Ülevaade Mastiit 16 abil määratavatest haigustekitajatest

Ülevaade on koostatud Piret Kalmuse (Eesti Maaülikool) ja Jørgen Katholmi (DNA Diagnostic) artiklite põhjal.

1. Nakkuslikud haigustekitajad:

Staphylococcus aureus;
Streptococcus agalactiae;
Streptococcus dysgalactiae;
Mycoplasma bovis, Mycoplasma spp;
Corynebacterium bovis.

Nakkuslike udaramikroobide üldine omadus on paljuneda udara- või nisavigastustes. Lehma nakatumine toimub läbi nisajuha ning haigustekitajatel on võime püsida udara näärmekoes ja piimajuhades väga pikka aega. Põletikud on valdavalt kroonilised, mida iseloomustab mitmeid kuid kõrgemal püsiv lehma üldpiima SRA. Haigustekitajate ülekanne toimub ühelt lehmalt teisele valdavalt lüpsitoimingute käigus lüpsimasinate, udarapuhastuslappide ning lüpsja käte kaudu. Seega on nakkuse allikaks haigestunud lehma piim.

Karju, kus on ülekaalus nakkuslikud udarapõletiku haigustekitajad, iseloomustab kõrge SRA (rohkem kui 300 000/ml), palju kroonilisi udarapõletikke ning probleemid ravi tulemuslikkusega.

2. Keskkondlikud haigustekitajad:

Streptococcus uberis;
Koliformsed bakterid (Escherichia coli; Klebsiella spp.);
Enterokokid, laktokokid (Enterococcus spp,Lactococcus lactis ssp. lactis).
Prototheca spp.
Serratia spp.
Arcanobacterium pyogenes, Peptostreptococcus indolicus
Pärmseened.

Nende üldine omadus on elada lehma ümbritsevas keskkonnas (asemed, sõnnik). Nad kuuluvad keskkonna normaalse mikrofloora hulka, kuid teatud tingimustel on võimelised põletikke põhjustama. Kui karjas on levinud peamiselt keskkondlikud udarapõletiku haigustekitajad, on karja SRA madal (alla 200 000/ml), kroonilist põletikku põdevaid lehmi on vähe, kuid karjas võivad esineda sagedased kliinilise udarapõletiku puhangud (peamiselt suvekuudel või varasügisel).

3. Koagulaasnegatiivsed stafülokokid (KNS, Staph. spp)

KNS ei saa liigitada nakkavateks ega keskkondlikeks udarapõletike haigustekitajateks. Lehma üldpiima SRA ei ole väga kõrge, jäädes 200 000–400 000/ml piimas.

4. Beetalaktamaas – penitsilliini toimet takistav ensüüm

Haigustekitajate üldiseloomustus

Nakkuslikud haigustekitajad

• Staphylococcus aureus (S. aureus)

Lehma udarapõletiku tekitajana on S. aureus üks sagedasemaid ja probleemsemaid baktereid. On raske karjast täielikult tõrjuda, kuid levikut saab kindlasti ohjata. Bakter kinnitub nisanahal olevatesse mikrovigastustesse ning kahjustatud nisatipule, mille kaudu satub lüpsi ajal udarasse. Samuti võib paljuneda lehma teistel kehaosadel (ninasõõrmed, suguorganid). Udaras on põletik peaasjalikult kroonilist laadi, kusjuures teatud aja tagant tekivad kliinilised haigustunnused. S. aureus´e põhjustatud varjatud põletikku iseloomustab pidev piima kõrge SRA, järk-järguline udara tihkestumine ja seoses sellega piimatoodangu jätkuv langus. Stafülokokid on bakterid, kellel on võime toota beetalaktamaasi ehk penitsilliini toimet takistavat ensüümi. Eesti antibootikumide resistentsuse uuringute tulemused näitavad, et üle 60% S. aureus´e põletikkudest on penitsilliiniresistentsed (Aasmäe, Kalmus 2009). Seega on S. aureus'e põhjustatud udarapõletiku ravitulemus alati halvem võrreldes teiste haigustekitajatega. Kliinilisest udarapõletikust tervistub erinevate uuringute järgi 30–60% ravitud lehmadest, läbi kinnisperioodiaegse ravi on tervistumine samaväärne. Olukorda halvendab veelgi bakteri beetalaktamaasi tootmine. Ravile allumatu S. aureus'e nakkusega lehmad tuleb karjast praakida.

