Mükoplasma mastiit on süvenev probleem

Muudatused piimakarjakasvatuses, eelkõige karjade suurenemine ja pidamistingimuste muutumine, on kaasa toonud mükoplasma mastiidi juhtude märgatava sagenemise. Hiljuti USA Riikliku Loomatervise Kontrolli Teenistuse poolt läbi viidud uuringu tulemuste kohaselt leidub igal aastal umbes 20% üle 500 lehmaga USA karjade tankipiimas mükoplasma tekitajaid ja enamasti on tuvastatud bakteriks Mycoplasma bovis.

"See tähendab, et igal aastal nakatub mükoplasma mastiiti umbes üks viiendik kuni üks neljandik kõigist suurematest karjadest," ütleb dr Larry Fox Washingtoni Ülikoolist. Seejuures võib esinemissagedus olla isegi alahinnatud, sest kohati on mükoplasma mastiiti raske diagnoosida.

Aastatel 2005–2010 dr Foxi poolt juhitud uuring tuvastas USA kirdeosa karjades mükoplasma mastiidi kliiniliste juhtude sagenemise ~20% kahe-kolme aastaga. Sarnaselt USAga on probleem levinud ka Kanadas, Inglismaal, Uus-Meremaal ja Belgias. 

Dr Foxi hinnangul kaotavad Põhja-Ameerika piimakarjakasvatajad mastiidi tõttu igal aastal miljardeid dollareid ja sama kehtib ilmselt ka Euroopa kohta.

Mille poolest mastiidi tüübid üksteisest erinevad?

Peamine erinevus seisneb mastiitide füsioloogias ja raku ehituses (struktuuris). Grammpositiivsetel bakteritel on üks membraan, mille ümber on paks peptidoglükaanist rakukest. Grammnegatiivsetel bakteritel on kaks membraani, mille vahel tunduvalt õhem peptidoglükaankest.

Et olla efektiivsed, peavad penitsilliinil põhinevad antibiootikumid ründama rakuseina. Grammnegatiivsete mastiiditekitajate puhul ei pääse penitsilliinil põhinevad antibiootikumid rakuseinani ja seepärast on grammnegatiivsed bakterid penitsilliini suhtes resistentsemad kui grammpositiivsed bakterid.

Sarnaselt grammnegatiivsetele bakteritele ei ole mükoplasma mastiidi tekitajatel rakuseina, vaid ainult membraan. See muudab nad antibiootikumide suhtes resistentsemaks, kuna puudub rakusein, mida penitsilliin saaks rünnata. Mükoplasma on ka väga aeglase kasvuga. Paljud antibiootikumid on välja töötatud nii, et nad keskenduksid rakkude ainevahetusele ja paljunemisele. Aeglaselt kasvavad bakterid ei arene ega paljune nii kiiresti, et antibiootikumid neid oluliselt kahjustada suudaksid.

Grammnegatiivse nakkusega lehmad haigestuvad pigem süsteemselt, neil on mastiit sageli ägeda kuluga. Grammpositiivse nakkusega lehmadel on muutunud piim ja suurenenud somaatiliste rakkude arv piimas. Mükoplasma sümptomid jäävad kuskile kahe vahele, sageli on lehmadel nakatunud mitu udaraveerandit.

Mis puudutab antibiootikumide kasutamist, siis soovitab dr Fox neid kasutada küll grammpositiivsete nakkuste raviks, kuid see pole lahenduseks mükoplasma ja grammnegatiivsete nakkuste korral. Kui antibiootikume ei kasutata, soovitavad mitmed allikad lüpsta haigeid loomi võimalikult sageli selleks, et kliinilisi haigustunnuseid põhjustavaid toksiine udarast välja viia.

Mükoplasma mastiit on unikaalne

Mükoplasma on ainulaadne bakter. Ta ei põhjusta mitte ainult mastiiti, vaid ka teisi terviseprobleeme. Sageli kaasnevad mükoplasma mastiidiga kopsupõletik, jalahaigused, liigesepõletikud, metriit ja mõnel puhul ka vaginiit. Mükoplasma mastiidiga lehmal võib samaaegselt olla ka mõni teine mükoplasma nakkuse vorm ja/või muud liiki mastiit.

