Mäletsemine ja selle jälgimise tehnoloogiad

Mäletsemise käigus mälub loom maost tagasi heidetud sööda läbi ja neelab selle uuesti alla. Mäletsemise ajal on mälumine aeglasem ja järjekindlam kui söömise ajal. Mäletsemine stimuleerib sülje tootmist, mis aitab puhverdada vatsa PH-d ja muudab söödaosakesed väiksemaks, et lihtsustada söödamassi liikumist kiidekasse. Kiidekast läbi liikumisel absorbeerub osaliselt seedunud söödamassist vesi ja libedikku jõudva söödamassi maht väheneb. Libedik produtseerib sarnaselt mittemäletsejaliste maoga hapet ja seedeensüüme, mis jätkavad sööda lõhustamist enne selle seedekulglas edasi liikumist.

See, kui palju aega loom mäletsemisele kulutab, sõltub looma liigist, tõust, sööda füüsilistest ja keemilistest näitajatest, tervislikust seisundist, kuivaine söömusest ja toodangutasemest. Piimalehmadel mõjutab mäletsemisaja varieerumist umbes ühe kolmandiku ulatuses kuivaine söömus, eriti just kahe peamise komponendi, neutraalkiu (NDF) ja tärklise sisaldus.

Loomad võivad mäletseda ööpäeva jooksul ükskõik millisel ajal, kuid pigem on neil välja kujunenud kindel muster ning rohkem aega kulutavad nad mäletsemisele öösel ja pärast söötmiskordasid. Lehmad eelistavad mäletseda pigem lamades, seepärast on väga oluline tagada neile piisavalt ruumi. Mäletsemise aeg, mis näiteks USA piimakarjades on keskmiselt 7–8 tundi lehma kohta päevas, jaguneb ööpäeva jooksul mitmeks osaks, mille pikkus võib olla mõnest minutist kuni ühe tunnini. Ühe suutäie mälumisele enne selle uuesti alla neelamist kulutab lehm keskmiselt 30–70 sekundit.

Mäletsemise jälgimine

Loomapidajad, söötmisspetsialistid ja loomaarstid mõistsid juba hulk aega tagasi, et mäletsemine on karja tervise ja toodangutaseme indikaatoriks. Mäletsemise visuaalne vaatlemine on siiani olnud ainus võimalus vatsa tervise hindamiseks farmis. Näiteks 60% või rohkem mingil ajahetkel mäletsevaid loomi peetakse vatsa normaalse funktsioneerimise heaks indikaatoriks karjas. Siiski on selle meetodi puhul ajakulu suur ning loomade tervisele saab hinnangut anda vaid karja tasandil. Lisaks sellele nõuab visuaalne jälgimine selle läbiviijalt ka paindlikku tööaega. Mäletsemist mõjutab farmi töökorraldus (nt söötmise ajad). Seepärast, kuigi visuaalne vaatlus võib olla hea meetod karja heaolu ja tervise hindamiseks karja tasandil, ei anna see piisavalt täpset informatsiooni iga üksiku looma kohta.

Praeguseks on turule jõudnud rida mäletsemise jälgimise süsteeme, mille sensorid on integreeritud aktiivsust jälgivate seadmetega, olgu siis kõrvamärkidega või kaelarihmale kinnitatavatega, mis on kasutusel karja sigivusnäitajate kontrollimiseks ja parandamiseks. Levinud on süsteemid, kus mäletsemisaja mõõtmiseks kasutatakse kiirendusmõõtureid lehma asendi väikeste muutuste ja liikumise registreerimiseks või akustilisi süsteeme, mis salvestavad mälumisel tekkiva heli. Vähem on levinud tehnoloogiad, mis mäletsemise hindamiseks kasutavad vatsaboole või surveandureid. Paljud turul pakutavad süsteemid on võimelised eristama söömist mäletsemisest ning mõned annavad lisaks mäletsemisajale infot ka söömisele kulunud aja kohta.

Sõltumata sellest, kuhu on sensor loomale kinnitatud või millise pidamisviisiga on tegemist, on praktika näidanud, et need süsteemid aitavad efektiivselt mäletsemist hinnata. Paljud sõltumatute uuringute tulemused kinnitavad, et peamised turul pakutavad süsteemid on piisavalt täpsed ning järjest rohkem ülikoole kasutab neid oma teadusuuringute läbiviimisel.