• Streptococcus agalactiae (Str. agalactiae)

Kõige enam piimakvaliteeti halvendav haigustekitaja. Oma väga nakkava iseloomu tõttu põhjustab bakter nakatunud karjades suurt kliinilisse udarapõletikku haigestumist, väga kõrget jahutipiima SRA-d (800 000–1 miljon/ml) ning on oluliseks piimatoodangu vähendajaks. Tema tõrjumine karjast peab olema iga farmeri eesmärk, kuna haigustekitaja on nakkav ka inimestele. Bakter elutseb ainult piimakeskkonnas ja levib kiiresti ühelt lehmalt teisele lüpsitoimingute käigus. Väliskeskkonnas on tema eluvõime väga lühiajaline. Kroonilise põletiku arenemisel tekivad udaras piimateede ummistused ja fibriinist tihkendid. Erinevalt S. aureus'e nakkusest, allub bakter hästi ravile ning haigustekitajast vabanemine on täielikult võimalik. Eesti mitmed karjad on nakatunud Str. agalactiae nakkusega.

• Mycoplasma bovis, Mycoplasma spp.

Mükoplasmad on väikesed, bakteritega sarnased mikroorganismid. Nende eripäraks on rakuseina puudumine, mis tekitab ravi seisukohast palju peavalu. Mükoplasmasid ei saa diagnoosida nn rutiinsel mikrobioloogilisel meetodil, sest nende kasvuks on vajalik erisugune proovivõtmine ja säilitamine. Kuid test Mastiit 16 võimaldab seda teha. Mükoplasma liike on palju, kuid üheks peamiseks haigustekitajaks on Mycoplasma bovis. Lisaks udarapõletikele põhjustavad mükoplasmad vasikate kopsu- ja liigesepõletikke. Nakkuse saab vasikas nakatunud lehmade piima juues. Eestis 2009–2011 tehtud vasikate uuringust selgus, et enamik uuritud karjade vasikatest olid mükoplasmade poolt nakatunud. Mükoplasmad kuuluvad koos S.aureus´e ja Str.agalactiae´ga nakkavate udarapõletike hulka. See tähendab, et nakkuse allikaks karjas on loom, kes põeb kroonilist mükoplasmade põhjustatud varjatud põletikku. Haiguse levik on karjas kiire. Haigustekitajate ülekanne tervetele loomadele toimub lüpsitoimingute käigus, peamiselt udaralappide, lüpsja käte ning lüpsiseadme vahendusel. Seega on mükoplasmade tõrje analoogne teiste nakkavate udarapõletiku haigustekitajate tõrjega karjas, millest on eelnevalt palju räägitud. Mükoplasma udarapõletik on väga probleemne haigus, sest otsene ravi puudub. Mükoplasmadel ei ole rakukesta, mistõttu antibiootikumid „ei tunne“ neid ära. Klassikalised mükoplasmade põhjustatud kliinilised udarapõletikud ei allu ravile, udarapõletik võib olla korraga mitmes udaraveerandis ja piima muutused on varieeruvad (udaraturse, helbed, vesine piim jne). Mükoplasmapositiivset karja iseloomustavad somaatiliste rakkude arvu tõus, piimatoodangu kadu ja korduvad, ravile allumatud põletikud. Lisaks võib karjas täheldada silmahaiguseid („hall silm“) ning vasikate kopsu- ja liigesepõletikke. Esmaseks tegevuseks peaks olema jahutipiima uurimine, et kindlaks teha mükoplasmade olemasolu karjas. Kuna mükoplasmadega nakatunud karjas on haigustekitajate levik lehmade hulgas suur, on jahutipiim ka alati positiivne.