Mükoplasma mastiit liigitatakse nakkuslike udarahaiguste hulka. Nakkus ei kandu edasi mitte ainult lüpsiseadmetega, vaid haigustekitaja kandub edasi ka loomade nina-nina kontakti korral, sest veise ninasõõrmed ja -õõs on mükoplasmabakteritele sobiv koht kolooniate moodustamiseks.

Selleks, et vältida mükoplasma edasikandmist lüpsiga on väga oluline:

  • nisade lüpsieelne deso
  • nisade kuivatamiseks ühekordsed paberkäterätid
  • lüpsjatel kummikindad
  • nisade lüpsijärgne deso
  • lüpsiseadmete hoolikas pesu ja deso lüpsikordade vahel.

Mükoplasma riskifaktorid

Valdavalt satub mükoplasmabakter karja ostuloomadega.

Peamiseks mükoplasma mastiidi leviku riskiks on uute loomade nakatumine.

Lisaks sellele on riskifaktoriks ka stress. Nii ilm, hirm, muudatused grupis ja sotsiaalses hierarhias kui poegimine on loomale stressirohked ja nõrgestavad tema immuunsüsteemi ja vastuvõtlikkust haigustele. Loom võib kanda mükoplasma bakterit. Kuigi tal on somaatiliste rakkude arv piimas pikemat aega normaalsest kõrgem, näib ta terve. Mingil hetkel aga elab ta läbi stressirohke olukorra, mükoplasma bakterite tase tema organismis tõuseb ning tal tekivad kliinilised haigustunnused.

Uute loomade nakatumist ega stressi pole võimalik täielikult vältida, küll aga saab teadlikult tegutsedes olukorda kontrolli all hoida. Näiteks tuleks loomadele stressirohkeid tegevusi (grupeerimised, vaktsineerimised, sõrgade hooldus) hajutada ning teha kõik, et loomade poegimine oleks stressivaba. 

Miks on mükoplasma mastiitide esinemissagedus alahinnatud?

Dr Foxi hinnangul ei osata karjades, kus mükoplasmat ei ole varem tuvastatud, seda ka karta. Samas need loomapidajad, kes on probleemiga varem kokku puutunud, on olukorra tõsidusest teadlikud ning teevad kõik, et probleemi oma karjast eemal hoida.

Haiguspuhangute iseloom varieerub, raskemal juhul võib olla nakatunud 5–10 % karja loomadest. Kuna mükoplasma bakter kasvab väga aeglaselt, siis võib tunduda, et probleemi lahendamine toimub aegluubis: haiguspuhangu korral hakkavad loomapidajad küll kliiniliste haigustunnustega loomi isoleerima ja karjast välja viima, kuid uusi haigestunud loomi tekib järjest juurde. Vaatlustulemused kinnitavad, et kuigi probleemi lahendamisele kuluv aeg sõltub nakatunud loomade arvust, suudetakse haiguspuhang mingil hetkel siiski kontrolli alla saada.

Valdavalt kasutavad loomapidajad mükoplasma mastiidi puhangu korral "tuvasta ja hävita" strateegiat, mis tähendab, et kõik nakatunud loomad viiakse karjast välja nii kiiresti kui võimalik. Selline lähenemine on küll väga kulukas, kuid samas kindlasti ka kõige efektiivsem.

Haiguspuhangu vältimiseks kontrollivad mitmed loomapidajad laboratoorselt kõigi äsjapoeginud ja kõigi kliiniliste haigustunnustega loomade piima. Mükoplasma positiivse vastuse korral praagitakse need loomad ilma liigseid küsimusi esitamata nii kiiresti kui võimalik. Rutiinse testimise ja haigete loomade praakimisega on võimalik olukorda pidevalt kontrolli all hoida ja vältida haiguspuhangu ohtu karjas.

 

Infolehe koostamisel on kasutatud internetiajakirjas Progressive Dairyman avaldatud materjale


Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
 
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)