Kõrgetoodanguliste lehmade sigivusprobleemid

On paradoksaalne, et kui lehmade toodangutase tõuseb, väheneb nende tiinestumine ja sagenevad sigivusprobleemid ning kõige rohkem kasumit andvad loomad muutuvad majanduslikult väheefektiivseteks.

Ahtrad lehmad ei ole loomaomanikule kasulikud, sest neilt jääb osa loodetud piimast saamata ning kulud nende loomade tiinestamisele on mitmekordsed. Kuigi loomapidajad ei ole huvitatud kõrgetoodanguliste loomade praakimisest, ei jää tõsiste sigivusprobleemidega loomade puhul kuigi palju valikuid.

Suures osas on loomade kõrge toodang seotud aretuse ja geneetika kiire arengu ning kunstliku seemendusega, mis tähendab, et loomapidajatel on võimalik kasutada oma karja parandamiseks maailma tipp-pullide spermat. Siiski ei saa kiire geneetiline areng olla kõrgetoodanguliste lehmade sigivusprobleemide põhjuseks, sest mullikate tiinestuvus pole viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud ja probleemid algavad siis, kui loomad lüpsma hakkavad. Nende ind jääb sageli varjatuks, neil esineb sagedamini topeltovulatsioone, ümberindlust ja tiinestuvus on madal.

Söötmine ja hormoonid

Kõrgetoodangulised lehmad, kes lüpsavad üle 12 000 kg piima aastas, vajavad väga suures koguses kõrgekvaliteedilist sööta. Sellised loomad tarbivad päevas 53 000 kalorit. Võrdluseks, kinnislehm tarbib päevas 12 500 kalorit ja inimene keskmiselt 2 000 kalorit. Mida rohkem lehm sööb, seda rohkem verd liigub läbi maksa, kus toimub östrogeeni lagunemine. Östrogeen on hormoon, mis reguleerib lehmade suguelundite talitlust. Mida rohkem verd maksa läbib, seda vähem östrogeeni verre jääb ja tulemuseks on looma sugulise aktiivsuse vähenemine ja häired tema sigimistsüklis. Kõrge toodangutasemega lehmade veres on nende suguhormoonide tase umbes kaks korda madalam kui mullikatel ja kinnislehmadel. 

Ind

Östrogeen paneb lehmad aktiivselt indlema. Mida madalam on östrogeeni tase veres, seda lühemat aega ja passiivsemalt lehm indleb. Seetõttu väheneb inna avastamine ja karja tiinetumisnäitajad langevad, tõuseb aga ahtruse tõttu karjast praagitud lehmade hulk. Et seda olukorda parandada, tuleks kõrgetoodangulistes karjades kasutada inna sünkroniseerimist, millega on võimalik vähendada kõrgetoodanguliste lehmade uuslüpsi­perioodi pikkust kuni ühe innatsükli võrra (21 päeva). Lisaks sellele saab inda sünkroniseerides tiineks ka need loomad, kellel esineb nn vaikne ind, ning munasarjatsüstidega loomad.

Kaksikud

Kõrgetoodangulistel lehmadel esineb sageli topeltovulatsiooni ehk ühe ovulats­­­­­iooni jooksul lõhkeb kaks folliikulit ja vabaneb kaks munarakku. Kui mõlemad munarakud eostuvad, kannab lehm korraga kahte loodet ehk kaksikuid.

USA Wisconsini Ülikoolis läbi viidud uuringud näitasid, et kui alla 40 kg piima päevas lüpsvate lehmade topelovulatsioonide sagedus oli 7%, siis üle 40 kg lüpsvatel lehmadel oli sama näitaja 20% ja tipplehmadel, kelle toodang oli üle 60 kg päevas, 50%.

Lehmade organismi östrogeeni ja progesteroonitase on omavahel tihedalt seotud. Mida madalam on östrogeeni tase, seda rohkem progesterooni tekib. Põhjuseks, miks kõrgetoodangulistel lehmadel esineb sagedamini kaksikuid, on asjaolu, et nende veres on vähe östrogeeni, kuid progesterooni ehk folliikulite kasvu ja arengut reguleeriva hormooni tase on normaalsest kõrgem.

Kaksikuid kandvatel lehmadel esineb ainevahetushäireid, emakahaigusi ja libediku nihkumist sagedamini kui vaid ühte vasikat kandvatel lehmadel. Kaksikutega lehmadel esineb ka sagedamini aborte, surnult sünde ja loodetust varasemaid ning raskeid poegimisi. Kui sündinud kaksikutest on üks pull- ja teine lehmvasikas, siis enamikel juhtudel on lehmvasikas steriilne, sest ta suguorganid ei ole normaalselt välja arenenud.

Infolehe koostamisel on kasutatud internetis avaldatud materjale.