• Streptococcus dysgalactiae (Str. dysgalactiae)

Udarapõletik on mõnevõrra sarnane S. aureus ja Str. agalactiae nakkusele, kuid see bakter ei levi otseselt piima vahendusel. Nakkuse allikaks on nisa- ja udaranaha vigastustel olevad bakterid, mis lüpsitoimingute käigus edasi levivad. Ravile allumine on väga hea. Str. dysgalactiae põhjustab peamiselt kliinilisi udarapõletikke esimeste poegimisjärgsete kuude jooksul ja need on ägedamad võrreldes Str. agalactiae nakkusega.

• Corynebacterium bovis (C. bovis)

C. bovis on nakkav, peamiselt varjatud udarapõletikku põhjustav bakter, mis eluneb nisajuhas ja levib lüpsitoimingute käigus ühelt lehmalt teisele. Kliinilisi põletikke põhjustab harva. Võrreldes S. aureuse´ga on põletikud kergekujulised ning lehma üldpiima SRA tõus ei ole nii suur kui teiste nakkavate haigustekitajate puhul. C. bovis leitakse rohkem karjadest, kus nisade lüpsijärgset desinfitseerimist ei teostata.

Keskkondlikud haigustekitajad

• Streptococcus uberis (Str. uberis)

Udarapõletikku põhjustav keskkondlik streptokokk, mille levik karjas sõltub keskkonnahügieenist. Lehm nakatub valdavalt lüpsi vaheaegadel, peamiselt asemete ja allapanu kaudu, kus haigustekitaja elab ja paljuneb. Lüpsitoimingute ajal toimuv nakatumine on peamiselt põhjustatud mustadest nisadest. Kliinilised põletikud arenevad sagedamini esimeste poegimisjärgsete kuude jooksul, kuid ägedaid haiguspuhanguid võib tekkida ka hiljem. Varjatud, kroonilist Str. uberis põletikku põdeva lehma üldpiima SRA on jätkuvalt kõrge, olles sarnane S. aureus nakkusele. Võrreldes teiste streptokokkidega, on Str. uberisravitulemus halvem ning lehmal on soodumus jääda kroonilist udarapõletikku põdevaks loomaks.

• Koliformsed bakterid (E. coli; Klebsiella spp.)

Koliformsed bakterid kuuluvad lehma jämesoole normaalmikrofloora hulka. Sõnnikuga liigselt saastunud lehma ümbritsev keskkond loob eeldused lehma nakatumiseks, sest nisatipp ja nisajuha puutuvad kokku roojaga. Klebsiella nakkuste sagenemise põhjuseks võib olla ka saastunud ja märg saepurust allapanu. Samuti soodustavad lehma nakatumist nisavigastused. Udaras elavad bakterid väga lühikest aega, sest bakteritest vabanenud toksiinid põhjustavad ägeda udarapõletiku.

Lehma (poegimisjärgne) vastupanuvõime langus on peamiseks riskiteguriks, miks kolimastiit tekib. Kolimastiit võib avalduda üliägedalt, põhjustades looma surma või udaraveerandi täieliku piimatuse. Samas kulgeb kolimastiit ka leebemate kliiniliste tunnustega. Ühes karjas võib kolimastiit areneda erinevate tunnustega, sõltudes väga mitmetest faktoritest. Põletiku tekkemehhanism on keeruline. Kroonilist koliformset udarapõletikku esineb harva, mistõttu sellelaadsete põletikkude käes vaevlevate karjade SRA ei ole kõrge. Kui karjast on likvideeritud nakkava udarapõletiku haigustekitajad, karja üldpiima SRA on madal ning karja hügieenitase on väga hea, loob see võimalused just ägedate, kolibakterite poolt põhjustatud põletike esiletõusuks. Seega on koliformsete bakterite nakkused levinud kas väga halbade keskonna hügieenitingimustega või väga hea udaratervisega karjades.

