Piret Kalmus

Suurloomakliinik, Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatusinstituut, Eesti Maaülikool

Jõudluskontrolli Keskuse laboratoorium alustas 2010. aastal udarapõletiku haigustekitajate määramist Mastiit 12-nimelise testiga. Paraku põhjustavad udarahaigusi veel mitmed mikroobiliigid lisaks testitavatele ja mõned olulised haigustekitajad võivad seetõttu diagnoosimata jääda. Lahenduseks on testi täiendus, mis võimaldab nüüd määrata udarapõletikku põhjustavat 15 mikroobi ja penitsilliiniresistentsust iseloomustavat ensüümi – beetalaktamaasi. Täiendatud test määrab piimast mükoplasmade (sh Mycoplasma bovis), pärmseente ja vetikaliste põhjustatud udarapõletikud. Testi lisatud udarapõletiku haigustekitajad võivad esmapilgul tunduda haruldased, kuid nende levik piimakarjades on siiski märkimisväärne. Kõikidele lisatud haigustekitajatele on iseloomulik allumatus traditsioonilisele antibiootikumiravile, sest need haigustekitajad ei ole bakterid! Sellest tulenevalt põhjustavad need korduvaid, kroonilisi udarapõletikke, mis toovad karjale suurt majanduslikku kahju.

Lühiülevaade „uutest tulijatest“

Mükoplasmad on väikesed, bakteritega sarnased mikroorganismid. Nende eripäraks on rakuseina puudumine, mis tekitab ravi seisukohast palju peavalu. Mükoplasmasid ei saa diagnoosida nn rutiinsel mikrobioloogilisel meetodil, sest nende kasvuks on vajalik erisugune proovivõtmine ja säilitamine. Kuid test Mastiit 16 võimaldab seda teha. Mükoplasma liike on palju, kuid üheks peamiseks haigustekitajaks on Mycoplasma bovis. Lisaks udarapõletikele põhjustavad mükoplasmad vasikate kopsu- ja liigesepõletikke. Nakkuse saab vasikas nakatunud lehmade piima juues. Eestis 2009–2011 tehtud vasikate uuringust selgus, et enamik uuritud karjade vasikatest olid mükoplasmade poolt nakatunud. Mükoplasmad kuuluvad koos S.aureus´e ja Str.agalactiae ´ga nakkavate udarapõletike hulka. See tähendab, et nakkuse allikaks karjas on loom, kes põeb kroonilist mükoplasmade põhjustatud varjatud põletikku. Haiguse levik on karjas kiire. Haigustekitajate ülekanne tervetele loomadele toimub lüpsitoimingute käigus, peamiselt udaralappide, lüpsja käte ning lüpsiseadme vahendusel. Seega on mükoplasmade tõrje analoogne teiste nakkavate udarapõletiku haigustekitajate tõrjega karjas, millest on eelnevalt palju räägitud. Mükoplasma udarapõletik on väga probleemne haigus, sest otsene ravi puudub. Mükoplasmadel ei ole rakukesta, mistõttu antibiootikumid „ei tunne“ neid ära. Klassikalised mükoplasmade põhjustatud kliinilised udarapõletikud ei allu ravile, udarapõletik võib olla korraga mitmes udaraveerandis ja piima muutused on varieeruvad (udaraturse, helbed, vesine piim jne). Mükoplasmapositiivset karja iseloomustavad somaatiliste rakkude arvu tõus, piimatoodangu kadu ja korduvad, ravile allumatud põletikud. Lisaks võib karjas täheldada silmahaiguseid („hall silm“) ning vasikate kopsu- ja liigesepõletikke. Esmaseks tegevuseks peaks olema jahutipiima uurimine, et kindlaks teha mükoplasmade olemasolu karjas. Kuna mükoplasmadega nakatunud karjas on haigustekitajate levik lehmade hulgas suur, on jahutipiim ka alati positiivne.

