Veiste libediku paigaltnihkumise, epidemioloogilised ja etioloogilised aspektid

1. Mis on libediku paigaltnihkumine? Libedik on veise neljas maoosa ehk pärismagu, kus toimub seedeensüümide ja soolhappe toimel toitainete (peamiselt proteiini) lõhustamine. Libedik asub normaalselt paremal pool, roidekaare taga, kõhu alumises kolmandikus.

Libediku paigaltnihkumine on seisund, kus libedik liigub oma füsioloogilisest asukohast kas vasakule poole kõhuseina ja vatsa vahele (80% juhtudest) või tõuseb paremal pool kõrgemale, tühimiku piirkonda. Libedik võib paremal pool ka keerduda, tekitades loomale ägeda kõhuvalu ja šoki, mille tulemusena võib lehm surra.

Libediku paigaltnihkumist (edaspidi LP) iseloomustab organi liigtäitumine vedelike ja gaasidega. Piisava vaba ruumi olemasolul nihkub libedik paigalt. Selline seisund kutsub esile looma isutuse, piimatoodangu languse ja kõhnumise. Samuti kaasneb häirega looma üldise heaolu langus ning mõnedel juhtudel ka surm. Kui libediku paigalnihkumisi ei avastata, siis tavaliselt praagitakse loom seedehäirete ja kõhnumise tõttu karjast. LP ravi on peamiselt kirurgiline. Üldjuhul on ravi efektiivne ja lehmal taastub piimatoodang paari nädalaga. Siiski sõltub ravi efektiivsus ka teistest kaasnevatest haigustest ja looma üldseisundist.

LP esinemissagedus karjades on erinev. Karjas on probleem, kui libediku paigaltnihkumisi esineb üle 3% loomadel aastas. Eestis on karjasid, kus libediku paigaltnihkumisi on diagnoositud ja ravitud ligikaudu 7-10% lehmadest aastas. Sagedasemad on LP juhtumid talveperioodil (jaanuarist märtsini) võrreldes suve- ja sügisperioodiga.

2. Miks libediku paigalt nihkub? LP korral toimub gaaside kogunemine libedikku. Normaalse libediku talitluse juures on gaaside kogunemise ja eraldumise võime võrdne. Liigsete gaaside kogunemisel ja eraldumise häirumisel on kaks põhjust:

• suurenenud gaaside produktsioon eesmagudes ja libedikus,
• libediku kontraktsioonide aeglustumine ehk libediku liikuvuse vähenemine.

 Libedikku kogunenud gaas koosneb peamiselt metaanist (70%) ja süsihappegaasist. Kui libediku kontraktsioonid on aeglased ja „loiud”, ei liigu söödamassid edasi soolestikku ning gaasid ja vedelik peetuvad libedikus. Kuna pärast poegimist on lehma kõhuõõnes piisavalt ruumi (emakas on tühi), siis gaasiga täitunud libedik nihkub paigalt. LP võib saada alguse ka kinnisperioodi viimases kolmandikus, eekätt siis, kui eesmaod on ebapiisavalt täitunud.

3. Millal ja kellel LP tavaliselt tekivad ?  LP esineb tavaliselt 2 nädalalt enne kuni 2 kuud pärast poegimist peamiselt vanematel loomadel. Kõige sagedamini diagnoositakse LP esimesel poegimisjärgsel kuul. Esmaspoegijatel, kes pärast poegimist ei ole võimelised kohanema uue olukorraga, on samuti LP esinemissagedus suurem. On leitud, et mida kõrgem on esimest laktatsiooni lüpsvate loomade piimatoodang, seda suurem on risk LP-le. LP riski saab seostada madalama kaltsiumisisaldusega kõrgetoodanguliste loomade veres (lüpsvad palju kaltsiumi piimaga välja).

4. Kuidas on söötmine ja selle korraldamine LPga seotud? Alanenud söömus poegimisjärgsel perioodil koos kiu vähesusega nii poegimiseelselt kui ka järgselt on peamisteks LP riskiteguriteks.
Isutus, vatsa vähene täituvus, sööda koostis ja kvaliteet ning söötmise järsk muutmine mõjutavad libediku liikuvust ja seeläbi sagedasemat haigestumist.