• Enterokokid ja laktokokid (Enterococcus + Lactococcus lactis ssp. lactis)

Enterokokid on lehma rooja normaalmikrofloora hulka kuuluvad bakterid. Neid leidub alati lehma ümbritsevas keskkonnas. Suurtes kogustes lehma nisadele sattudes, võivad nad põhjustada nii kliinilisi kui varjatud põletikke. Ravile allumine on väga halb, sest enterokokid on paljude antibiootikumide suhtes resistentsed. Sagedane leidmine haigestunud lehmade piimaproovidest viitab keskkonna puudlikule hügieenile (nisad on roojaga saastunud) või halvale proovivõtmise tehnikale. Sel juhul satuvad enterokokid piimaproovidesse väliskeskkonnast põhjustamata tegelikult lehma haigestumist.

Sarnaselt enterokokkidega kuulub Lactococcus lactis ssp. lactis keskkondlike mastiiditekitajate hulka. Laktokokid võivad põhjustada kroonilisi udarapõletikke, mis ei allu hästi ravile. Pärast ravi lõppu jääb SRA piimas üldjuhul suuremaks kui 200 000 ning nende praakimise tõenäosus on suur.

• Prototheca spp.

Prototheca spp. on värvuseta, klorofüllita vetikad, mis põhjustavad udaranakkuseid. Nad on väga laialdaselt levinud lehmi ümbritsevas keskkonnas. Prototheca spp. on leitud taimedelt, mullast, porist ja veekogudest. Prototheca spp. sisaldus võib väga kõrge olla ka lehmade roojas ning sealtkaudu esineb teda enim vabapidamisega lüpsilautade asemetel ja käiguteedel. Vesine keskkond sobib ideaalselt selle vetikaliigi paljunemiseks, mistõttu on teda isoleeritud farmide joogiveesüsteemist, joogikünadest, lüpsiseadmete pindadelt ja nisakannudest. Väga märg ja niiske keskkond soodustab nende udaranakkuste levikut, mis tähendab, et tegemist on keskkonnast tuleva nakkusega. Prototheca spp. udarapõletik on enamasti kliiniline ja karjas võib esineda kliiniliste udarapõletike puhanguid. Kliinilise udarapõletiku tõttu on udaraveerand tihke ja kõva, piim vesine ja fibriinikämpudega. Prototheca spp. ei allu antibiootikumiravile ja põletik muutub sageli krooniliseks. Haiguspuhangu vallandajaks on pidevalt märjad ja saastunud nisad. Lisaks nimetatud riskiteguritele võivad udarapõletikud sageneda, kui nisasüstalde manustamine udaraveerandisse toimub mustalt. Prototheca spp. nakkusega karjades on tavaliselt somaatiliste rakkude arv väga kõrge, enamlevinud haigustekitajate osakaal väike, kliinilised põletikud ei allu ravile ning lehmad jäävad kroonilist põletikku põdevaiks. Varjatud udarapõletikuga loomadel on väga kõrge SRA ning iseloomulik on piimatoodangu märkimisväärne langus. Prototheca spp. leidmine jahutipiimas ei tähenda veel seda, et karjas on nakatunud loomi, vaid vetikad võivad olla sattunud jahutipiima keskkonnast. Siiski peab see keskkond, kus vetikad elavad,  olema märg, must ja lüpsitehnika puudulik. Prototheca spp. kahtlusel tuleb esmajärjekorras uurida ravile allumatuid kliinilisi udarapõletikke ning väga kõrge somaatiliste rakkude arvuga lehmade üldpiima. Kui Prototheca spp. diagnoos sel viisil kinnitust leiab, tuleb hakata edasi tegutsema.

• Serratia spp.