Süsteemide praktiline rakendamine

Koos mäletsemist monitoorivate süsteemide järjest laiema levikuga viimastel aastatel on kasvanud ka uurimistööde hulk, mis uurivad seoseid mäletsemise ning tervisenäitajate, keskkonnafaktorite, söötmise ja pidamise vahel. Suur osa neist uuringutest on keskendunud mäletsemise hindamise kasutamisele looma tootmisnäitajate ja heaolu muutuste indikaatorina.

Igal karjal ja lehmal karjas on oma kindel mäletsemismuster, mis sõltub ratsioonist, laktatsioonistaadiumist ja teistest faktoritest. Kui näiteks farmi A lehmad mäletsevad keskmiselt 513 minutit päevas ja farmi B lehmad 470 minutit päevas, ei tähenda see, et farmi A lehmad on tervemad või neid peetakse paremates tingimustes. Nii ka ei näita farmi A lehma nr 1234 keskmine mäletsemise aeg 600 minutit päevas võrreldes sama farmi lehma nr 5678 keskmiselt 475 minutiga, et sellel loomal on parem tervislik seisund. Erinevate farmide mäletsemisaktiivsuse näitajaid ei saa omavahel võrrelda, kui neis kasutatakse erinevaid sensoreid. Erinevatel loomadel saab seda teha vaid sama karja piires juhul, kui nad on sama tõugu ja sama vanad ning nad on sarnases laktatsioonijärgus. Mäletsemisaja võrdlus on mõttekas võrdlemaks üksiku lehma näitajat tema tavapärase keskmise mäletsemisaktiivsusega või selleks, et võrrelda karja näitajat selle tavapärase keskmisega.

Poegimine ja üleminekuperiood

Üleminekuperiood (3 nädalat enne kuni 3 nädalat pärast poegimist) on lehma tervise ja toodangu seisukohast väga kriitiline periood. Ainevahetushaigused ja sigimisprobleemid on põhjused, miks loomad sel perioodil sageli karjast praakida tuleb. USA põllumajandusministeeriumi andmetel praagitakse 20% lehmadest esimese 50 päeva jooksul pärast poegimist.

Mitmetes uuringutes on leitud, et aktiivsust ja mäletsemist jälgivatest süsteemidest saadud andmed on tööriist, mis aitab kontrollida lehma tervislikku seisundit üleminekuperioodil selleks, et avastada ja ennetada lehmade terviseprobleeme. Uuringute tulemused kinnitavad, et neil lehmadel, kellel tekkis pärast poegimist terviseprobleeme, oli mäletsemise aeg poegimiseelsel perioodil lühem võrreldes loomadega, kellel pärast poegimist probleeme ei esinenud. Näiteks ühe uuringu tulemused näitasid, et neil lehmadel, kellel varsti pärast poegimist diagnoositi libediku paigaltnihkumine, hakkas mäletsemise aeg lühenema juba 12 päeva enne poegimist. Ka Pennsylvania Ülikooli teadlased kinnitavad, et aktiivsust ja mäletsemist jälgivate süsteemide poegimiseelse perioodi andmetest võib loomapidajatel täiendavat tähelepanu ja/või kiiret sekkumist vajavate loomade leidmisel abi olla. 

Kuigi poegimiseelset lühemat keskmist mäletsemisaega seostatakse poegimisjärgsete tervisehädade tekkimise riskiga, tekib peaaegu kõigil lehmadel vahetult enne poegimist järsk mäletsemisaja langus. Tavaliselt algab see umbes 6 tundi enne poegimist ning seda seostatake lühenenud söömisaja ja langenud kuivaine söömusega. Seda järsku mäletsemisaja langust saaks kasutada poegimise alguse indikaatorina.

Inna avastamine

Inna ajal mäletsemisaeg väheneb. Langus on märgatav alates innale eelnevast päevast ja saavutab maksimumi innapäeval. Innale eelneval ning innapäeval võivad lehmad mäletseda üle tunni vähem kui on nende tavapärane keskmine näitaja. Tavapärane mäletsemisaeg taastub innale järgneval päeval. Koos aktiivsusnäitajatega võib neist andmetest kasu olla täpsema seemendusaja määramisel.

Kokkuvõtteks

Praegu ei ole veel mäletsemismustri muutumise järgi võimalik diagnoosida haigusi, vaid seda saab kasutada kui üldist indikaatorit lehmade tervisliku seisundi muutuste ja heaolu hindamisel. Ükskõik kui heaks laudas kasutatavad süsteemid muutuvad, on oluline meeles pidada, et need on vaid abivahendid otsuste tegemise lihtsustamiseks.

Infolehe koostamisel on kasutatud Pennsylvania Ülikooli kodulehel avaldatud materjale.