Kinnisperioodi pikkus ja piimatootja eesmärgid

Enamus piimakarjakasvatajaid on oma karja lehmade kinnisperioodi pikkusele seadnud kindla eesmärgi. Kuid kui palju lehmi jääb tegelikult soovitud vahemikku ja kas sellel on üldse tähtsust?
USA teadlaste tehtud uuringute tulemused kinnitavad, et lehma kinnisperioodi pikkus mõjutab märkimisväärselt tema eluajatoodangut, kusjuures nii alla 30 päeva kui ka üle 70 päeva pikkune kinnisperiood vähendavad lehma eluajatoodangut oluliselt. Seega peaks loomapidaja eesmärk olema, et võimalikult paljude loomade kinnisperioodi pikkus jääks 30 ja 70 päeva vahele.

Originaalartikli aluseks olnud uurimus kestis 5 aastat, selles osales 60 karja, mille põhjal saadi andmed 41 000 kinnisperioodi kohta.
Karjade keskmine suurus oli 250 lehma, 305-päevase laktatsiooni keskmine toodang lehma kohta oli 9980 kg. Kinnisperioodi (KP) pikkuse põhjal jagunesid lehmad:

• alla 30 päeva – 6,4%
• 30–70 päeva – 71,0%
• üle 70 päeva – 22,6%.

Uurimistulemuste põhjal võib öelda, et peaaegu ühe kolmandiku (29%) lehmade kinnisperiood ei ole ideaalse pikkusega, mis tähendab, et nende lehmade keskmine eluaja piimatoodang jääb soovitust väiksemaks umbes 900 kg lehma kohta.

Vale pikkusega kinnisperioodi mõju

Lühem kinnisperiood pärsib udara taastumist, mistõttu väheneb hilisem piimatoodang. Lisaks sellele jääb kinnislehma ravimite toimeaeg lühikeseks ning sellest ei piisa mastiiditekitajatest vabanemiseks. Eriti pika toimeajaga ravimite kasutamisel eksisteerib reaalne oht, et lehm poegib enne, kui piimakeelu aeg läbi saab.

Kui loomi peetakse lõpptiinete grupis vähem kui kolm nädalat, siis jääb neil enne poegimist üleminekuratsiooniga kohanemiseks liiga vähe aega. Kui nad on lõpptiinete loomade grupis vaid mõned päevad, siis ei jõua nad ka üle saada grupi koosseisu muutmisest tingitud sotsiaalsest survest ning nende kuivaine söömus ja energiabilanss langevad. See ei ole kindlasti loomadele niigi kriitilisel perioodil soovitav.

Paljudes karjades on aga suuremaks probleemiks liiga pikk kinnisperiood. Sageli on puudulik inna avastamine ja tiinuskontroll uuslüpsiperioodi pikenemise põhjusteks. Kuna järgmine poegimine lükkub edasi, võib tekkida ahvatlus “venitada” lehma laktatsioon pikemaks. Siiski, kuna lehma piimatoodang ja toitainete tarve langeb, siis esiteks muutub tema söötmine lüpsvate lehmade ratsiooniga majanduslikult ebaökonoomseks ja teiseks või lehm hakata rasvuma.

Eesmärgid

Uurimistöö läbiviijate arvates oleks karjades realistlikuks eesmärgiks olukord, kus alla 4% lehmade kinnisperiood jääks lühemaks kui 30 päeva ja alla 16% lehmade kinnisperiood oleks pikem kui 70 päeva. Juhul kui need eesmärgid karjas on täidetud ning mõlemad näitajad on soovitatud tasemel, siis peaks olema võimalik parandada nii lehmade laktatsiooni- kui ka eluajatoodangut. Sanuti võib uurimistöö tulemuste põhjal öelda, et kui karjas on rohkem kui 6,5% lehmi, kelle kinnisperiood on lühem kui 30 päeva ja üle 31% lehmi, kelle kinnisperiood on pikem kui 70 päeva, siis tuleks olukorra parandamiseks kiiremas korras midagi ette võtta.

Kuidas vältida liiga lühikest kinnisperioodi

• Varajane tiinuse kontroll – mida varem loomade tiinust kontrollitakse, seda täpsemini on võimalik määrata tiinestumise ja poegimise aega. Kui loomi kontrollitakse kuni 50 päeva pärast seemendamist, peaks olema võimalik hinnata, milline (mitmes) seemendus oli tiinestav. On üsna tavaline, et tiinestumine arvatakse tegelikust varasemaks, mis tähendab, et loodetud ja tegeliku poegimise vahe on vähemalt kolm nädalat.
• Kui kasutatakse paarituspulli, siis tuleks lehmade tiinust kontrollida regulaarselt piisava sagedusega. Nii on võimalik täpsemini määrata tiinestumise ja poegimise aega.
• Loomade korrektne identifitseerimine ja täpne andmete kogumine aitab kindlustada, et õigete loomadega tehakse õigeaegsed protseduurid (näiteks kinnijätmine).

Kuidas vältida liiga pikka kinnisperioodi

• Hoiduge liiga pikast ooteajast poegimise ja esimese seemenduse vahel. Uuringutulemused kinnitavad, et pärast 40. poegimisjärgset päeva enamuses farmides poeginud lehmade agressiivsuses ja muudes esmastes innatunnuste väljendamises teiste loomade suhtes enam suuri muutusi ei toimu.
• Jälgige, et karjas ei oleks “mahajääjaid”. Oodatava innaaja lähenedes on tähtis võtta kõik potentsiaalsed kandidaadid lähema vaatluse alla selleks, et nende primaarsed innatunnused ei jääks märkamata. Inna avastamise abivahenditest on küll kasu, kuid loomade jälgimine mitu korda päevas jääb siiski abivahendite asendamatuks täienduseks ja inna avastamise parimaks viisiks.
• Loomi, kes innatunnuseid välja ei näita, tuleks lähemalt uurida. Võimaliku põhjuse leidmisel tuleks ravi alustada esimesel võimalusel.
• Seemendatud loomade tiinust tuleks kontrollida nii vara kui võimalik. Mida rutem mittetiined loomad leitakse, seda kiiremini saab alustada tegevustega, mis on vajalikud selleks, et loom hakkaks uuesti indlema.
• Sageli on pika kinnisperioodi põhjuseks abordid. Kõigi abortide ja hilinenud indlemise põhjuste väljaselgitamine on äärmiselt oluline.

Infolehe koostamisel on kasutatud internetilehel “Farmers Weekly” www.fwi.co.uk avaldatud materjale.