Mikromineraalide ja vitamiinide mõju lehma tervisele

Enamik mikromineraale, mida veised kasvuks ja ainevahetuse normaalseks funktsioneerimiseks vajavad, on vajalikud ka vatsa bakterite elutegevuseks, et lõhustada taimsete rakkude seinu ja vabastada rakkude sisu. Sel moel omavad nad olulist rolli seedeprotsessis ja mõjutavad isu ja söödatarvet.
On teada 5 mikromineraali, mille puudus ja metabolismi häired võivad viia veistel näiteks sigimisprobleemide tekkele. Need mikromineraalid on koobalt, jood, mangaan, vask ja seleen.

Co - koobalt

Puuduse kõige ilmsemad tunnused on isu langus ja kehamassi vähenemine. Hiljem, puuduse süvenedes, lisanduvad aneemia ja kõhulahtisus, karvkatte muutumine (sassis, tuhmunud värv) ning loomad lakuvad ennast pidevalt. Lisaks võib tekkida isuväärastus. Nahk muutub õhukeseks ja sagenevad nahavigastused, limaskestad on kahvatud. Koobalti lisamine suukaudu on efektiivne, kuna ta kantakse vatsa mikrofloora poolt otse B12 vitamiini molekuli. Nõutav koobalti tase sööda kuivaines peaks olema 0.07 mg/kg. Seda on võimalik saavutada kui koobalt sulfaati külvata karjamaadele (400–600 g/h), normaalne tase püsib 3-4 aastat. Mäletsejaliste vatsa mikrofloora on võimeline sünteesima B12 vitamiini, kuid ainult siis, kui saadaval on piisavalt koobaltit.

J - jood

Joodkuulub hormoon tri-jodotüroniini (T3) koostisse. See hormoon reguleerib baasainevahetust (rasvad, valgud, süsivesikud). Hormoon moodustatakse jodiini eemaldamise teel türoksiinist (tetra-jodotüroniin T4), mis on kilpnäärme poolt sünteesitud füsioloogiliselt inaktiivne vorm. Organismi joodipuudus võib tekkida kas joodi puudusel söödas või joodi metabolismi häireid põhjustavate söötade liigsel söötmisel (mõningad kaunviljalised ja ristõielised, nagu kaalikas, söödakapsas, ristik, raps).
Joodipuuduse peamisteks tunnusteks on rohkelt aborte ja surnultsündisid, loodetel kilpnäärme suurenemine (nn. hõõtsiku teke) ning karvastiku arengu häired. Teised tunnused on valdavalt mittespetsiifilised (aju arengu häired, kasvupeetus, piimatoodangu langus, sigivuse häired). Parim joodipuuduse profülaktika on kindlustada pidev normaalne joodi tase organismis.

Mn - mangaan

Puudus söödas põhjustab sigimatust ja skeleti deformatsioone (nii kaasasündinud kui ka sünnijärgseid). Kui söödas on liiga palju Ca ja P, põhjustab see mangaanitarbe suurenemist ja vähendab söödast saadava mangaani hulka. .Sigimisprobleemidest on esikohal innatunnuste kadumine, tiinestumise häired, kas ühe või mõlema munasarja suurenemine.
Noorematel veistel annab tulemuse MnSO4 (alates 2 g) lisamine ratsiooni.

Cu - vask

Puudus põhjustab kasvupeetust, luude defekte, osteoporoosi (osteoblastide metabolismi häirumine). Soole hatustiku funktsioonide kadu, mis viib imendumisprotsesside häireteni ja diarröa tekkeni, on samuti iseloomulik Cu puudusele. Katsetel põhinevad uuringud näitavad, et vasikatel, kellel tekitati vasepuudus 6 nädala vanuselt, arenes hüpokupreemia välja 15. elunädalaks, kasvu peetus 15.–18. nädalaks, sassis karvastik 17. nädalal, kõhulahtisus lisandus 20. nädalal ja jäsemete deformatsioonid tekkisid alates 23. elunädalast. Uuringud on näidanud, et vasepuudusest tingituna lükkub edasi innatsüklite algus ja on häiritud tiinestumine.
Söödas peaks Cu sisaldus olema 10 mg/kg. Puuduse vältimiseks on kõige otstabekam suukaudne manustamine.