Serratia spp esineb tavaliselt niiskes keskkonnas, sõnnikus, haavades. Võib põhjustada kliinilist põletikku, mis allub halvasti laktatsiooniaegsele ravile. Võib põhjustada ka pikaajalist kroonilist põletikku. Serratia spp. põhjustatud mastiitide ennetamiseks peavad lehmad olema puhtad ja kuivad, vajalik on nisade eeldeso (mitte kasutada kloorheksidiini sisaldavaid aineid).

• Arcanobacterium pyogenes. Peptostreptococcus indolicus

Tavaliselt loetakse seda bakterit nn. kinnislehma mastiidi või suvemastiidi põhjustajaks, kus ta koos anaeroobse Peptostreptococcus indolicus´ga põhjustab mädase, ravile allumatu, halva kuluga ägeda udarapõletiku. Poegimisjärgsed kliinilised udarapõletikud nii mullikatel kui ka lehmadel on tihti selle bakteri poolt põhjustatud. Harvem võib A. pyogenes põhjustada kroonilisi udarapõletikke, mille korral tekivad udara näärmekoesse mitmed mädakolded. Haigestunud udaraveerand võib jääda piimatuks. Põletiku ärahoidmisel mängib suurt rolli kinnislehmade keskkonna hügieen ja kärbeste leviku ohjamine, kes kannavad mädast udarasekreeti edasi tervetele loomadele. Tähelepanu tuleb pöörata nisade seisukorrale – vältida haavu, nisanaha kuivust, ägedat udaraturset.

• Pärmseened

Pärmseente põhjustatud udarapõletikud ei ole väga sagedased. Pärmseeni on keskkonnas tohutult, sest nad elavad allapanus, söötades, pinnases ning mujalgi lehmi ümbritsevas keskkonnas. Udarapõletikku võivad esile kutsuda mitmed seeneliigid nagu Candida spp., Cryptococcus spp. jt. Seente põhjustatud kliiniline udarapõletik ei allu antibiootikumiravile. Põletikus udaraveerand on kõva, piima välimus varieerub, ägedatel juhtudel võib esineda palavik. Üldjuhul on siiski tegemist kergemakujulise põletikuga, mis suurel määral ise tervistub. Udarapõletiku ägenemine antibiootikumiravi ajal võib olla tingitud seente põhjustatud põletikest. Pärmseente leidmine jahutipiimas ei oma otsest diagnostilist tähtsust, sest nad satuvad sinna pigem väliskeskkonnast. Mitmete lehmade üldpiimast leitud pärmseente korral peab olukorda hakkama põhjalikumalt uurima. Teada saamaks, kas pärmseened on piimaproovi saastajad või tulevad nad udaraveerandist, tuleb uurida udaraveeranditest pärinevaid piimaproove. Seennakkused sagenevad, kui karjas on palju kasutatud erinevaid antibiootikume või ravimite kasutamine ja säilitamine ei ole olnud nõuetekohane. Hallitanud söödad või allapanu on otseseks seente leviku põhjuseks. Seega peab seente diagnoosimisel arvestama mitmeid tegureid. Kordusproovi võtmine (väga puhtalt!) on üheks vajalikuks sammuks.

Koagulaasnegatiivsed stafülokokid (KNS, Staph. spp)

KNS ei saa liigitada nakkavateks ega keskkondlikeks udarapõletike haigustekitajateks. KNS kuuluvad nisanaha normaalmikrofloora hulka ja neid võib leida ka nisajuhast. KNS poolt põhjustatud kliiniline udarapõletik on tavaliselt kerge kuluga (helbed piimas), kuid sarnaselt S. aureus'ele võib põletik muutuda krooniliseks. Kuna tegemist on stafülokokkidega, siis on neil omadus toota beetalaktamaasi ehk ravile allumist takistab penitsilliiniresistentsus. Lehma üldpiima SRA tõus selle haigustekitajaga nakatumisel ei ole väga kõrge, jäädes 200 000–400 000/ml piimas. Ka KNS varjatud põletikke põdeva karja keskmine üldpiima SRA jääb alla 200 000/ml