Pärmseente põhjustatud udarapõletikud ei ole väga sagedased. Pärmseeni on keskkonnas tohutult, sest nad elavad allapanus, söötades, pinnases ning mujalgi lehmi ümbritsevas keskkonnas. Udarapõletikku võivad esile kutsuda mitmed seeneliigid nagu Candida spp., Cryptococcus spp. jt. Seente põhjustatud kliiniline udarapõletik ei allu antibiootikumiravile. Põletikus udaraveerand on kõva, piima välimus varieerub, ägedatel juhtudel võib esineda palavik. Üldjuhul on siiski tegemist kergemakujulise põletikuga, mis suurel määral ise tervistub. Udarapõletiku ägenemine antibiootikumiravi ajal võib olla tingitud seente põhjustatud põletikest. Pärmseente leidmine jahutipiimas ei oma otsest diagnostilist tähtsust, sest nad satuvad sinna pigem väliskeskkonnast. Mitmete lehmade üldpiimast leitud pärmseente korral peab olukorda hakkama põhjalikumalt uurima. Teada saamaks, kas pärmseened on piimaproovi saastajad või tulevad nad udaraveerandist, tuleb uurida udaraveeranditest pärinevaid piimaproove. Seennakkused sagenevad, kui karjas on palju kasutatud erinevaid antibiootikume või ravimite kasutamine ja säilitamine ei ole olnud nõuetekohane. Hallitanud söödad või allapanu on otseseks seente leviku põhjuseks. Seega peab seente diagnoosimisel arvestama mitmeid tegureid. Kordusproovi võtmine (väga puhtalt!) on üheks vajalikuks sammuks.

Prototheca spp on värvuseta, klorofüllita vetikad, mis põhjustavad udaranakkuseid. Nad on väga laialdaselt levinud lehmi ümbritsevas keskkonnas. Prototheca spp. on leitud taimedelt, mullast, porist ja veekogudest. Prototheca spp. sisaldus võib väga kõrge olla ka lehmade roojas ning sealtkaudu esineb teda enim vabapidamisega lüpsilautade asemetel ja käiguteedel. Vesine keskkond sobib ideaalselt selle vetikaliigi paljunemiseks, mistõttu on teda isoleeritud farmide joogiveesüsteemist, joogikünadest, lüpsiseadmete pindadelt ja nisakannudest. Väga märg ja niiske keskkond soodustab nende udaranakkuste levikut, mis tähendab, et tegemist on keskkonnast tuleva nakkusega. Prototheca spp. udarapõletik on enamasti kliiniline ja karjas võib esineda kliiniliste udarapõletike puhanguid. Kliinilise udarapõletiku tõttu on udaraveerand tihke ja kõva, piim vesine ja fibriinikämpudega. Prototheca spp. ei allu antibiootikumiravile ja põletik muutub sageli krooniliseks. Haiguspuhangu vallandajaks on pidevalt märjad ja saastunud nisad. Lisaks nimetatud riskiteguritele võivad udarapõletikud sageneda, kui nisasüstalde manustamine udaraveerandisse toimub mustalt. Prototheca spp. nakkusega karjades on tavaliselt somaatiliste rakkude arv väga kõrge, enamlevinud haigustekitajate osakaal väike, kliinilised põletikud ei allu ravile ning lehmad jäävad kroonilist põletikku põdevaiks. Varjatud udarapõletikuga loomadel on väga kõrge SRA ning iseloomulik on piimatoodangu märkimisväärne langus. Prototheca spp. leidmine jahutipiimas ei tähenda veel seda, et karjas on nakatunud loomi, vaid vetikad võivad olla sattunud jahutipiima keskkonnast. Siiski peab see keskkond, kus vetikad elavad,  olema märg, must ja lüpsitehnika puudulik. Prototheca spp. kahtlusel tuleb esmajärjekorras uurida ravile allumatuid kliinilisi udarapõletikke ning väga kõrge somaatiliste rakkude arvuga lehmade üldpiima. Kui Prototheca spp. diagnoos sel viisil kinnitust leiab, tuleb hakata edasi tegutsema.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et mükoplasmade, pärmseente ja Prothotheca spp. levikuks on ideaalsed märjad, mustad ja soojad keskkonnatingimused. Kroonilised udarapõletikud, mis ravile ei allu, kõrge SRA karjas ning vähenenud piimatoodang võivad olla just nende haigustekitajate olemasolu tunnuseks. Tuleb alati meeles pidada, et piimaproovide võtmine kas üldpiimast või udaraveerandist peab olema ülipuhas ja proovivõtmiseks vajalikud nõud steriilsed. Mida vähem satub piimaproovi väliskeskkonnast mikroobe, seda usaldusväärsem on labori vastus. Vastasel juhul on tegemist raisatud rahaga, sest proovivastust ei ole võimalik tõlgendada. Jahutipiima uurimine on tungivalt soovituslik kõikidele piimafarmidele, sest annab kõige laiema ülevaate karja lehmadest, lüpsmisest ja keskkonnast. Uuringu järel saab kavandada edaspidiseid tegevusi juba vastavalt konkreetse karja olukorrale.