetud organilt tagasi.

Veterinaararst saab probleemi lahendada kas operatsiooniga või keerates lehma üle selja, et libedik oma õigele kohale tagasi liiguks.

Libediku paigaltnihkumise mõju

Peamine majanduslik kahju, mis tekib libediku paigaltnihkumise tõttu, on langenud piimatoodangu tõttu saamata jäänud raha. Guelphi Ülikooli korraldatud uuringu kohaselt andsid lehmad, kellel diagnoositi libediku paigaltnihkumine, laktatsioonil umbes 315 kg vähem piima kui lehmad, kellel seda probleemi ei esinenud. Cornelli Ülikooli uuringu järgi on piimakadu isegi suurem – kuni 540 kg laktatsiooni jooksul lehmadel, kellel diagnoositi libediku paigaltnihkumine esimese 60 päeva jooksul pärast poegimist.

Lisakuludeks on veterinaari teenuse kulud ja kulud, mis kaasnevad teiste seotud haiguste (nt ketoos) raviga.

Ühe uuringu kohaselt võib 30% piimakaost aset leida juba enne haiguse diagnoosimist, seepärast on haiguse varajane avastamine äärmiselt oluline. Nii libediku paigaltnihkumisest tingitud piimatoodangu kadu kui ka looma karjast praakimise risk suurenevad koos looma vanusega. Loomapidaja eesmärgiks võiks olla, et libediku paigaltnihkumist esineb karjas vähem kui 4%-l loomadest aastas.

Kokkuvõtteks

Libediku paigaltnihkumine on piimaveisekarjades küllaltki tavaline haigus, kuid korraliku söötmise ja pidamisega on selle esinemissagedus võimalik hoida alla 5%. Stabiilse kuivaine söömuse tagamise ja liiga kõrge kehakonditsiooni skoori vältimisega poegimiseelsel perioodil on võimalik märgatavalt vähendada libediku paigaltnihkumise probleemi poegimisjärgsel perioodil. Tasakaalus ratsioon (eriti kiu- ja energiasisalduse osas) pärast poegimist ning piisav söödafront ning puhkeala vähendavad samuti selle haiguse esinemissagedust. Kui libediku paigaltnihkumist esineb pärast 60. laktatsioonipäeva, tuleks üle vaadata ratsiooni kiusisaldus ja koresööda heksli pikkus, kontrollida söödamikseri ja kaalude korrasolekut ning kontrollida, kas söötmise eest vastutava isiku töö vastab talle esitatud nõudmistele.

Libediku paigaltnihkumise riski vähendamine parandab loomade tervist ja heaolu, vähendab loomaarstikulusid ning suurendab sissetulekuid.

 

Infolehe koostamisel on kasutatud internetilehel www.dairyherd.com avaldatud materjale


Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
 
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)