Mida on õpetanud vasikate automaatsöötmine

Kui vasikaid söödetakse kaks korda päevas ja peetakse individuaalsulgudes, siis tervitavad nad hommikust söötjat valjuhäälselt ning ootavad oma söögikorda suure elevusega. Nende eelmisest söögikorrast, milleks oli ~2 liitrit piima või piimaasendajat, võib olla möödas 12 või rohkem tundi.

Kui see oli piimaasendaja, siis suure tõenäosusega sisaldas piimapulber 20% valku ja 20% rasva. Sellise söötmisviisi põhjendused tundusid omal ajal loogilised – piirati vasikale antavat piimakogust või kasutati 20/20 piimaasendajat (võrdluseks holsteini lehma piima kuivaines on ~26% valku ja ~30% rasva), et hoida vasikaid pisut näljastena selleks, et sundida neid sööma kuiva sööta nii vara kui võimalik. 

Mitmete viimase 20 aasta uuringute tulemustest lähtuvalt on kujunenud paljudel vasikakasvatajatel arusaam, et vasikaid tuleks sööta esmajoones nende geneetilist kasvupotentsiaali arvestades. Siiski ei ole piima/piimasendaja koguste kahe- või isegi kolmekordistamine paljudel puhkudel edu toonud. See pole ka üllatav, kui arvestada, et nii suur vedelikukogus on jagatud vaid kahe, sageli ebavõrdse intervalliga, söötmiskorra vahel. Loomulikult on suur söödakogus noorte vasikate seedesüsteemile kurnav. Sageli on lisaks vasikate üleminekuperiood lühike (umbes seitse päeva) ja vasikate võõrutamisel kasutusel vaid üks söötmiskord.

Lühidalt võib kokkuvõtteks öelda, et kuigi selline vasikate söötmine ja pidamine on küll odavam, tööjõu- ja ajakulu on väiksem, kuid vastupidiselt valearvamusele pole puudujääke vasika kasvus ja arengus võimalik hiljem kompenseerida.

Nii vasikate võõrutuseelsel pidamisel üksiksulgudes kui ka paaris- või grupisulgudes pidamisel on omad eelised. Mitmekesi peetud vasikad õpivad kiiremini, nende sotsiaalsed oskused on paremad ning mis peamine, nende söötmist saab automatiseerida.

Vasikate automaatsöötmine pole ammu enam uus tehnoloogia, esimesed söötjad ilmusid turule rohkem kui 45 aastat tagasi. Esimesed söötjad ei olnud edukad, sest neid oli raske puhastada ning sööda jagamisviis ei sobinud vasikate vajadustega.

Praeguseks on nii automaatsöötjate riist- kui tarkvara väga oluliselt edasi arendatud ning praegu kasutatavad mudelid võimaldavad vasikatele sööta pakkuda üsna sarnaselt sellele, kuidas emasloom seda teeks.

Tehnoloogia võimaldab järgmist:

• Elektrooniliste identifitseerimisvahendite kasutamine annab võimaluse vasikate usaldusväärseks identifitseerimiseks söötja juures. Tänu sellele on võimalik soovi korral koostada igale vasikale individuaalne söötmisplaan.
• Võimalik koostada söötmisplaane, mis imiteerivad imetavat emaslooma, jagades iga vasika päevase söödakoguse soovitud portsjoniteks. Ka on vasikate võõrutamine vähem stressi tekitav, järk-järguline võõrutus on loomulikum ja seda on mugav korraldada.
• Seade võimaldab sööda täpsemat ja ühtlast segamist ning jagamist.

Mida siis ikkagi on automaatsöötmine meile õpetanud? Ilmselt seda, et vasikate söötmine ja pidamine võib olla hoopis meeldivam tegevus, sest rutiinset käsitööd on vähem ning jääb rohkem aega vasikate jälgimiseks ja hooldamiseks. Täpsed söödakoguste, joomiskiiruse ja aktiivsuse näitajad on vajalikud “tööriistad”, mis aitavad varem märgata tähelepanu vajavat vasikat.

• Kui piima/piimaasendajat pakkuda mitme väikse portsjonina, siis joovad vasikad seda päris palju. Peaaegu kõik suurte tõugude vasikad on võimelised esimese elunädala lõpuks jooma vähemalt kaheksa liitrit päevas. Mõned paarinädalased vasikad aga võivad tarbida kuni 14 liitrit piima päevas. Tervete vasikate päevane tarbitud piimakogus võib päeviti kõikuda kaks kuni neli liitrit.
• Pärast söögikorda heidab enamus vasikaid puhkama. Kui vasikatel on kõht täis, siis on laudas vaikne ja inimeste liikumine neid ei “aktiveeri”.
• Esimestel nädalatel joovad vasikad automaadist üldiselt sagedamini ja väiksemates kogustes, kogused muutuvad suuremaks ja joomiskorrad harvemaks tavaliselt pärast 5–6 nädalat.
• Vasikate joomiskiirus on väga erinev. Kui mõned vasikad võivad juua kiirusega umbes 1 liiter minutis, siis mõne vasika joomiskiirus on vaid 0,4 liitrit minutis.
• Kui vasikad tunnevad ennast halvasti, siis üldiselt tarbivad nad kogu piimakoguse korraga haiguse algstaadiumis ja joovad aeglasemalt. Kuigi  vasikate joomiskiiruse langus pole alati nende tervisliku seisundi adekvaatne näitaja, peaks vasikate hooldaja seda siiski tõsiselt võtma. Kõhulahtisusega vasikatel langeb esimestel päevadel joomiskiirus aeglaselt. Hingamisteede haiguste korral joomiskiirus haigust ennustada ei aita, sest sel juhul kukub vasika söömus järsult.
• Vasikad õpivad üksteiselt. Üldiselt soovitatakse vasikaid sööta esimesed 7–10 päeva individuaalselt käsitsi enne nende automaatsöötjaga gruppi lisamist. Heaks indikaatoriks on see, kui enne grupiga liitmist vasikad agressiivselt söövad. Vasikad võiks viia gupisulgu varsti pärast nende hommikust söötmist. Paljudes farmides lisatakse vasikad gruppi alles õhtul või järgmise päeva hommikul arvestusega, et näljast vasikat on lihtsam automaati kasutama õpetada. Oluline on vasikaid mitte “üleõpetada” – neid ei tohiks nipli juurde suunata rohkem kui 1–2 korda. Uued vasikad õpivad söötja kasutamise selgeks ka jälgides vanemaid vasikaid grupis. Sama käib eraldi paigutatud startersöödakünade kohta. Starteri söötmissoovitused autmaatsöötjaga sulgudes on samad, mis individuaalsulgudes peetavatele vasikatele.
• Kuna käsitööd (ämbrite ja pudelite pesemine, joogi segamine ja transport) on vähem, jääb rohkem aega vasikate käitumise vaatlemiseks, seda võiks teha vähemalt kaks korda päevas.
• Vasikate käitumine. Muutused vasikate normaalses käitumises kombineerituna automaatsöötjast saadud infoga söömuse ja joomiskiiruse kohta annavad hea võimaluse varem avastada haigestunud vasikad ja alustada nende ravi.
• Sanitaarhügieen (nii automaatsöötja puhastamine ja deso kui ka grupisulus üldiselt) on äärmiselt oluline nakkushaiguste leviku tõkestamiseks.

Infolehe koostamisel on kasutatud internetiajakirjas Progressive Dairyman avaldatud materjale.