1)Vatsa vähene täituvus. Libediku paigaltnihkumisele võib eelneda isutuse periood, mille tõttu on lehma vatsa täituvus vähenenud ning libedikul on rohkem „vaba ruumi” paigaltnihkumiseks. LP risk on suurem, kui kinnisperioodiaegses ratsioonis on vähe kiudaineid ning kinnisperioodi lõpus söödetakse lehmadele liigselt konsentraate. Vatsa mahutavus on seetõttu väike ning juba poegimiseelselt algab libediku nihkumine vasakule, vatsa ning kõhuseina vahele. Poegimisjärgne isutus ning liigselt konsentraate lisab LP riski veelgi. Seega peab lehmale olema poegimisjärgselt tagatud piisavas kogused kiudu. Heina või põhu lisamine poegimisjärgsesse ratsiooni aitab ära hoida libediku paigaltnihkumisi, seda nii vatsa täituvuse kui ka õige pH keskkonna säilitamise pärast.

2) Liigselt konsentraate võrreldes koresöödaga. Atsidoosne seisund on otsene põhjus gaaside liigsele kogunemisele ja võib olla põhjustatud:

• koresööda heksli pikkus on väga lühike (alla 2,5 cm);
• konsentraatide osakaal ratsioonis on väga suur ning söötmisel tekivad järsud üleminekud ühelt perioodilt teisele;
• kinnisperioodiaegne koresöödatüübiline ratsioon vahetub väga äkki laktatsiooni alguse konsentreeritud söödaratsooniga;
• kinnisperioodi lõpus on ratsioonis liigselt konsentreeritud söötasid;
• kinnislehmad on ülesöödetud ja seetõttu rasvunud.

 Kõige eelneva tulemusena fermenteeritakse eesmagudes sööt väga kiiresti ja selline käärimine jätkub ka libedikus. Suur lenduvate rasvhapete hulk (eeskätt propioonhape ja piimhape) koos vabaneva suure gaasi hulgaga „venitab libediku välja” ja tema kokkutõmbed vähenevad. Lisaks sellele suureneb libedikus osmootne rõhk, mille tõttu libediku liikuvus aeglustub ning looma söömus väheneb.

3) Sööda kvaliteet. Enamik LP juhtusid leiab aset talveperioodil. Üheks põhjuseks on säilitatud koresööda halvast kvaliteedist tulenev söömuse alanemine ning lehma seedimise ja ainevahetuse häirumine. Näiteks märja, ammoniaagirikka ja vale pH-ga silo söötmine kutsub esile kiire ja ebaõige käärimise eesmagudes, mille tulemuseks on nii libediku liikuvust aeglustav hüpokaltseemia kui ka gaaside liigne kogunemine libedikku.

5. Millistel juhtudel veel võivad LP sageneda? Üle 50% LP juhtudest esineb loomadel ka mõni teine poegimisjärgse perioodi haigus. Sagedasemateks on äge emaka- või udarapõletik, ketoos ja rasvunud lehma sündroom. Endotoksiinide rohkus looma organismis mõjutab libediku liikuvust otseselt või kaudselt läbi hüpokaltseemia. Endotokseemilised seisundid tekivad nii vatsa atsidoosi, emakapõletike, sõrahaiguste kui ka kliiniliste mastiitide korral (näit. kolimastiit)

• Varjatud ketoos. Iga lehm on alati poegimisjärgselt negatiivses energiabilansi perioodis, sest energiatarve (piimatoodanguks) ületab söödaga saadava energia. Haigusliku seisundi (subkliiniline või kliiniline ketoos) areng sõltub negatiivse energiabilansi kestusest ja sügavusest. Vere ja piima ketokehade arvu tõus koos mitte-esterdatud rasvhapete (NEFA) sisalduse suurenemisega ning looma kehakonditsiooni liigne langus ehk ketoosi riskitegurid eelnevad tavaliselt LP-le, sest loom on isutu ja vatsa täituvus väheneb.
• Hüpokaltseemia. Madal kaltsiumitase (olenemata põhjusest) poegimisjärgsel perioodil on LP-le riskiteguriks, sest organismi kaltsiumi vähesuse korral alaneb libediku lihaste kokkutõmbevõime ja libediku liikuvus aeglustub. Kaltsiumi imendumise häireid on mitmeid ning oletatavate põhjuste väljaselgitamine aitab vältida LP tekkimist.

 6. Kokkuvõte. Libediku paigaltnihkumisel on palju põhjuseid ning igal konkreetsel juhul tuleb arvestada ülaltoodud riskiteguritega karja tasemel. Alanenud söömus, kiu vähesus ning hüpokaltseemia on LP-le eelsoodumuslikud tegurid. 

LP ärahoidmiseks tuleb kindlasti tegeleda kinnisperioodi lõpu ja laktatsiooni alguse söötmise korraldamisega selle perioodi üldlevinud põhimõtete järgi.

Piret Kalmus
Eesti Maaülikool
Suurloomakliinik
Piret.Kalmus@emu.ee
Tel: 5136247