Lisaks mikromineraalidele on organismile vajalikud ka vitamiinid. Vees lahustuvad vitamiinid, nagu näiteks B-grupi vitamiinid ja C-vitamiin on sünteesitavad vatsa mikrofloora poolt ja nende puudust esineb harva. Puudus tekib reeglina siis, kui pärsitud saab bakterite metabolism vatsas (näit. antibiootikumide kasutamisel või vatsaseede häirumine). Koos 5 tähtsama mikromineraaliga käsitletakse vitamiinidest olulistena β-karotiini (A-grupi vitamiin) ja α-tokoferooli (E-grupi vitamiin).
Mikromineraalide puudusega seotud patoloogilised protsessid avalduvad järgmiste muutustena:

1. Vatsa mikrofloora aktiivsuse vähenemine ja sellest tulenev sööda fermenteerumise aktiivsuse, isu ja kuivaine tarbe langus
2. Ensümaatiliste reaktsioonide aktiivsuse langus, mis viib energia ja proteiinide ainevahetuse ja hormoonide sünteesi häireteni
3. Suguteede kiiresti jagunevate rakkude (endomeetrium, munarakk, embrüo ja loode) sünteesi ja integratsiooni häirete teke.

Kuna normaalselt toimiv seedeprotsess on mäletsejalistel organismi normaalse funktsioneerimise aluseks, siis puuduse süvenedes ja sellest tulenevate protsesside jätkumisel häirub kogu organismi üldine funktsioneerimine.
Erinevad uuringud on näidanud, et söödad, mis sisaldavad vähe koobaltit, vaske, joodi, mangaani ja seleeni, ja milles on samal ajal kõrge molübdeeni kontsentratsioon, võivad põhjustada lehmadel sigimishäirete tekkimist. Uuringutega on ka tõestatud, et mikromineraalide imendumist seedekanalist mõjutavad erinevad pinnases esinevad raskemetallid, mis satuvad taimedesse. Need toimivad aga antagonistidena mikromineraalide imendumisele.
2006. aasta veebruaris-märtsis viis AS Remedium Eestis läbi esimese ja seni ainukese laiema uuringu mikromineraalide esinemisest piimalehmade põhisöötades.
Kokku kogutud ligi 100 proovi 50 Eesti ettevõttest saadeti 1967. aastast Inglismaal tegutseva Lancrop Laboratories laborisse. Labori testide tulemused viitasid üheselt asjaolule, et Eesti muldadest satub taimedesse ja seega söötadesse hulgaliselt selliseid raskemetalle, nagu raud, väävel, molübdeen ja alumiinium, mis pidurdavad oluliste mikromineraalide, nagu seleen, vask ja tsink imendumist seedekanalis ning avaldavad vastandlikku mõju biokeemilistele protsessidele organismis. Rohkem infot uuringu kohta on võimalik küsida AS Remediumist.

Mikromineraalide puuduse vältimiseks on hakatud kasutama orgaaniliselt seotud mikromineraalide lisasöötmist veistele. Need orgaanilised mikromineraalid klassifitseeritakse kelaatideks ja proteinaatideks. Nendel ainetel on aminohappelised keemilised sidemed. Sellest tulenevalt tunneb looma organism konkreetse mikromineraalide segu ära kui proteiini ja mineraal omastatakse organismi poolt kui proteiin. Kuna ained on sellisel unikaalsel kujul salvestatud looma pehmetesse kudedesse ja lihastesse, võimaldab see looma organismil alati kasutusele võtta just seda mineraali, millest hetkel on puudus ning sellest tulenevalt paraneb ainevahetus ning sigivus, sünnivad tervemad ja eluvõimelisemad vasikad. Suureneb ka loomade üldine immuunsus ja vastupanuvõime haigustele.

EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi professor Kalle Kask ja Remedium AS nõustaja Sven Saal