Miks kõrvamärgid kõrvast kaovad?

Kõrvamärkide kadumise põhjustest oleme varasemates lehtedes mitmel korral kirjutanud, kuid vaadates tellitud asenduskõrvamärkide koguste erinevusi sama suurusega karjades, tuleb teemat jätkuvalt käsitleda.

Kõrvamärkide kadumist ja purunemist mõjutavad kõrvamärkide kvaliteet, märgistamine ning farmis valitsev olukord. Kuna Eestis kasutatakse kõigis farmides ühe tootja kõrvamärke, peaks nende kvaliteet mõjutama kõiki farme sarnaselt. Siiski erinevad tellitud asenduskõrvamärkide arvud kordades. Kui paremates farmides on viimase aasta jooksul tellitud kuni 5 asendusmärki 100 looma kohta, siis mõnes karjas on asendatud 30% kõrvamärkidest. Viimastel aastatel on suuri investeeringuid tehtud lüpsifarmidesse. Uutes vabapidamislautades on aina vähem kohti, mis võiksid põhjustada kõrvamärkide kõrvast kadumist. Halvem on olukord noorkarjalautades. JKKs tehtud statistika kohaselt tellitakse 45% asenduskõrvamärkidest kahe aasta jooksul pärast vasika märgistamist – seega tellitakse need noorloomadele.

Karjades, kus kadu on väga suur, tuleb kriitiliselt üle vaadata loomade pidamistingimused ning jälgida ka seda, kas märgid on kõrva pandud nõuetekohaselt. Nimetatud riskide vähendamine aitab keerulistes majandusoludes vähendada liigseid kulutusi kõrvamärkide asendamisele.

Pidamistingimused mõjutavad kõrvamärkide kadumist väga suurel määral. Künade/sõimede, jootjate ja muude piirete katkised servad, tihe sõimevõre, pallinöörid (mida on laudas erinevate asjade kinnitamiseks kasutatud) on kohad, kuhu kõrvamärk võib kinni jääda ning seetõttu kõrvast rebeneda. Karjamaal “näppavad” kõrvamärke piirdena kasutatav okastraat, võsa, kuivanud puutüükad jne. Paljudes karjades viiakse veistele karjamaale heinarullid, millelt on nöörid eemaldamata. Ka sellisel juhul võib nöör jääda kõrvamärgi taha ning rebida kõrva lõhki ning kõrvamärgi kõrvast.

Vasikate puhul tuleb jälgida seda, et vasikad ei imeks pärast jootmist üksteise kõrvu, sest ka nii võib kõrvamärk kaduda. Mõni vasikas oskab kõrvamärgi naabri kõrvast nii osavalt kätte saada, et märgita jäänud vasika kõrv ei ole rebenenud ning samas on ka kokkulöödud kõrvamärk ühes tükis.

Oluline on kõrvamärkide korrektne kõrva kinnitamine. Tavapärane kõrvamärk peab olema kinnitatud kõrva keskele kõõluste vahele, elektrooniline kõrvamärk kõrva pikitelje ning esimese ja teise neljandiku vahelise mõttelise joone ristumiskohta. Kõrvamärgi suurem, nupuga pool peab olema kõrva siseküljel. Vastupidisel puhul suureneb taas võimalus, et kõrvamärk jääb millegi taha kinni.

Enne kõrva kinnitamist on soovitatav kõrvamärk kasta antiseptilisse lahusesse. Nii väheneb oht põletiku tekkeks ning märgistamisel tekkinud haav kõrvas ei lähe liiga suureks. Põletikuoht on suurem ka juhul, kui märgistamisel on vigastatud mõnda veresoont. Seega on vasika pea fikseerimine märgistamisel väga oluline – loom ei saa rabeleda ning kõrvamärk lüüakse õigesse kohta.

Talvekülmade ajal soovitame varus olevaid kõrvamärke enne märgistamist hoida soojemas ruumis. Külm plastik muutub hapramaks ning seetõttu võib märgi teravikuga osa puruneda ning märgistamine ebaõnnestuda.